28 august 2011

Savisaare viimased 2 aastat


Savisaarele on antud ajapikendust 2 aastaks, siis on aga temaga ühel pool. Vähemasti seda on ju Kadri Simson ütelnud, et järgmistel valimistel on tema hääl Ratase poolt.

Vastus Samosti küsimusele "mida teevad Savisaare kriitikud nüüd?", peaks sellest asjaolust tingitud olema. On peetud senisest vägevaim konverents, väitku Kadri Simson vastupidi kui tahab aga niisuguste numbritega valimistulemused räägivad oma keelt. Isegi Edgarile jõudis vist kohale.

No mida nad siis teevad? Ma arvan, et mitte midagi; panevad suu lihtsalt kaheks aastaks kinni. Kui seda savipätsi 20 aastat välja on kannatatud, kannatame 2 veel. Aga siis on ka pidu läbi, pinsile minek.

Kadri Simsoni silmakirjalikkust võiks tuua etaloniks. Ta on lausa siirus ise. Siiralt mängides võimu ja karjääri, ei tule talle pähegi, et selles midagi taunitavat oleks, tema ju mängib reeglite järgi, lausa õpikunäited poliitika tunnist.

Ja mida Savisaar teeb, seda me veel näeme. Ma arvan, et Savisaar teeb midagi, mida ta varem pole teinud.

ps. leidsin hiljem veel parema ja põhjalikuma analüüsi: "Savisaarel on väärikalt lahkumiseks jäänud umbes aasta".

27 august 2011

Empaatia päästab riigi


Eelseisvate valimiste ja riigi kursi võimaliku muutuse või säilimise küsimuse juures, tuli mulle meelde sõna kaastunne ehk võõrapäraselt empaatia.

Eesti keele liitsõnade juures ilmneb hämmastav omadus, sõna ja selle tähendus ehk mõiste sisaldub sõnas endas, ent sellegi poolest ei ole tegemist mõistega mis ennast iseendaga selgitaks. Liitsõnas on kokku vähemalt 3 erinevat mõistet. Iga liidetav sõna omab enda oma mõistet, millede liitmisel tekib täiesti uus mõiste, uue sisu ja tähendusega.

Kaastunnet kogeme ilmselt kõige ehedamalt väikelaste kannatuste juures. Selles asjas edestavad emad teisi kindlasti mäekõrguselt. Ma mõtlen kasvõi olukorda, kus väikelaps valude käes kannatab, on ema valmis võtma lapse valud enda peale (on võimeline rohkem taluma) ning tundub, et mõnikord võtabki. Ehk siis reaalselt lausa füüsiliselt tuntav tunne, nii nagu tunneb kaasatuntav. Väga võimas tunne, mis võib mobiliseerida uusi võimalusi, et kannatusi põhjustav olukord likvideerida.

Buumiaastad tegid meist individualistid ja karjeristid, polnud vaja kellelegi kaasa tunda, kõigil läks hästi või paremini. Masu ajal ei jagu kah seda kaastunnet igale poole, endalgi raske. Ning õige ta on, aja enne endale jalad alla, küll siis jõuad ka teisi aidata; kõigepealt peab ikka hoolitsema oma hinge eest, nii nagu üks pühamees kunagi ütles.

Praegu, mil on tekkinud uus lootus helgemale elujärjele, ähvardab meie pingutusi nullida järjekordne majanduskriis, ülemaailmne ja rängem kui eelmine. Millist kurssi riigile valida? Kas jätkata Ansipiga, saades garantiiks kaks lubadust: 1. Eesti ei lange Kreeka olukorda, 2. rohkem kannatavad nõrgemad. Kinnistunud on minu veendumus, et las Ansip teeb veel selle koalitsiooniga mis ta teeb, hoiab riigil pead vee peal, mis pole üldsegi paha tulemus, arvestades olukorda, kus mõnda teist riiki päästetakse tuukrivarustusega.

Aga selle kõige juures ei tohi ära unustada nõrgemat osapoolt; ega siis kannatustel on oma valulävi kah. Mõtelda kasvõi sellele, et suur hulk lapsi kasvab üles alatoitumuses ja külmas. See ju kõik mõjutab nende tervist tulevikus, aju arengut jpm. Seda viga peab vältima, et me kasvatame Euroopa Liidu nimel ülesse trobikonna lolle ja vigaseid. Ehk ei tuleks niiväga hoolida Eesti riigi välisest särast, pigem pöörata tähelepanu sissepoole. Tehkem Eesti tugevaks seestpoolt, küllap on ta siis sedavõrd tugevam ka väljastpoolt. Siinkohal on Keskerakonnal võimalus teemas rohkem kaasa rääkida, juhul kui nad otsustavad tänasel kongressil muuta erakonna senist suunda.

Nagu ma aru olen saanud, on senise juhtkonna suurimaks himuks, et Jüri Ratas läheb Ansipi juurde ja nad teevad diili, seejuures mitmete kompromissidega. Paraku ei adu nad seda, et Edgari senine taktika, kõik või mitte midagi, lihtsalt ei toimi, mitte midagi ei saa. Hämmastavapanev on ka Keskerakonna plaan muuta põhikirja, et täita oma programmi. Tegutsetakse vana tuntud üteluse järgi: eesmärk pühitseb abinõu. Abinõu on aga hirmutav, enne loobutakse põhimõtetest kui eesmärkidest. Demokraatia vähendamine erakonnas, mis sellest ainult kuulutabki, on silmakirjalikkuse ehe näide. Kuidas siis muidu aru saada sellest, et demokraatia suurendamise nimel tuleb seda esmalt vähendada?

Juhul kui jätkab Edgar, jääb meile nõrgemate kaitsele üksnes Sven Mikser, kelle mõjust jääb ilmselt napiks. Loodan, et delegaadid mõistavad täna valida nii erakonnale kui ka riigile uue suuna ning parema tuleviku.

Presidendivalimistest rääkides, ütleksin, et järgmistel valimistel ootaksin kandidaadina Rainer Nõlvakut. Kui siis oleks valida, kas Nõlvak või Tarand, oleks vastus kindlasti Nõlvak. Üks mees suudab inimesed valimiskasti juurde tuua, teine mees suudab sellesama rahvaga sitt majast välja visata. Seekord jätkaku kindlalt Ilves, pole meil vaja ratsusid vahetada, pole vaja näppida töötavat asja.

Empaatiast veel seda, et selle suurenedes suudaksime ka rohkem kaasa elada teiste edusammudele. Ega siis kaastunne üksnes negatiivset tähendust oma. Nii saaksime oma energia sõdimise asemel kodanikuühiskonna ehitamisse suunata. See nõuaks muidugii pingutust kõigilt, ka tänastel delegaatidelt, et näha oma ninaotsast kaugemale. Eesti on suurem kui üks partei, suurem kui selle juht.

make love, not war

24 august 2011

Itimeeste Ametiühing - connect in

Idee, mis mul aastaid mõttes mõlkunud, sai eile välja hõigatud Hinnavaatluse foorumis. Itimehed, loogem Itimeeste Ametiühing! Nagu te aimata võite, siis jah, olen ise täiesti tavaline itimees. Alustanud omal ajal sellest, kuidas Norton Commanderis ühest kaustast teise liikuda, kuniks oskusteni sellega üle LPT kaabli windowsi installida.

Need vanad oskused ei aidanud mind just palju edasi; uued süsteemid, uued tarkvarad tulid järjest peale, pidi edasi arenema, juurde õppima. Mingil hetkel hakkas minu edasist arengut mõjutama minu senine kooliteekond. Õigemini selle katkendlikkus. Jõudis kohale tõdemus, et pean juurde õppima, pean arenema ja seda kõike pingutuse tähe all.

Ma ei saaks ütelda, et olen jõudnud nii kõrgele, kus ma võimalusi ja võimekusi arvestades olla võiks. Ja sellest mul ongi kahju. Üsna palju võin ma oma karjääri visas edenemises süüdistada enda laiskust. Laiskusega on lihtsalt see tõdemine, et sa ei suuda seda võrrandist kustutada. Sellega peab leppima nagu iga muu sõltuvusega, jäta see võrrandisse aga sobita see sellega, mis sulle elu sisse toob. Kõlab nagu unelmate töö ja elu?

Mind huvitaks täitsa protsentuaalselt ja detailides selline number, kui mitmed itimehed on vahetanud firmat rohkem kui kord viimase 10 aasta jooksul? Miks nad lahkuvad? Põhjused: niru palk, arenguvõimaluste puudumine, respekti puudumine. Kellel mis järjekorras on juba teine teema. Nurga taga paistab järgmine itifirma, lähen kandideerin, ehk saan isegi pakkumise ja loodetavasti paremate boonustega.

Aga see ei pea ju nii olema, et itimees lahkub uksi paugutades parematele jahimaadele. Miks ta ei võiks selles olukorras kasutada ametiühingu võimalusi ja jääda senisesse firmasse, ent paremate tingimustega. Ega siis itimehe arengut ja edu ei pea näitama see, mitmest firmast ta läbi on käinud, vaid ta saab (peaks saama) oma vajadused arengus ning tunnustuses oma endisel kohal täidetud. Sellest omakorda võidavad firmad, kelle käsutuses on oma teemat valdavad lojaalsed tippspetsialistid. Kõlab nagu win-win olukord? Sellisena ma seda ametiühingut ka ette kujutan, mitte kui "lihttöölise" turvamees, vaid pigem esindaja, partnerlussuhtes tööandjaga.

Esimese põhisuunana võtaks minu nägemust mööda loodav ametiühing käsile koolitused, ehk arengu. IT ala areneb tormiliselt ning ainuke viis firmale kestma jääda on koolitamine, uute võimaluste pakkumine. Paraku vegeteerivad mitmed helged pead arengut mitte pakkuvates firmades. Üldise haridustase tõstmine annab lõppeks ka firmadele suuremat tulu; tarvis on nad seda nägema panna.

so, what you think?

Maha TTV vs Raha lastele


MTÜ Kodaniku Hääl andis täna Tallinna linnavalitsusele üle 4433 tallinlase allkirjaga kodanike algatatud eelnõu suunata Tallinna Televisioonile eraldatud raha hoopis aastaid remontimata olnud pealinna lasteaedade investeeringuteks.

Kõige selle juures unustatakse ära see, et negatiivset sõnumit on raskem läbi suruda kui positiivset. Rainer Nõlvakult kuuldud mõte, et sõnum peab inimesi mõjutama ka emotsionaalselt, kehtib igal pool. Küsimus on tonaalsuses, kas positiivne või negatiivne. Armastus või viha. Ihnsus või lahkus.

Praegu on sõnumisse surutud vastuhakk millelegi, miskile väga pahale. Pean tunnistama, et TTV ei tekita minus üldsegi nii palju halbu emotsioone, et oleksin valmis plakatitega tänavale minema. Küll aga liigutaks mind märksa rohkem Raha Lastele sõnum.


22 august 2011

Vabaduse Laul - mis sitasti, see uuesti

Käisin samuti Vabaduse Laulul, seedimise olen lõpetanud alles nüüd. Esimesed emotsioonid algasid muidugi täistuubitud bussist Kadrioru peatuses põgenemisega. Kadriorus oli selline ummik, et kadus igasugune isu bussiga enam edasi loksuda. Jalad selga ja minekut. Järgmine negatiivne emotsioon tabas mind mäest ülesse ronimisel, et jälle nad tekitavad telkidega ummistusi kõige käidavamale osale. Ja kolmas emotsioon, mis samuti positiivne polnud, käis helikvaliteeti kohta. Tuletage meelde Rock Summerit, kuidas siis kõlarid paiknesid ja kaaluge neid variante uuesti.

Enne, kui ma positiivsemate asjade juurde jõuan, virisen veel ühe asja pärast - kesse krt selle unelaulumixi välja mõtles. Miks oli nii vähe laule, kus oleks saanud kaasa joriseda kasvõi. Ma mõtlen selline tavaline keskmine, kõrvapidi elevandi jala jäänud keskmine eestlane. Mõisa köis lohises ikka kohe väga.. nagu tatt. Aga ajad on muutunud, mõisa köie kvaliteedist sõltub sinu edu. Rohkem ikka nooruslikku uljust ja tempot, kui see juba noortele juttude järgi sai mõteldud. Ei ole loogiline, et samal ajal mil me maailmakaardil ilma teeme, samal ajal joriseme kui raske on. Kas meis siis on seda sitkust või kaebleme nii nagu mõnedki teised.

Nüüd siis positiivsed asjad. Rahvast oli PALJU. Rahvas oli lõbus ja rõõmus. Kannatati ära haigutama panev soojenduskava, et lõpuks üheskoos hümni laulda; väga bro. Õhupallid meeldisid, osad oli neid lausa hulgem üksteise järele sidunud, moodustades sedasi õhupallikette. Meeldis õhupallide koos heade soovidega õhkusaatmine, Ja meeldis see, et rahvas oli üldiselt ikka heas tujus. Isegi üks aktiivselt telefoniposti püstihoidev tegelane ei suutnud seda head tunnet kustutada.

Annan siinkohal järgmiseks korraks idee. Korralik orkester, kui võimalik siis lausa sümfooniaorkester, koos mitmekülgse tõsise etnofuturockbandiga ja siis kõige ees üksteise järel esinejad. See oleks kõvv, see oleks nooruslik. Idee on pärit Punk Laulupeost. Stiil ei pea olema punk, vabalt võiks olla mõni vana ülirahulik lugu uues võtmes, sümfooniaorkestri ja rockbandi esituses. Rohkem loomingulisust ja innovatiivsust.

Jään igal juhul järgmist korda ootama, kindlas lootuses, et järgmine kord me ei kuule sellisel üritusel unelaule, vaid ikka neid mis vaimu ja hinge ülesse äratavad. Raputavad, ma tahtsin ütelda. Kultuuripealinn suudab paremat.

08 august 2011

Elagu Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liit

Kõigepealt pealkirja päritolust; minu käes on kalendermärkmik 1984; selline raamatu moodi asjandus. Selles raamatus on üks jutt pealkirjaga "Töörahva võitlus Eestimaa NSV Liiduga ühendamise eest 1924. aastal". Töörahva toimetamistest ja kannatustest pajatav jutt lõpeb ühe koosoleku kirjeldusega. Toon siinkohal ära kolm lauset:

"Seepärast kutsus ta koosolijaid töörahva suurel võitluspühal andma sõna, et nad tahavad jätkata võitlust suure kevade, proletaarse revolutsiooni eest niikaua, kuni see teoks saab, ja lõpetas kõne hüüdega: "Elagu Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liit!". Samasuguses vaimus jätkasid ka teised kõnelejad. Miitingust osavõtjad kiitsid need kõned ja üleskutsed üksmeelselt heaks."

See lõik tuli mulle deja vu'na meelde, kui sain lugeda Argo Ideon'i kokkuvõtet Savisaare/Ratase jõuvahekordadest. Tsitaat siis sellest jutust:

"Sillamäe osakonna koosolekul osales 18 inimest umbes sajast sealsest Keskerakonna liikmest ja kõik nad hääletasid Savisaare kui esimehekandidaadi poolt. «Kõik, kes koosolekul sõna võtsid, toetasid tema jätkamist,» ütles Põhjarannikule Sillamäe osakonna juhatuse liige Eevi Paasmäe. Tema sõnul ei olnud Ratase kandidatuurist koosolekul isegi juttu.

Ehk ma olen paranoiline, aga no selline toonide sarnasus tekitab minus kõhedust. Mine sa seda Savisaart tea; kui ikka terves Euroopas ja Ameerikas majanduslikud teemad vussi lähevad, on Savisaarel väga lihtne, isegi kõned on pea sajand ette kirjutatud. Ja küllap selle vajaliku hulga töörahvast ka kokku saab.

Või siis teisisõnu üteldes, kui keegi tahab revolutsiooni teha, tehku seda nüüd.

04 august 2011

Ilves näitas klassi, ehk vangerdus Eesti moodi

Eesti Ekspressi tänast artiklit, "Kuidas Ilves Kreekat päästis", oli ütlemata muhe lugeda; egas meite mehed lollid pole. Artikkel keskendub kutsele "eurotsooni riigipeade erakorralisele nõupidamisele, et sõlmida lõplik ja kõikehõlmav kokkulepe eeskätt Kreeka abistamise kohta". Kokkutulek oli tähe all, kas nüüd või mitte kunagi.

Sinna oleks pidanud minema Ansip aga oh häda, Ameeriklastega olid juba kohtumised kokku lepitud, ei saanud minemata jätta. Otsides Ansipile asendust, tõdeti, et mingi teisejärguline esindatus või selle puudumine ei tule kõne allagi; seega saadeti sinna meie Top Gun, Toomas Hendrik Ilves. Rehkendustes ta vist nii kõva vend pole, et majandusanalüütikutega rinda pista aga see-eest oskab ta poliitikat.

Maratonkohtumise käigus vaieldi maa mustaks ent kokkulepe siiski saavutati. Meite mees võttis samuti sõna ning toonitas solidaarsuse olulisust. Raha leiti ühise otsusena EFSF'i kassast. Olukorra tragikoomilisus seisneb selles, et Eesti ei ole veel EFSF'i liige, seega ei pea me kohe maksma ühtegi senti. Säh sulle solidaarsust.

Nii tehti paari päeva jooksul elegantse vangerdusega ajalugu. Ansip sai kokku USA asepresidendi ning muude tähtsamate ninadega, andes sellega märku, et kui Euroopa omadega hakkama ei saa, otsime liitlasi mujalt. Või õigupoolest tuletati olemasolevat liitu meelde. Ja Ilves samal ajal mängis meile välja tasuta pääsmed kallisse klubisse. Nice job, thnx.