Just nõnda hüüatas Priit Toobal temaga tehtud intervjuus. Esimese hooga lõi selline toon mind pahviks, teisalt aga sai pilt jällegi klaarimaks. Demokraatlik Fair Play Keskerakonnas kehtib vaid teatud tingimustel. Kasutades näitena jalgpalli, paistavad mängureeglid keelavat Savisaare vastastel kasutada väravavahti või siis vähemasti ei tohi nad palli lüüa. Väljakul niisama ringi siblida võivad, seda ei keelata.
Toobali sõnadest kostub ehedalt mõttelaad, et kui Savisaar on sind kuhugi edutanud, ei tohi sina mitte enamat nõuda. Juba Savisaare vastaskandidaadiks olemine ise on taunitav, saati siis veel vihjamine, justkui oleks midagi valesti senise poliitkultuuriga. Isegi kui Savisaar milleskis eksinud on, pole hea toon sellest rääkida; tegu on messiaga, kelle ees me kõik tänuvõlglased oleme.
Toobal ise tundub nägevat märksa suuremat pilti, nimelt on oht, et Toomas Hendrik Ilves saab edasi oma soojal toolil istuda, mis teatavasti on suureks ohuks kogu Eestile. On ju Ilves see, kes seisab risti vastu Savisaare võimalustele suurde poliitikasse pääsemisel ja kuristiku servalt Eesti päästmisele. Kõige selle vandenõu taga seisab muidugi Ansip & Co koos kurja meedia ning teiste põrgusigitistega. Palju ei puudu, et vabamüürlased loosse segatud oleks.
Taktika ning sõjaplaan koonduda Savisaare kaitsele tundub aga seejuures suht mõttetu ettevõtmine, kui see neil Toobali sõnade kohaselt "ei võimalda pidada kampaaniat Tarandi toetuseks". Kas tõesti on Toobalil nii suur hirm naha vahel, et presidendivalimised on lükkunud tahaplaanile ning esimesel kohal on totaalkaitse Savisaare ümber. Et kui Jüri Ratas võidab, on kõik hukas.
Hea kokkuvõtte toimuvast on teinud Kreitzberg. Tema sõnade järgi pole Savisaare pärast vaja muretseda; kui tema juba kandideerib, siis ka võidab. Selle pildi järgi võib ennustada, et edasi läheb nagu on olnud, midagi ei muutu; nii Ilves kui Savisaar istuvad oma kohtadel edasi ja kõik on (peaaegu) õnnelikud. Seega Toobal sahmerdab, kuna "näeb siin oma tähetundi". Lihtne nagu seebivesi.