Laulupeol käidud ja tunne on vägev. Nagu lootuse ja usu laadimine järgnevateks aegadeks, et me oleme ikka üks, et me oleme milleskis olulises kokku leppinud. Eesti rahvas hoiab siiski ühte; vähemasti need tuhanded noored küll. Ja mulle miskipärast tundub, et see uus põlvkond, kes vabana sündind, ei kanna kaasas mineviku taaka, sel lihtsal põhjusel, et neil lihtsalt pole seda.Mis aga puutub Kultuuripealinna, siis noh, läks vussi siis läks, meil oli igal juhul üle küla pidu, laulupidu. Väike paranoia muidugi on, et Kultuuripealinn üritab seda üritust enda arvele kanda. Aga las nad olla, olgu neilgi ilus päev; selle pooliku Kultuurikatlaga ju esinema ei tule.
Laulupeost veel niipalju, et väga vahva oli rahvaga lainetamine ja "Liivimaa pastoraal". Tehniliselt pisut keerukas laulupeo tarvis (kohati oli ikka väga kole kakofoonia), või siis vähene julgus intrepreteerimisel. Aga igal juhul pooldan vana ja uue põimimist, uute stiilide ja võtete otsimist, edasiarendust. Kui me jääme traditsioonide külge kinni, ainsa põhjendusega, et "me oleme sedasi teinud juba 100 aastat", siis me mandumegi kultuuriliselt. Andke noortele vabadust katsetada ja vabadust ka vahest eksida; sealt on kindlasti nii mõndagi head ja huvitavat tulemas.
Miks mitte võttagi edaspidi eri stiilidest asju sisse, näiteks nagu Punk Laulupidu? Võimaitea, hiphop räpi kastmes. Küllap see vaim, mis eestlastele esimesed laulud on andnud, annab ka teised ja kolmandad.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar