Priit Pullerits vs. Ühtne Eesti

Pullerits tahtis intervjuud, seda õite magusat. Värskeim liikumine, teistmoodi, viimase aja suurematest, küsimusi tekitav projekt; veidral kombel siiamaani ikka veel korraliku analüüsiva arvamusartikli ja intervjuuta. Nagu Pullerits tunnistas, mitte üks tont ei saa veel aru, mis värk käib ja millega see lõppeda võiks.

Intervjuu ilmus Postimehes, pealkirja "Ühtse Eesti ema-isa lubavad elu õppetundi" all. Et intervjueeritavatel üldiselt omapoolseid tingimusi on, pole üllatav, ent antud juhtumil, antud olukorras, oli vähemasti üks tingimustest ärevust tekitav. Nimelt nõuti, et kogu intervjuu saaks videosse võtta (suurkogul näitamiseks) ja et küsimused oleksid ette teada. Kogenud ajakirjanikuna eiras Pullerits küsimuste nõuet, aga kaamerast ta ei pääsenud. Ehk siis, ei mingit kärpimist, ega ajalehele sobivamaks toimetamist. Kõlab huvitavalt :)

Pulleritsu avakäik seisnes nõudes, et teda ei tohi filmida selja tagant; mis muidu võiks jääda tähelepanuta, kui sellega poleks kaasnenud vägagi kummalist põhjendust. Nimelt meenutas ta Katõni ajalugu, kus keegi kedagi kuklalasuga elimineeris. Mis see nüüd siis oli; solvumine, et teda ei usaldata, või lihtsalt otsitult jabur põhjendus? Karmid naljad teil, herr Pullerits.

Intervjuu üldine toon oli ründav, küsimustele küsimustega vastamine, sildistamine, hinnangu veel toimumata sündmustele andmine, spekuleerimine. Päris korralik kätš, mis mitmete kommentaatorite meelest Pulleritsu kahjuks, seisuga 1:0 lõppes. Ja kahju oli ka minul. See intervjuu võinuks olla märksa sisukam, kui tunnustatud ajakirjanik õigema jalaga päeva oleks alustanud.

Tõepoolest, milleks need mõttetud küsimused tulevikuplaanide kohta, kui juba ette oli teada, et midagi sealt välja ei pigista, etenduse lõppvaatust ei reedeta. Järgmisele ajakirjanikule pisike vihje, esita küsimusi pigem selle kohta, kuidas kõik alguse sai, mida huvitavat lihtsurelikud teatrirahvale rääkinud on. Sedaviisi toimides saaks märksa rohkem aimu sellest, mis ja miks toimub. Inspiratsioon ja materjal etenduse tarvis on ju saadud rohujuure tasandilt ning "suitsunurga" vestlustest.

Pärleid ja tähelepanekuid veel. Pulleritsu väitel pole tal poliitilisi huve, ent ometigi näib ta kinni hoidvat otsekui enesestmõistetavast eesõigusest poliitilistel teemadel sõna võtta. Ja nüüd siis teater, kultuuriinimesed poliitikas? Kuhu see kõlbab, kultuur peaks olema ju puhas, puutumata poliitilistest räpamängudest. "Teater ei tee kunagi ainult teatrit", kõlas Tiit Ojasoo vastus. See peaks olema "wake up call" ajakirjanikele; pisut veel sellist kemplemist ja teid ei võta enam keegi tõsiselt.

Tagumine aeg on tuua poliitika rahvani ja rahvas poliitika juurde. Rahva enda näoga poliitika, kus ka väikseim mutter tajub enda, küll ehk pisikest, ent ometigi oma panust; enda, oma lähedaste ja oma riigi tulevikku. Kodanikuühiskond, seda ma tahtsin ütelda.