27 november 2012

Harta 12 - restart riigile?




Nüüd kus suurem kisakära möödunud on, vaataks selle veelkord üle. Ma mõtlen Harta 12.

Eesti demokraatia laguneb meie silmade all.
Ei saa nõus olla. Eesti demokraatia on arenemas. Tõestuseks pakun kodanikuühiskonna tajutavat olemasolu.

Toimimast on lakanud demokraatlik legitimatsioon – igapäevane tagasiside võimu ja avalikkuse vahel, mis annab võimule teadmise, et ta esindab õiguspäraselt rahvast, ning avalikkusele kindluse, et võimul on tema esindajad.
 Ei saa nõus olla, et on lakanud toimimast. Suhtlemine võiks olla parem küll, mõlemal.

Võimulolijad Eestis ei tunne enam vajadust avalikkusest välja teha. Valitseb arvamus, et eesmärk pühendab abinõu.
 Spekulatiivne, rõhub emotsioonidele. Ja kust sina tead, mida keegi teine arvab või tunneb?

Võim on müüdav. Võimu nimel valetatakse.
 Klišee. Tsitaadid ja hüüdlaused, revolutsionääride keel; ahjah, poliitikute oma samuti.

Vastutust nõuavad demokraatia ja õigusriigi normid. 
 Ja kus need normid kirjas on; kes need kirjutas?

Vaja on uut ühiskondlikku kokkulepet. Ei Vabariigi President, Riigikogu ega Valitsus pole ilmutanud soovi olukorda muuta. 
 Kokkulepet on meil tõesti vaja, ent jällegi spekulatsioon kellegi teise tunnete ja tahtmiste üle. Ja mis tähendab "pole ilmutanud soovi"?

Jaaniiedasi.

No kuulge, kes sellise jama kokku kirjutas. Harta tegelased, võtke nüüd aeg maha, vaadake oma tekst üle. Kui teil on sinna midagi ka sisulist panna siis tehke seda. Praegusel kujul näeb see välja nagu algaja poliitiku maailma vallutav kõne, või noh, vähemasti tema enda kujutlustes. 

Et te selle teksti peale nõnna palju allkirju saite, ei ole üllatav. Rahval on vaja ventiile ja kanaleid, mille kaudu olla osaline riigi toimimise protsessis. Patriootilised pöördumised lähevad korda, rahvast on võimalik kaasata ka märksa lühema ja sisuvaesema tekstiga. Peaasi, et oleks Suur Eesmärk. Suur Eesmärk pole seejuures naerualune teema, küsimus on selle sisus.

 Aga Ansipile oleks mul küll üks küsimus: kuidas edeneb projekt "maa tuleb täita lastega"?



22 oktoober 2012

eduka poliitiku abc - ei mäleta



No mis sa teed, ei mäleta, no mitte ei mäleta. Eriti lolli seisu võib jääda, kui enam ei mäleta, et mida ei mäleta. Noh näiteks läheb mõni nimi meelest, siis sa ikkagist tead, kelle nime ei mäleta. Aga kui ei mäleta enam isegi seda mida ei mäleta, pole midagi parata - diagnoosiks on nakkuslik amneesia. 

Nimelt on Kalev Lillo väidetavalt käinud USA's poliitika tegemist õppimas. Jälgides käimasolevat USA presidendi valimisi, näen seal samu sümptomeid - ei mäleta. Meikar samas mäletab väga hästi, aga tema ei ole ka poliitikat õppinud.. vist.


16 oktoober 2012

Minu avalik kiri peaminister Ansipile

Olen sinu fänn. Teflonmees krt.

Sa oled teinud kõvat tööd, head tööd. Sa oled elav legend. Sina ja Jürgen Ligi, paras paar.

Teil on kindlasti veel projekte käsil, tehke need ära. Ma ei nõua, et valitsus maha või..

Ma pigem ootaks, et nüüd kus me oleme Euroopa Priimulad, tuleks nägu pöörata Rahva poole. Ehk jätaks mõne HIIIGELasjanduse ootele, monumentidega pole meil kiiret.

Valitsus kurat, toida oma rahvast.

 Kodanik

02 oktoober 2012

USA valimised, Mitt Romney vs Barack Obama


Presidendivalimised USA's hakkavad jõudma lõpusirgele, debattide vooru. See teeb aga vabariiklased murelikuks. On ilmseks saanud, et Obama on ikka tuntavalt kõvem tegija kõnepukis; tema vaba ja lahe olek, kontakt rahvaga, positiivsust ning humoorikust omav isiksus on lihtsalt seksikam. 

Romney on uudistes rohkem oma fopaadega silma paistnud. Viimatine neist sai rahvale kättesaadavaks piilukaamera abil. Nimelt oli Romneyl oma rahabossidest toetajatega peolaua taga privaatne koosolek ja nõupidamine. Ja seal ta siis ütles, et 47% valijatest hääletavad Obama poolt niiehknaa, et nad sõltuvad majanduslikult riigi abist, tulumaksu ei maksa ja et tema nende pärast ei muretsegi. See muidugi pahandas ja solvas paljusid ameeriklasi. Ei ole just meeldiv, kui sind kodanikuna maha kantakse ja sildistatakse kui kuluartiklit, muidusööjat.

Numbritest rääkides on edumaa Obama käes, lausa mitmeprotsendiline.. Natuke aega tagasi oli nende toetus võrdne, suurem muutus tuli peale parteide konvente, kus kumbki partei teatas oma ametliku kandidaadi ning peeti kõnesid. Obama leer sai ülesandega hakkama hinde 5+ peale, Romney venitas heal juhul 5- välja.

Et Romney leer pabinas on, näitab ka üks memo, mille saatis laiali Romney kampaaniat nõustav Beth Myers. Memos on korduvalt üteldud, et Obama on debattides kogenud ja tugev vastane, meenutatakse tema varasemaid võite debattidelt, ning arvatakse, et ilmselt keskendub Obama juba esimeses debatis Romney ründamisele. Ehk siis teisisõnu, valmistatakse valijaid ette lahingu kaotamiseks, ühtlasi sooviga debati tähtsust vähendada.

Üllatav on, et ka Obama leeris kahandatakse ootust debattidele. Mõneti mõistetav, Romneyt on küll nähtud erinevates debattides, ent 'selles viimases' veel mitte. Siiski on teatav erinevus - Romney puhul valmistutakse ette hävinguks; Obama puhul ootuste mittetäitumiseks.

Võtan siin vabaduse ennustada, et valimised võidab Obama. Nimelt on Obama suutnud kinnistada suhtumise, et tema on rahva poolt. Isegi siis, kui tema juhitav rahvas peaks nägema näguripäevi, on tema hinge ja südamega rahva poolel. Romney seevastu on ärimees, kes teab kuhu ja kuidas rahasid liigutada. Keda sa siis usaldad, kelle järgi lähed?

Obama on ses suhtes saanud hääle kõlama - tema pakub valikut. Mitte, et seda valikut poleks enne olnud, aga tema pakub seda. Kusjuures ta ei maali maailmalõpu kaadreid puhuks, kui ta ei osutu valituks.

Kokkuvõtvalt iseloomustab tekkinud olukorda peategelaste sõnavahetus. Nimelt ütles Obama, et Washingtoni pole võimalik muuta seestpoolt, üksnes väljast, ehk siis rahvas ise. Romney tuli kiiremas korras ärplema, et tema teeb seda, mida Obama ei suutnud.

Good Luck.

17 september 2012

#Occupy Wall Street sai 1 aastaseks! - #S17


Võite Kalle Lasnile (Adbusters) õnne soovida - tema algatatud liikumine elab ja toimib iseseisvalt. Algselt ühest nõudmisest on saanud rahva hääl, mis ei räägi ühiskonna pisiremondist, vaid uuest ühiskonnast.

Mida siis #Occupy Wall Street aastaga saavutanud on? Mitte just palju, kui jälgida massimeediat. Parkidest löödi nende telklaagrid laiali ning alad barrikateeriti. Probleem lahendatud, mida pole silma ees, pole olemaski. Nüüd kus CNN selle uudise (sünnipäevast) välja tõi, oli üks esimesi kommentaare, et ah, need on need pesemata töötute kamp. Sedasorti ütlemiste peale nägin kuskil plakatit: "käisin vannis, sain töö, aga ikka pole rahul".

Suurimaks saavutuseks loeksin laiapõhjalise suhtlusvõrgustiku tekkimist. Regulaarselt toimivad portaalid, ajalehed, foorumid, milledes leiduv info võttis minul pildi kirjuks. Et liikumine on surnud, et punk on surnud? Ei, kohe kindlasti mitte. Vähemasti, kui vaadata politsei ettevamistusi..


RT (Russia Today) uudised üritusest



24 mai 2012

Meikar Meikar, mida sa teed?


Silver Meikari avaldus rahade liikumisest erakonnas oleks pidanud idee poolest plahvatama pommina, kuid ilmselt ei tule sealt peale valju susina suurt midagi. Ajakirjandus on samas korralikult kihama läinud; ei ole just igapäevane, kus kõige kõvema partei saladused avalikuks tulevad. Tööst ja leivast ju ära ei ütle.

Priit Toobali kommentaar oli üllatavalt tagasihoidlik, mis kinnitab veendumust, et kõik on ühtviisi patused, kedagi risti lööma ei tormata. Ehk siis teisisõnu, midagi olulist ei muutu. Tulevikus tehakse ilmselt mõned seadused ümber, et tagada puhtam ja selgem rahastamine aga probleem jääb endiselt alles.

Probleemi nimi on huvide konflikt. Ühest küljest tahab avalikkus teada mis toimub, kes on tellinud muusika ja mis muusikast edasi saab. Teisalt ei taha kodanikud kuulda partei rahalistest probleemidest, kus maksumaksja raha näiteks teede hooldusest või lasteaedade arvelt partei kassasse kanditakse.

Siia lisanduvad veel ka annetajate huvid; mitte kõik ei soovi, et äripartner, tööandja või kasvõi sugulased teaksid, kellele sa pöialt hoiad. Meikari poolt mustaks nimetatud raha ei tarvitse nii must ollagi. Kui ärimees toetab mõnda parteid, ei tähenda see tingimata mingi varjatud hanget, vaid lihtsalt seda, et neile meeldib selle partei poliitika ning sellest tulenev ärikeskkond. Jah, 'money talks', ent selge on ka see, et raha ei armasta äpusid; raha armastab raha.

Tulles Meikari personaalküsimuse juurde, et miks ta sellise avaldusega lagedale tuli on mitu versiooni. Olgu öeldud, et temas tärganud aususepuhang ei ole veenev. Kindlasti on seal teatav kogus idealismi, ent seegi pole väga veenev. Mis selles loos hapu on, viinamarjad või miski muu, teab Meikar ise kindlasti kõige paremini.

Mina pakun välja versiooni, et kuna Meikar jäi ilma riigikogulase ametist, muutus ka tema sotsiaalne staatus astme võrra madalamaks. Usun, et vastu ei vaielda ka tõsiasjale, et Kristen Michal on Meikarist omajagu seksikam ning näitsikute tähelepanu Meikari suhtes jääb suht kesiseks ja sellises olukorras on kibestumine kerge tekkima. Teisisõnu lõi Michal Meikarilt lihtsalt naised üle.

Enda au ja väärikuse tõstmiseks näikse puhtsüdamlik ülestunnistus toimivat hästi. Aga mitte minu silmis selles loos; Meikar ei ole veenev ja julge poliitik, pigem äpu, kelle priginast ei sõltu suurt midagi. Soovitan Meikaril uus töö otsida, kasvõi kullerfirmas, kus on selgelt kirjas, kes ja kuhu ja mida. Nii leiaks ta oma võimetele vastavat rakendust ja südametunnistus jääks kah puhtaks.


11 aprill 2012

Tallinna uus slogan - romantiliselt hämar

Kallis Tallinnlane, mu Valija

Kirjutan sulle esimest korda - oh, ma ei pea ju salgama, olen sulle kirjutanud sadu, et mitte ütelda tuhandeid kirju. Olen sind otsinud kõikjalt, sinuga ühendust otsinud; ajalehtedes, raadios, isegi televisioonis. Bussipeatustes, tee ääres, kõikjal võid  leida mu kirju Sinule, Tallinnlane, mu Valija.

Mul on sulle rõõm teatada, et järgmisest aastast on Sulle transport tasuta! Lisaks sellele on kindlustatud sinu ligipääs tõesele infokanalile, TTV'le.

Kolmas uudis puudutab meid kõiki; ilmselt oled märganud ka ise, et Tallinn on muutunud veelgi muinasjutulisemaks - pisut hämaramaks. Kindlasti lisab see põnevust sinu koduteel.

Ja olgu see kasvõi pimedaim öö, võid sa kindel olla, et tuba on soe ja kõht täis; sa ju tead, Tallinn Aitab.

Sinu Edgar

09 aprill 2012

Pussy Riot - Jeesus Punk

Venemaa punkbändi Pussy Riot toimetamised on saavutanud rahvusvahelise tähelepanu; suvalise keldribändi kohta muljetavaldav tulemus. Suurema kuulsuse tõi neile kirikus toimepandud aktsioon, mille asjaolusid tahan veidi analüüsida.

Kõigepealt siis küsimus: mis juhtus?

Bänd tegi midagi, mis ei mahu paljude usklike mõistusesse - hõivas kirikus altari ja esitas seal palve Neitsi Maarjale. Nende patt olla sedavõrd suur, et võib kaasa tuua 7 aastat vanglaelu. Palveta veel.

Video aktsioonist (koos sõnadega) on siin:



Meego Remmel kommenteerib juhtumit nii:

Pühaduse kuritarvitamist ei saa õigustada mis tahes veendumuste avaldamise hädavajadusega.
/../
Päästja Kristuse katedraal on venemaalaste jaoks üks pühamaid kristlikke sümboleid.

Meenutaks siinjuures kristlaste eeskuju, Jeesust. Mäletatavasti käitus ka tema pühakojas lubamatult, et mitte ütelda barbaarselt; peksis ta ju laiali pühakojas leiduvad rahavahetajad ning muud ärimehed. 

Pussy Riotil oli kirikule ja venemaale selge sõnum - SEE KIRIK POLE PÜHA. Just nimelt. Kompott, millesse on segatud religioon, raha ja võim, ei järgi päris kindlasti Jeesuse juhiseid. Asjaolu, et usklikke ei huvita esitet sõnum, on nende oma viga ja näitab vaid üht - nad on valinud silmaklapid. Ma võin küll mõista ja aru saada nende tunnetest, aga ma ei saa nendega nõustuda.

Üldiselt ma ei soovitaks peategelaste eeskuju järgida, libastumise oht on suur ja kokkuvõttes võib see välja kukkuda sootuks lollisti. Antud juhtumi puhul leian siiski, et tabati kümnesse.

Usklikest rääkides, ei saa üldistada, et nad kõik oleks ühtemoodi kurjad Pussy Rioti peale; leidub kaitsjaid ja oh üllatust, ka neid kes soovitavad usuvendadel lihtsalt andestada. See näikse aga paras pähkel olevat. Kui hästi läheb, lubavad nad ka Jeesuse kirikusse tagasi.

27 märts 2012

naabrivalve Ameerikas, nagu vesternis

Ameerika ühiskonda, täpsemalt võttes ühte Pärnu mõõtu väikelinna on lõhestamas tragöödia - õhtuhämaruses hukkus kuuli läbi järjekordne nooruk. Relvastamata 17. aastane poiss, Trayvon Martin, oli valel ajal vales kohas. Nimelt teostas üks kodanik naabrivalvet, kelles äratas kapuutsis tegelane kahtlusi. Piirkonna turvamine lõppes konfliktsituatsiooniga, mille käigus kasutas valvur George Zimmerman relva.

Politsei kuulas tulistaja kohapeal üle, võttis tunnistused, laiba ja läks minema. Tulistaja läks koju magama. Juhtunu mahtus enesekaitse piiridesse, kuna seaduses on kirjas õigus mitte taganeda (Stand Your Ground). Ja see õigus kehtib ka väljaspool kodu, avalikus kohas. Tõeline vestern.

Juhtumiga seoses on ülesse kerkinud rida küsimusi. Esiteks on juhtumi üks tunnistajatest surnud. Teiseks on pealtkuuljate/nägijate ütlused vastuolulised. Tulistajat ennast arreteeritud pole, kuna ei leidunud tõendeid, mis oleksid rääkinud enesekaitse ületamisest. Tõenditeks olid tulistaja enda sõnad, ning väidetavalt ka tema prügine selg, verine nina ning kukal.

Nagu arvata, on ülesse kerkinud ka rassiteemad. Sarnaseid juhumisi esineb USA's tihti, nüüd aga tabas see ühiskonna närvi vägagi valusalt. Elu on näidanud, et kui nahavärvid oleks tulistajal ja ohvril teised olnud, ehk siis mustanahaline tulistaja ning valgenahaline ohver, poleks politsei tulistajal niisama koju lasknud minna. Martin Lutheri unistus valgete ja mustade võrdsusest pole veel täitunud, hoolimata sellest, et president Obama ise mustanahaline on.

President Obamast rääkides tuleb mainida, et kõnealune juhtum pälvis tema erilise tähelepanu, heites pressikonverentsil õhku emotsionaalse mõtte, et mis siis, kui see oleks olnud tema poeg?

#OccupyWallStreet infokanalites kutsuti rahvast 21. märtsil Miljoni Pusa Marsile. Kui palju marssijaid kokku tuli, on mul selgusetu, aga, et asi suure kella küljes on, näitab kasvõi internetis allkirjade kogumine tulistaja arreteerimiseks. Praeguseks on allkirju juba üle 2 miljoni.

Habras on turvalisus meilgi, aga päris sedasi mitte, et eliitrajooni sattununa kuuli saad. Ameeriklastele on see aga järjekordne torge personaalse võidurelvastumise mõttekuse kohta. Peaks nagu olema tsiviliseeritud ühiskond, riik, kes ennast kogu maailma eeskujuks seab, aga täristavad relvadega nagu metslased.

Olgu see hoiatuseks, et meie ei läheks pinnapealsuse laiale teele.

Eestikeelset teemakajastust saab lugeda veel siit:
Kas mina olen oht?
ja siit:
Püssi ka ei saa paugutada, ilma et mõni neeger ette ei jääks

05 märts 2012

President on peast lolliks läinud

Just nii kõlavad enamuse (delfiloogide) reaktsioonid pealkirjade "President Ilves õnnitles Putinit" all.

Palun vaadake lähemalt, president Ilves ei õnnitle Putinit mitte poole sõnagagi. Ta ütles kolm lauset:

Soovin Teile jõudu ja edu demokraatliku ja modernse riigi ehitamisel.

Kogu Venemaa rahvale soovin aga rahumeelset ja edukat tulevikku.

Just sellises tulevikus saavad 21. sajandile vääriliselt areneda ka Eesti ja Venemaa suhted, teineteise valikuid aktsepteerivate naabrite suhted.

Esimese lausega ütles ta, et Venemaa on ebademokraatlik ja arhailine riik. Asjaolu, et ta uue riigi ülesehitamiseks jõudu ja edu soovib on puhas suuremeelsus ja härralik viisakus.

Teise lausega eraldab ta Venemaa rahva Putinist, sisuliselt räägib rahvaga otse. Üksnes heasoovlikkus, andes mõista, et ka tema on teadlik, et rahu ja edukusega pole sealmail lood just kõige etemad.

Kolmanda lausega ütleb ta otse - ärge torkige meid ja meie ei torgi teid. Me võime teiega asju ajada ja võime ka mitte. Meelsasti ajaks, aga kui see keeruliseks osutub, ajame asju teistega.

Naerge kui tahate, aga Eestist paremat välisvaenlast Venemaale pole. Pisike Eesti, tema kallal võib lõugu laksutada küll, ega ta ju midagi ei tee. Muhelema võtab fakt, et venelastele endile Eestit nii väetina ei kuvata.

Tulles tagasi pealkirja tekitanud kommentaaride juurde, tekkis mul veel üks (paranoiline?) mõte. Pole ju üldsegi võimatu, et see on Venemaa taktikaline samm, löömaks kiilu Eesti presidendi ja rahva vahele. Otsekui otsapidi reetur. Kuidagi raske on uskuda, et eestlased diplomaatia teemal niivõrd võhikud ja pinnapealsed võiksid olla.

a kes teab, ehk nii ongi


17 veebruar 2012

Ansip, mis saab edasi?


Sedavõrd väikesel rahvusriigil, nagu Eesti, on eksisteerimine ja püsimajäämine juba omaette saavutus. Me oleme sellega hakkama saanud.

Noor, teismeliseeas Eesti valis enda juhiks Ansipi, perfektse isakuju. Ta on karm, ta on jäik, suhtkoht õiglane aga ta pole rumal. Sa ei pea tema pärast häbenema näiteks võõrmaaliste ees. Ta ei tõmble, on kindel ja rahulik. Kampaania: "võid kindel olla", tõestab ennast praktikas; võid kindel olla, et midagi ei muutu.

Võimalik, et Ansipi meelest on toimunud ja muutunud palju. Jah, statistika on 'politicans best friend'. Ometigi näevad eestlased täna tuttavat situatsiooni - stagnatsiooni.

Eestisugune riik vajab eluspüsimiseks paindlikkust, kohanemisvõimet. Ei ole loogiline, et olukorras, kus meie väikest riiki paisatakse ühelt tormilainelt teisele, oleme valmis kõigeks, ka kartulikoorte söömiseks, ent meie riigi valitsus on tardunud vaid ühte majandusmudelisse.

Ansip, aeg on muutusteks. Respekt sulle saavutatu ees, ent tõesti, ära muutu Savisaare duplikaadiks. Ja veel, kui reformierakond tahab oma nime kõrgel hoida, olgu ta valmis reformima raskeimat - iseennast.


ps. tunnistan, kasutasin blogile lisatud fotot ilma loata