Nagu mõni ehk uudistest märganud, teab, et Hong Kongis toimub miskit. Rahvas on tänavatel ja nõuab; igal nädalavahetusel ja seda juba pea neli kuud jutti. Ja rahvast on tänavatel omajagu, lausa miljoneid.
Hong Kong oli omal ajal osa Hiina territooriumist. Õigupoolest on ta juriidiliselt siiamaani Hiina osa. Riigi, või siis osariigi ajalugu on aga rahva identiteediga teinud oma töö, mida Pekingil (Hiina pealinn) kaunikesti raske, kui mitte võimatu tagasi pöörata.
Lugu algas juba mõnisada aastat tagasi, ajal mil Britid maailma vallutasid. Hiinast leidsid Britid aine, millest nad sõltuvusse sattusid, ega enam loobuda suutnud. See aine oli tee. Jah, harilik tee. Kellaviietee.
Hiinlased, nähes kui hulluks võib Britt tee pärast minna, kehtestasid reegli, et teed saab üksnes kulla eest. Ja kulda need Britid ka maksid. Maksid senikaua, kuniks kuld otsa hakkas saama. Paraku avastasid Britid, et Hiinlastel on samuti mõned nõrgad kohad, ja üks neist nimelt oopium. Ja seda Hiinlased kohe väga tahtsid, nii väga, et olid nõus samuti kullas maksma.
Nii see äri käis mõnda aega - Britid ostsid teed ja Hiinlased ostsid oopiumi. Kuna kuld nõnna raske oli, siis seda väga kaugele ei veetud. See püsis Hong Kongis. Täna oli ta Hiina oma, homme Brittide oma. Üksnes tee ja oopium vahetas asukohta ning leidis ohtrat tarbimist.
Kõik olekski lill olnud, ent see va oopium hakkas Hiinlaste ajudele. Keegi ei taht enam tööd teha, palju lahedam oli pilves olla. Ning ühel hetkel oli Hiina bossidel selgus majas ja kannatus katkenud. Ehk siis, oopiumile kuulutati sõda. Et see oopium suuremalt jaolt Briti laevadel asus, kuulutati sõda sisuliselt Brittidele. Britid teadagi, ei kannata, kui keegi neid tõukama tuleb. Ja nii see sõda lahti läks.
Peale seda kui hulgakaupa laevu merepõhja - ja veel enam mehi enneaegu Aabrahami sülle saadeti, leidsid vaenupooled, et olgu siis nii, oopium jääb ära, aga äri on igavene. Tehti leping: Hong Kong, närune sadam, jääb Brittidele 99 aastaks rendile. Tehku ja olgu.
Need 99 aastat venisid pisut pikemaks, nii umbes 156 aastaks. Siis aga tehti ajalooline leping (aastal 1997), et olgu, Britid lahkuvad, ent ühel tingimusel: Hong Kong jääb iseseisvaks järgmised 50 aastat.
Nonii, kuhu me jõudsime? Ahjah, iseseisva Hong Kongini.
Hong Kong, Hiina jaoks sama mis Peeter I jaoks Eesti, aken; aken välismaailma. Hong Kong tootis mitte just hiljuti ligi 40% Hiina ee.. aidaku mind nüüd majandusteadlased, aga midagi väga palju.
Paraku, tehnoloogia ja särkvärk arenedes, on Hong Kongi panus Hiina majandusse langenud ligi 2% juurde. Mitte, et Hong Kong oleks kehvemaks jäänud, vaid et Hiina on arenenud.
Nii.. oled sa mõttega kaasas? Hong Kongi rahvas, olles nii umbes 2% Hiina majandusest, nõuab iseseisvust.
Lasta neil minna, või mis nendega üldse teha. Haritud politoloogid räägivad, et Hiina peab säilitama oma näo. Ehk siis Hiina korraldab tapatalgud ja näitab mis maksab Pekingi sõna.
Ma pakun sootuks teise stsenaariumi - Hiina lasebki Hong Kongil minna.
Elagu ja olgu ise.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar