karma

Üsna hiljuti lõunalauas kaldus mu töökaaslaste vestlus tavapärasest pisut kõrvale - uuriti, kes mida usub. Jumalasse ei uskunud hetkel keegi; olgugi, üks nendest tunnistas, et usub siis kui vaja.

Teine tunnistas, et usub, et kui teeb head, siis juhtub ka temaga head, ning vastupidi. Esimene, see kes 'vajadusel jumalasse uskuja' oli, lisas, et tema usub karmasse. Ülemus lisas, et on näinud looduses numbreid, aga ei mõista veel nende tähendust.

Kui lubate, avan siinkohal enda usu. 

Alustagem karmast. Karmausk traditsiooniliselt tähendab seda, et kui oled oma eelmises elus pigem häid kui halbu tegusid teinud, siis sinu elujärg tõuseb. Kui varem olid rott, siis nüüd ehk kass. Minul isiklikult puudub selle usuga side - ma ei mäleta, milline oli minu eelmine elu, veel vähem mäletan, mida tegin hästi, mida halvasti. Seega, isegi kui karma peaks osutuma tõeks, pole minul sellega midagi peale hakata. Mind hirmutatakse sellega, et kui ma ülemäära mäkra mängin, sünnin uuesti rotina. Ma tõesti ei oska kommenteerida, ma kas pole kogenud, või ei mäleta.

Teine vestluskaaslane rääkis, et kui teeb head, sünnib temalegi head. Mina tema elu ei tea, seega pole mul poolt- ega vastuargumente. Või siiski, olen näinud, et neid, kes teevad head, koheldakse ka paremini. Aga see pole absoluut, see pole raudkindel. Olen näinud süütuid lapsi, kes pole ühtegi tegu veel teinud, ei head ega halba, ometigi kannatavad karistust, mida minu mõistus tõrgub kujutlemast.

Olen näinud õelaid nautlemas elu, olen näinud ja oodanud, mil ometi kuri karistuse saab. Nii mõnegi puhul piirdub see usuga - 'küll see raisk näeb'. 

Mis ma olen näinud (ütleme, et sa oled hakkama saanud suurema sigadusega); see, kes sinu sigatsemise tõttu kannatanud, on üpris motiveeritud osutama vastuteenet. Aga juhul, kui, sinu positsioon ühiskonnas tähendab suuremat võimu ja raha omamist, jäetakse sind rahule, sest leitakse, et oled juba oma osa kätte saanud.

Seega, seni kuni elad maailmas kus elad, elades elu mis elad, on mõttetu tuua end ohvriks. Enda (praegust) elu sa ju sellega paremaks ei muuda ja tulevasegi suhtes on kahtlused õhus. 

Muutuda küünikuks, muutuda hoolimatuks? Ka see pole minu südames, kaugel sellest. Pigem olla vastuvõtlik mõttele, et elu pole võrdne. Mõned meist sünnivad miljonäridena ja surevad autuna. Teised jällegi kannatavad palju, ent mäletatakse palju. Olulisim siiski on, mis sünnib sinu endaga, just nüüd ja praegu. Parafraseerides Jeesust - sinu särk on sulle kõige lähemal. 

Ohjah, ja siit veel miljon küsimust agnostikutele. Et kui Jumal on kõikvõimas ja kõikjalviibiv ja hea, et kuidas ta lubaks seda kõike kurjust. Aga mis siis, kui Jumal polegi see 'kõik'. Mis siis, kui tegemist on loomisvõime saanud psühhopaadiga, keda mitte üks põrm ei morjenda kannatus.

Olgu selle kujutletava Jumalaga kuidas on (mina tema häält kuulnud ega nägu näinud pole), jätkaks ehk inimlikul tasandil. Lihtsalt pakun välja, kui võimaluse.