10 veebruar 2018

katseaeg riigikogulastele

Riigikogulaste arv, suhtes meie rahvaarvuga on hetkel kergelt tasakaalust väljas. Aga see pole suurem probleem. Probleem on see, et valitute sekka satub inimesi, kes oma uues ametis leiavad end kui võõrast kohast. Hea meelega kandideeriks küll uuele kohale, ent ei saa, kuldsed käerauad ei luba. Tõsi ta on; kui paljud meist annaksid käest koha, kus ei pea muffigi tegema, ent kordades üle keskmise palga järgmised neli aastat kontole tiksumas.

Teen siinkohal ettepaneku kordusvalimisteks, täpsemalt siis parimate kinnitamiseks. Ütleme nii, et peale valimisi on meil 101 inimest, kes ametisse asuvad. Anname neile 100 päeva, see on kolm kuud ehk kvartal. Selle ajaga peaks ju jõudma uude ametisse sisse elada ja oma tegusid näidata. Ja siis teeks kordusvalimised; selle vahega, et me ei vali uusi, aga anname punkte valitutele. Ja 10 vähim punkte omanud kandidaati lahkuvad ametist, jääb 91.

Probleem selle ettevõtmise puhul oleks küll see, et selle katseaja jooksul ei võeta ette ühtegi ebapopulaarset (ent pikas perspektiivis vajalikku) reformi, aga siiski, kuidagi nad ju peaks oma kasulikkust tõestama.

seega, debatt on avatud

08 veebruar 2018

Eesti 100 vs. Elon Musk

Paari nädala pärast tähistab Eesti rahvas oma riigi sünnipäeva, ilusat sadat. Mainisin seda tõsiasja ka ühele tuttavale Indiast, ning jäin siis sealsamas mõtlema, et kaunikesti kahvatu see number suure India kõrval. Aga see number pole kahvatu sugugi, arvestades sellega, mida oleme rahvana siiamaani korda saatnud.

Kui tarvis välismaalasele muljet avaldada, siis mainime kindlasti ära selle, et paberile me allkirju ei kirjuta - me pühime sellega tagumikku. Ja kui herr Putinil peaks tekkima kiusatus Eestimaad väevõimuga ära võtta, siis me korraldame lauluvõistluse; kes laulab paremini, on võitja. Selline lihtne rahvas.

Kuigi ma oma blogis muud ei tee, kui virisen miski järjekordse jampsi üle, mida mingid mardisandid suust välja ajavad, siis tegelikult olen ma väga rahul ja õnnelik meie riigi käekäigu ja olukorra üle. Kuigi jah, palju on veel teha. 

Olgu siinkohal mainitud meie laste vaeslapselik seisus. Paljudel noortel paaridel pole endiselt julgust sugu teha. Kui isegi Jumal laseb lastel kannatada, siis eestlane mitte - ta lihtsalt ei soeta neid. Siit ka otsene vihje meie uuele põlvkonnale, kes tänasel päeval veel teismelise ea raskustega maadleb. Pisut veel ja Eesti on teie oma, teie käsutada. Teie valite ja olete valitavad. Pean kahjutundega tunnistama, et me pole suutnud teile luua riiki, millest ise unistasime. Kartulikoori lubasime, see sai täidetud.

Et tuua selle nukravõitu teadmise kõrvale miskit rõõmsat, tahan rääkida millestki, mis jätab varju nii meie ID kaardi kui Laulva Revolutsiooni, rääkimata Mitte Kuhugi Rändavast Rahnust. See miski on meile tuttav aastast 2008. Üks lihtne Eesti mees, Rainer Nõlvak, käis sõprade seltsis välja mõtte, et mis oleks kui koristaks kogu Eesti prahi ära ühe päevaga. Mõttel oli jumet ja et eestlasi see maas vedelev sodi juba mõnda aega häirinud oli, liitus aktsiooniga teisigi kodanikke. Miski umbes 50 000. Üheskoos koristati ära 10 000 tonni prügi. Beat that.

Tulemus äratas ka mujal maailmas tähelepanu, ning ei läinudki palju, kus eeskuju hakati järgima. Aasta aastalt riikide ning osavõtjate arv kasvas. 

Selle ettevõtmise tipphetke saame näha üsna peatselt, juba sel sügisel, 15. septembril. Siis liitub sellega kogu maailm. Praeguseks on kirja pannud ennast üle saja riigi, ühes 20 miljoni inimesega. 

Et mida see Elon Musk seal pealkirjas teeb? Seda, et äsja elas terve maailm kaasa Suurele Päevale, mil inimkond kolib maa pealt minema, kuna see on täis situtud. Loo irooniana toimetatakse Marsile esimese asjana pisut prügi. Tule taevas appi.


06 veebruar 2018

ükskord algab aega

"Aga ükskord algab aega, kus kõik piirud kahel otsal lausa lähvad lõkendama; lausa tuleleeki lõikab käe kaljukammitsasta – küll siis Kalev jõuab koju oma lastel' õnne tooma, Eesti põlve uueks looma".
Meie vennad Soomest, on siia panustanud nii mõndagi raha. Muuhulgas firmasse, mille toodangu üle lausa rahvuslikku uhkust oleme tundnud - Rakvere Lihakombinaat. Tõsi ta on, selle firma toodangu valikut, kvaliteeti ja selle suhet hinda on raske lüüa ükskõik millisel konkurendil. 

Ometigi, kõik pole nii lill. Selle firma töötajad väidavad, et neile ei maksta nende panustatud pingutustele vastavat palka. Firma juhtkond seevastu ütleb, et mida te kurdate, teile makstakse Eesti parimat. Lisaks boonused, perepäevad, firmapäevad, massöörid ja ohtrad kiidukõned. Eesti mees aga kangesti kahtlev kiidukõnede asjus - kõhtu see ei täida ju.

Eesti mehed seega, võtsid südame rindu ja otsustasid üheskoos, et rohkem tööd ei tee. Kannatagu see firma juhtkond ja omanikud, küllap nad siis mõistuse pähe võtavad. Õnnetuseks neile, pole nende tööandjad eilased - neid streike nähtud Soomemaal ennegi. Ega nad enne suvatse liigutada, kui asi tõsine pole. 

Asi muutub tõsiseks siis, kui Eesti mehed hakkavad imestama, miks küll ometi, sama liigutuse eest Soomes makstakse 7.50, Eestis aga üksnes 3.50 (numbrid võetud laest, tunde järgi).

Ja veel tõsisemaks muutub asi siis, kui Eesti rahvas Rakvere Lihakombinaadi toodangut enam osta ei taha, olgugi see maitsev kui tahes. Eesti Jonn, ütleme nii.

Seega, vennad soomest, teeme sellise diili, et kotime muid, aga mitte vendi. Vastasel korral me läheme tülli, hoolimata teie panustatud miljonitest. 

Ma mõistan, üürihinnad ja kommunaalmaksed on erinevad. Sellegipoolest, lubage mul küsida, kas tõesti peab soomlane nädal enne palgapäeva üksnes maitseainetega vürtsitet makaroni sööma, või on tal rohkemat varuks. 

Mis ma palun, on mõistmist, et eestlase pühendatud tund on sama väärtuslik nagu soomlase oma; eestlase tõstetud kilogramm sama mis soomes; ja eestlase seljavalju, pole väiksem soomlase omast. 

Ja ühes sellega, ja viimaseks.. palun lõpetada juhtide premeerimine sellega, kui palju nad on suutnud kokku hoida tööjõukulult.

01 veebruar 2018

Vürst Ozzy unenägu

Elanud kord vürst Ozzy. Tema rahvas oli küll igati kiiduväärt, ent pruukis liialt vägijooki. Vägijook tegi rahva rumalamaks ja jõuetumaks. Sinised esmaspäevad, maksahaigused ja katkisõidetud autod pärssisid riigi arengut.  Ozzy sai pahaseks.

Keset oma pahameelt nägi Ozzy kord unes, et tema rahvas kõik kaine, üldse viina ei joo. Ja et elu lill siis. Ozzy pikalt ei mõtelnd, viina ära keelas - see, see kurjam ongi. 

Ozzil oli teinegi mure. Et vaesem rahvas liiga vaene. Kui üüri maksab, siis sööb rääbuskit. Ja kui vorsti sööb, siis ei jaksa üüri maksta. 

"Nüüd siis tehtagu nii, et vaesem rahvas viina ei joo, vaid saagu kõhu täis selle arvelt, mida rikkamad ära kulutavad."

Kuidas lugu lõppes, pole teada.