õigusriik vs. kodanikuühiskond

Õigusriigi olemus on lihtne - kirja pandud seadus valitseb ühtviisi kõigi üle, sõltumata nina suurusest. Harilikult ja lihtsustades käib asi nii: rahva poolt valitud kodanikud loovad seadusi, millede täitmise üle peab valvet ja kannab hoolt politsei, ning vaidlusi lahendab kohus. Mida selgemalt on seadused kirja pandud, seda vähem on tegevust kohtutel. Ja mida üksmeelsemalt seadusi täidetakse, seda vähem on tööd politseil.

Siin tuleb sisse ka demokraatia mõiste. Ehk siis vähegi tähtsamad seadused pannakse paika häälteenamusega. Paraku, õnneks või kahjuks (pigem õnneks), häälteenamus ei otsusta kõike - tuleb arvestada ka vähemustega; mõnikord lausa üheainsa kodaniku eriarvamusega.

Kodanikuühiskond on pisut teisem. Seaduste kirja panemist välditakse, pigem vaadatakse silma ja küsitakse arvamust.

Kui oleks minu alustada otsast peale, täitsa nullist uus kodanikuühiskond, kehtestaksin esimese asjana ainult ühe seaduse - 'kodanik tohib teha kõike, mida tahab ja õigeks peab'. Kui selle seaduse täitmise juures peaks ilmnema tülisid, lisaksin täienduse - 'kodanik peab arvestama kaaskodanike arvamusega'. Soovi korral võime eriarvamused ning kokkulepped kirja panna, ent kodanikuühiskonna põhiseadus võiks nende kahe lausega piirdudagi. 

Kirja pandud seadused võime laias laastus jagada kaheks - meie õigused ja kohustused. Kohustuste täitmise juures olen leidnud, et tasub olla loominguline; eriti, kui seadus on kirja pandud üldsõnaliselt. Seadusi tohib ka rikkuda; siiski, pean heaks kombeks, kui seda teguviisi toetab mõni teine, veel kõrgemal asuv seadus, näiteks eriolukorra seadus. Oluliseks muutub siin ka isiklik seadus - südametunnistus ja mõistlik meel. Kui selle kõige kokkusobitamine ületamatuid raskusi tekitab, tasub meeles pidada (loodus)seadust, mis on alati üle mistahes kehtiva korra - mees teeb, mis mees peab tegema. Kahetseda jõuab alati.

Pean tarvilikuks märkida, et loomingulisuse puudumises Eesti kodanikke süüdistada oleks kohatu. Kui seadust pole, siis võetakse appi kasvõi vanasõnad - peaasi, et mingi reegel oleks. Näiteks kui me näeme mõisa köit mööda maad lohisemas, olgugi, et seadus selle koha pealt kuss, teame vastust: las lohiseb. Ja õige ta on, see on mõisa köis, ära näpi, las lohiseb.

Suheldes kaaskodanikega, pakuvad mulle mitmed teemad intellektuaalset naudingut; olgu selleks 'kvantfüüsika', 'milline õlu ei hakka vastu' või kasvõi arutelu, 'miks mu kass öö läbi lõugab ja mööda tuba ringi ratsutab'. 

Üks meie kaaskodanikke esitas hiljuti väite, et 'põhiseadus on üle liiklusseaduse'. Leidsin selle avalduse olevat intrigeeriva, ning ootan seda kodanikku selgitama oma väidet avalik-õiguslikus meedias. Tõotab tulla huvitav ja sisutihe mõtteavaldus.