McNeo ühiskonnablogi: Gurmaanidele, eriti

Gurmaanluse olemus

Mõistet gurmaanlus seostatakse esimese hooga ilmselt toiduga. Jah, seda see on ka, ent siiski märksa laiem ja sügavam.

Gurmaan on inimene, kes otsib ja leiab halliseguse pakutava hulgast selle erilise, selle aahhh.. kogemuse ja naudib seda, nagu oleks käes viimnepäev, lootuses, et see kestab igaviku.

Gurmaan pöördub tihti tagasi seni kogetu juurde, ent ei rahuldu sellega siiski; talle on avanenud uus maailm - meeleliste naudingute maailm. Talle on omane lootus ja usk, et leidub vähemasti veel üks maitse, veel üks heli, veel üks vaade, mis ületab kõik senised. Gurmaan langeb masendusse, kui pole seda leidnud päevade, kuude ega aastate otsingute kestel. Ta hakkab mõtlema, et kas see oligi kõik, kas see oligi parim maitse, parim muusikapala, parim kirjatükk. Peab ju olema rohkem.

See on koht, kus gurmaan kadestab lihtsat inimest, kes naudib siiamaani Meie Meest. Või seda, kes ahmib kahe suupoolega kartulit hakklihakastmes, leides, et see ongi inimkonna tippsaavutus.

Sestap me kohtamegi huvitavat vastuolu gurmaani ja lihtsa inimese vahel. Kui gurmaan istub laua taha, maitseb sööki ja kirtsutab nina, et liiga palju seda ja liiga vähe toda ja üldse, seda ma olen juba söönud, siis lihtne inimene samal ajal matsutab ja luristab, heites hukkamõistvaid pilke - 'raisk sa virised, buhhenwaldis söödi rotte'.

Füüsika, vibratsioon ja võnked

Lubage mul nüüd pisut lammutada romantikat gurmaanluse teemal. Asi on selles, et nii maitse, heli kui visuaal on kõik füüsikaliste parameetrite järgi seletatavad. Alustagem helist, kui kõige mõistetavamast.

Heli on ehee.. helivõnkumine. Trummid, kidrad, särkvärk, on kõik üks helivõngete kombinatsioon. Ja kui see võnkumine ühtib sinu sisemisega, siis tunned sa seda kui oma ning naudid seda. Ning sinu aju, mis on evolutsiooni käigus arenenud ennustamaks järgmisena juhtuvat, saab premeeritud, kui ennustatu tõeks osutub. Ning sinu organism tervikuna, soolikad ja kõik kokku, premeerivad aju juba ette, et nüüd tuleb midagi head. Sestap polegi sul vaja Onu Bellat kuulda, piisab teadmisest, et see on järgmine lugu. Ja rõõmuhormoonid juba voolavad.

Või võtame siis toidu. Sinu nina püüab kinni küpse maasika lõhna. See pole muud kui lõhnamolekulide vibreerimine sinu ninas asuvate sensorite vastu. Ja see maasikamaitse on samuti üksnes molekulide vibratsioon, mida siis sinu aju tõlgendab kui eriti hea ja kasuliku ja kindlapeale nauditavana.

Kolmandaks siis visuaal, mis pole muud kui eri sagedustel levivad elektromagnetlained. Sinu aju annab sagedustele tõlgenduse, et see on punane, see roheline ja see eriliselt ilus sinine. Ja kuigi looduses värve tegelikult pole, oleme omistanud neilt peegelduva värvi neile olemuslikuks. Et rohi on roheline ja taevas sinine.. no ei ole ju, tegelikult. Tegelikult on kõik hall.

Cypher'i kiusatus

Kes on vaadanud filmi 'The Matrix', mäletab kindlasti tüüpi nimega Cypher, kes reetis Morpheus'e. Lõunatades restoranis koos Agendiga, ütles Cypher, et ta teab, et see välimuselt ahvatlev ja hästi lõhnav lihatükk pole tõeline, ent ometigi oli ta valmis hülgama tõelisuse, et nautida seda näilist. Tema tõeline maailm oli oluliselt maitsetum kui Matrixi pakutu ning ta oli kaotanud lootuse ja usu, et tõelisus midagi paremat pakub. Ma ei saa teda milleski süüdistada.

Prohveti ülesanne

Minu, kui prohveti ülesanne, on pakkuda vaadet erinevate valikute ja nende tulemuste suhtes. Ja mis ma saan lubada, on see, et ei lõpe head maitsed, ei lõpe hea muusika, ei lõpe kaunid vaated. Ära sule veel silmi, ära kata kõrvu, elul on sulle üllatus.

Kirss koogil

Kirsiks koogil pakun mõned muusikapalad, mis ma just täna avastasin ja kuulsin. Ja mind rõõmustab, kui vähemasti üks neist ka sinu elu ilusamaks teeb.

Imagine Dragons - Thunder