See päev, mil eestlased ajalugu tegid, oli 15. september 2018. Sel päeval suutsid eestlased kaasata tavakodaniku aktsiooni rohkem kui 10 korda, kui neid endid on. 13 miljonit vabatahtlikku prügikoristajat üle maailma, üldsegi mitte paha tulemus. Kui palju mahult või kaalult nüüd prügi reaalselt ära koristati ja likvideerimisse jõuab, selgub lähemate kuude jooksul. Ent juba praegu on selge see, et mitte ühelgi rahval ega riigil pole väärilist ette näidata. Me tegime selle ära, me koristasime ära tuhandeid tonne prügi.
Et mis edasi, on's sellest kasu, ikka tekib ju prügi. Las ma nüüd räägin. See suvi (2018), mil ma oma lapsega ühes Eesti mererannas, RMK telkimisalal suvitasin, sain tuttavaks grupi sakslastega. Sattusin nendega vesteldes jutusoone peale ja arutasime ilmaasju. Muuhulgas märkisid nad, et kuidas küll, Eestis, peale seda kui mõni telkkond oma asjad kokku on pakkinud ja minema sõitnud, üldse prügi pole maha jäänud. Et Saksamaal nii pole.
Eksole, majanduslikult ja kultuuriliselt oluliselt rikkam riik näib Eesti kõrval välja nagu hooletu prükkar.
Ja ma mäletan erinevust. Kümme aastat tagasi, kui me koristasime, oli palju neid, kes koristamise asemel portaalide kommentaariumites seletasid, et sellest pole midagi kasu. Et teised ikka prügistavad edasi. Ja et mis sellest prügist edasi saab ja kas üldse saab. Ma ei tea mis sinust ja sinu suguseltsist saab, ent minu laps teab praeguseks ilma sunduseta, et prügi ei sobi põõsa alla, vaid prügikasti.
Et kas mul oli 10 aastat tagasi lootust, et nüüd enam ei kunagi ei keegi ei prügista loodust? Hah, olgugi ma naiivne, nii siiski mitte. Selge on, et see kõik võtab vähemalt ühe põlvkonna jagu aega. Vanad peavad lihtsalt eest ära surema, kõlagu see kui dramaatiliselt tahes.
Igatahes on riikide valitsuste tasemel käimas arutelud, kuidas üldse vältida olukorda, kus kodanikul võib tekkida kiusatus kergemat teed minna ja oma prügi, olgugi see kasvõi jäätisepaber, poetada kuhugi..
Ühes vanas ja targas raamatus räägitakse, et 'hea mees jätab pärandi ka oma lastelastele'. Üsna mõnda aega mõtlesin, et see tähendab raha. Et kui kord mina suren, on minu järeltulijad majanduslikult kindlustatud. Majad, autod, ärid.. Nüüd olen hakanud mõistma, et ehk see tähendab ka seda, et nemad ei pea minu sitta koristama, kõlagu see kui vulgaarselt tahes. Aga korda see mul läheb.