30 august 2017

kommunism ja mulgipuder*


Taaskord on meie ajakirjanduses lahvatanud tuline vaidlus kommunismi üle. Avapauk tuli seekord Oudekki Loone käest, kes kiitis Kreeka justiitsministrit, et too kommunismikuritegude konverentsil osalemast keeldus. Käis välja mõtte, et kui sa kommunismi ja kuriteo ühte lausesse paned, siis oled sa kindlapeale nats. Nagu arvata võis, tõi seesugune teguviis endaga kaasa tuld ja tõrva.

Nähes võimalust olukorras targa jutuga särada, tõttas talle appi Ahto Lobjakas. Võttis endale raske koorma selgitada, mis asi on kommunism ja mis asi natsism. Õhkas unistavalt, et seda õiget, head ja üllast kommunismi me veel näinud polegi.

Vestlusesse sekkus Mihhail Lotman. Andis otsesõnu mõista, et Lobjaka väited ja järeldused pehmelt öeldes võhiklikud on. Lobjakas, nähes, et teda ära kuulatud, ent kahjuks mitte mõistetud, võttis vaevaks selgitusi jagada. Arutles pikemalt natsismi ja kommunismi erinevuste üle, kuid tunnistab lõpuks - olgugi kommunism ilus mõte, on see Marxi juhiste järgi kaunikesti teostamatu.

Mis mind kogu selle arutelu juures käigus häirima hakkas, oli see, et ma ei saanud enam aru, millest jutt. Täpsemalt siis mõisted. Mis vahe on kommunismil ja sotsialismil. Kus lõpeb natsism ja algab fashism, või ongi need samad asjad. Kasvõi näiteks tuua Loone jutt, kus justkui nagu räägiks kommunismist, ent siis äkki juba sotsialismist. Saa nüüd siis aru, millest jutt. Loone puhul küll tõesti, paremat loota oleks palju tahetud, ent samasugust puterdamist kohtab ka haritumate juures.

Nüüd aga sellest, mis veel rohkem muret teeb. Parasjagu käimas olev valimiskampaania on küllastunud jõulistest, suisa vägivaldsetest sõnumitest:
- anname tuld
- keelame ära
- kahjurite tõrje

Sarjatakse kommunismi, ent samal ajal toidetakse mõtet, mille järgi on üllaste ideede teostamine võimalik üksnes jõudu kasutades. Sel moel pole me üritus parem ei natsismist ega kommunismist. Nõnda solgiti omal ajal isegi kristlus ära. Usust, mis oli alalhoidlik, vägivallatu ja ligimest armastav, muutus 'eesmärk pühitseb abinõud' ideed kasutades üheks jõhkramaks asjaks üldse. Või vaadakem kasvõi USA 'edusamme' Iraagis. On's nüüd seal siis demokraatia. Seegi on läbi kukkunud.

Olgu see meile õpetuseks ja hoiatuseks, et mistahes ilusat ja uut maailmakorda me ka ei taotleks, jõuga seda peale suruda pole võimalik. 



*mulgipuder - maamehe toit, kuhu on kokku segatud kartul, odratang ja mingi ollus, mida mõned sealihaks nimetavad

21 august 2017

aga miks mind ei kutsutud

20. august, roosiaed, president, kõned ja oh seda skandaali, Helmet ei kutsutudki. Järeldused lihtsad ning sirgjoonelised: 'president ei käitunud riikliku institutsiooni esindajana, vaid pigem erapeo korraldajana, kes sekkus isiklikest vaadetest lähtudes päevapoliitikasse'.

Helme puhul meenub mulle kes.. ahjah.. mu puberteedist/teismelisest tütar/õde (andestage mulle), jutuga, et keegi ei armasta mind. Kujutage ette, isegi president ei kutsunud mind külla. Ja mina olen.. mina olen.. mina olen ju Helme.. rahva valitud.

Saa üle Helme. Kui sa nii ütled, et sind on rahvas valinud ja presidenti mitte, siis mida sa nutad.

Aga nüüd analüüs.
Mis vaadetest peaks president lähtuma.
Kas ta peaks sekkuma.
Kas päevapoliitika on liiga madal või hoopis kõrge.

Ja kes sina Helme üldse oled. Ma ei tunne sind, ma pole sind valinud. Mida sa lärmad.