03 oktoober 2017

päev, mil rahvas vabaks tahtis


Vahemere ääres asub piirkond, mida nimetatakse Katalooniaks. Seal elavad katalaanid, nii umbes 7 miljonit. Räägivad oma keelt, teevad tublilt tööd, elavad hästi. Maad ja metsa ja mereranda neil on, nälga ei jää. Kuid üht neil pole - iseseisvust. Iseseisvuse nimel on nad korraldanud streike, ülestõuse, hääletusi ja isegi inimketi; kuid ei, sellest pole piisanud. Hispaania ei luba, ütleb, et polevat õigust ja asja aetagu ikka seaduse järgi. Seadus paraku, õigust ei anna. Nagu vanakooli abielu - kuniks surm neid lahutab.

ÜRO seisukoht on samuti 'huvitav'. Katalaanidel on nimelt õigus omas keeles õppida, asju ajada ja isegi mõtelda; seega, mis vabadust te tahate, teil juba on see. Räägitakse veel, et Kataloonia pole kunagi iseseisev olnud, isegi vallutatud mitte. Ajalugu paraku selles teemas nii klaar pole.


Euroopa Liit ja suurriigid üldse, on väiksemate rahvusriikide tekkimise teemal valusad. Kae kus separatiste, lõhuvad meie ilusa ja suure asja ära. Nii ei julgeta ka Kataloonia teemal seisukohta võtta, äkki veel Hispaania solvub ja läheb üldse ära. Ja seda me ju keegi ei taha. Ning kui mõtelda, et teisedki väikerahvad eeskuju järgivad, hakates samuti iseseisvust tahtma, mis siis küll saab. No mis siis saab? Saab see, et elu läheb edasi, asju ja äri aetakse vabal tahtel ja omal soovil.


Mis siin lõpetuseks öelda - vabadus, iseseisvus ja omariiklus pole odavad asjad. Meile eestlastele, tuli vabadus tagasi veretult, lauldes. Ometigi, ärge unustage, selle eest on siiski krõbe hind makstud. Selles valguses ei saa ka katalaanidele (ning teistele iseseisvust ihkavatele rahvastele) lubada, et ihaldatu ilma verehinnata tuleks. Ent üht võin öelda, elan vabas riigis vaba kodanikuna ning mulle meeldib see. Iga kopsutäis mis hingan, ma tunnen vabadust.
On's see hinda väärt? Jah on.