Jutt siis teater NO99 flash-mobist.Et ma sellele oma blogis promo olin teinud, pidasin enda pühaks kohustuseks ka kohale ilmuda. Mõtlesin, et vaatan eemalt, naudin oma tavalist vaatleja positsiooni.
Mulle on juba noorest peast meeldinud jälgida inimesi ja masse. Olla ise selle juures, näha ja kuulda, tajuda, tunda. Aga endist viisi vaatleja rollis. Pean ütlema, et mu kogemused on suht rikkalikud.. no ma vähemasti ise mõtlen niimodi. Mäletan tundeid balti keti ajal, mil hingamine läks raskeks, ihukarvade püstiolekust rääkimata; mäletan pronkssõdurit, kus rahvas oleks vähimagi märguande peale tänavatele tormanud; mäletan Teeme Ära üritusi, mis kõik usu ja visiooni peale ülesse on ehitatud, jne. Alati sündmuse juures, vaatlemas. Tegelt ma ikka Teeme Ära üritustel panin oma käe kah külge :)
Nüüd siis juhtus nii, et minust kui vaatlejast, sai osaline. Ma läksin kaasa. No ma võin vabanduseks öelda, et kaugemale laul hästi ei kostunud, läksin lähemale kuulama. Trepist alla tulles põlv värises, tegelt kah. Mingil tol hetkel, kui sisemine otsus tehtud, et ma lähen, ma teen, käib kui kohutavalt mõnus ja hea elektrivärin üle keha. Igatahes, kaif.
Ja see ühtsuse tunne, see käis kah läbi, täitsa reaalselt. On grupp inimesi, kes mõtlevad täitsa tõsiselt, et tahavad ja suudavad Eesti elu paremaks muuta. Ka selle teatrietenduse abil saavad need inimesed esile tulla, ehk siis peidetud talente esile tuua.
Kui nüüd väga aus olla, lootsin näha märksa suuremat rahvamassi. Mitte, et see mis oli, oleks lahja olnud, ei seda mitte; vaid, et oleks lihtsalt oodanud..
Päris kindlasti polnud see läbikukkumine; see oli samm rahva ja riigi muutumise teel.
Mulle on juba noorest peast meeldinud jälgida inimesi ja masse. Olla ise selle juures, näha ja kuulda, tajuda, tunda. Aga endist viisi vaatleja rollis. Pean ütlema, et mu kogemused on suht rikkalikud.. no ma vähemasti ise mõtlen niimodi. Mäletan tundeid balti keti ajal, mil hingamine läks raskeks, ihukarvade püstiolekust rääkimata; mäletan pronkssõdurit, kus rahvas oleks vähimagi märguande peale tänavatele tormanud; mäletan Teeme Ära üritusi, mis kõik usu ja visiooni peale ülesse on ehitatud, jne. Alati sündmuse juures, vaatlemas. Tegelt ma ikka Teeme Ära üritustel panin oma käe kah külge :)
Nüüd siis juhtus nii, et minust kui vaatlejast, sai osaline. Ma läksin kaasa. No ma võin vabanduseks öelda, et kaugemale laul hästi ei kostunud, läksin lähemale kuulama. Trepist alla tulles põlv värises, tegelt kah. Mingil tol hetkel, kui sisemine otsus tehtud, et ma lähen, ma teen, käib kui kohutavalt mõnus ja hea elektrivärin üle keha. Igatahes, kaif.
Ja see ühtsuse tunne, see käis kah läbi, täitsa reaalselt. On grupp inimesi, kes mõtlevad täitsa tõsiselt, et tahavad ja suudavad Eesti elu paremaks muuta. Ka selle teatrietenduse abil saavad need inimesed esile tulla, ehk siis peidetud talente esile tuua.
Kui nüüd väga aus olla, lootsin näha märksa suuremat rahvamassi. Mitte, et see mis oli, oleks lahja olnud, ei seda mitte; vaid, et oleks lihtsalt oodanud..
Päris kindlasti polnud see läbikukkumine; see oli samm rahva ja riigi muutumise teel.
looda jah, lollikene
VastaKustutaAnonüümsele: pessimism pole elus kunagi ühtegi lahingut võitnud.
VastaKustutaKui poleks McNeo suguseid hingega asja juures olevaid inimesi Eestis omal ajal olnud, praegu olemas ega juurde tulemas, võiksid siin kommenteerimisest ainult unistada :)