Jätkame juttu Eesti märgi ja brändi teemal. Jagan 'uut' ideed, võtta Eesti brändinimeks Estland.
EST kontseptsioonist rääkides, kõlab ja on *land kasutatav märksa paremini kui *onia. Pikemalt räägib sellest Peedu Tuisk:
"Hulljulge idee number üks. Sidumaks Eesti Põhja-Euroopaga, võtame inglise keeles nime “Estonia” alternatiivina kasutusele nime “Estland”. Estlandiks kutsuvad meid juba niigi Saksa, Rootsi, Taani, Norra, Madalmaade ja mitme teise germaani keele esindajad, enamik neist just põhjamaalased. See on vana nimi ja Estlandiks nimetati meie maad juba Islandi viikingi saagades. Estonia ja selle ia-lõpuline nimi seostub tänapäeval pigem Ida-Euroopaga ning uue nime kasutuselevõtt aktsepteeritud alternatiivina aitaks keerata uue lehe meie kuvandis."
Kui mõni EAS'i tegelane peaks seda lugema sattuma, siis sõnum teile - saatke see Estonia kukele. No näete ju ise, see ei lähe mitte. Ei ole mõtet punnitada ja peenhäälestada asja, mis ei tööta. Pole tarvis ennast märtriks teha, rääkides sellest, et teate mis tunne on olla Taavi Rõivas. Või tahate tõesti jagada tema saatust? Tehke julge kannapööre ja võtke kasutusele Estland. Haarake meeskonda mõni filoloog, luuletaja või muu sarnane sõnasepp.
Omalt poolt lisan panusena brändiotsingusse pealkirjas olevale salmikesele 'Estland Estland, twinkle Star', veel mõtte ka tuletornist. Ehk siis saatke ka see rändrahn kukele. See pole ei seksikas, ei salapärane, ei intrigeeriv.. lihtsalt üks tuim, hall jurakas.. ei liigu (enam) kuhugi, ei tee midagi. Tuletorn ja plinkiv täht aga seevastu, omavad võimsaid sümboleid ja seoseid.
Inspiratsiooniks lisaks veel paar tuttavat lugu :)
EAS'i tegevus, ei kannata suuremat kriitikat, kui nüüd viisakalt väljenduda. Raha kulutamise peale on nad meistrid, aga et mingi korraliku valmis asjaga välja tulla, seda pole. Alles see oli, kui korraldati Eesti märgi konkurss. Kõlasid kahtlused ja hoiatused, et seesugune üritus on puhas raharaiskamine ja läbikukkumisele määratud. Hoiatused olid paraku hiljaks jäänud, konkurss juba käis. Ja läbi ta kukkus.
Aga ega sest midagi, nüüd uus idee, jätame selle märgi kus kurat ja teeme hoopis brändi. 200 000€ peaks ju ometigi miski tulemuse tootma. Tootis tõesti, massidele arusaamatu rohelise läraka.
Nüüd, kus suurem osa eestlasi (autor kaasaarvatud) jahmatusest õhu ahmimise lõpetanud on, prooviks tehtule ja toimuvale loovamalt läheneda. Võtaks õige kodanikena ohjad oma kätte ja tehkem asi ise ära. Parimad ideed võitku. Tühja sest EAS'st ja neile veel kuluvast 80 000€'st. Las need kunstnikud elada; kui me kõik meie Lällid hooleta jätame, hakkavad nad lõpuks mässama. Ja kellele seda veel vaja.
Siiski, päris tühja see märgi otsing ei läinud, ideid sealt ju laenati. Võtame kasvõi kirjatüübi. Meie oma kirjatüüp. Märgi konkursil pakutav paraku küll ei sobinud, oli vaja stiilsemat.
No tehti ära. Viisakas silmale vaadata, käib kah.
Suitsupääsuke ega rukkilill meie lugu jutustama ei kõlvanud, saime asemele rändrahnu. Vähemasti vabandus kellelegi palka maksta, et see väljamaalastele selgitaks, et vot see laik on rändrahn ja meil on neid rohkem kui mujal. Kõlab nagu sarjast '10 mõttetut fakti, mida sa ei teadnud'.
Mis veel saavutuste hulka lugeda? Kolm märksõna või fraasi, mis kirjeldaks, kui lahedad me oleme. Pakun, et sarnase tulemuse oleks saanud Facebookis levivate generaatorite, 'milline sa oled', abiga.
Siis veel pildid looduskaunitest kohtadest. Mis sest, et väheke lagedad, tuhmid ja üldse kõhedust tekitavad. No mis teha, ju siis selline meie Eesti ongi. Tööriistakast, nagu nad ütlevad. Paraku sealt peale toruteibi ja tellitava mutrivõtme suurt midagi asjalikku ei leia.
Mis puudutab laigudisaini, võivad sellega kaasneda teatavad komplikatsioonid. Firmad on teatavasti nagu naisterahvad, lähevad turri, kui samas ruumis teine naisterahvas sarnaseid rõivaid kannab. Näiteks Solarises juba on üks firma, mis laikusid kasutab.
Nüüd siis laigust, kivist ja sellest kolmandast asjast, mida ei taha asjata nimetada; üks tegelane on leidnud endale taskuraha teenimiseks humoorika lahenduse. Nimelt graveerib ta kivikestele teksti ja märgi.
Kivikesed piltide ja tekstiga võivad osutuda tõhusateks loo jutustajateks. Mõningad pildid mis leitud pinterest.com lehelt.
Miks mitte vorpida selliseid kivikesi riigi sümboolikaga? Firmade logod, aadressid jm selline. Staaride autogrammid ja mis veel. Turistile ning ärikülalisele küll kenake koorem koju kaasa tassida, ent hei, sellega võib lausa kuulsaks saada.
Eesti märgi otsing võiks siiski edasi kesta, pole see võimatu ühtigi. Ta on nagu laps, kelle ootamise ja valmistamisega vaeva nähakse. Nii ta jah ei taha tulla, et viskame EKA tudengitele rahapaki näppu, et olgu olla. Teeme ise.
Nagu avalikkus juba teab, avalikustas Postimees neile lekitatud andmed Edgar Savisaare võimalikus tulevases kohtuasjas. Argumendiks tuuakse avalik huvi.
Esiteks, ja teiseks, ja kolmandaks - Postimees on rikkunud seadust.
Vastake mulle, mis imeasi on avalik huvi, et see lubab rikkuda seadust? Asja õige nimi on rahahimu, klikkide püüdmine. Ohjah, muidugi on rahval huvi ja õigus teada saada, kuidas on võimul olev isik asju ajanud. Kuid iga asja jaoks on oma aeg ja koht. Mind ei huvita, kes ja kuidas need andmed teile lekitas; küllap ta saab lõppeks oma teenitud palga, olgu ette öeldud.
Ahvatlus (või selle tekitamine) langeda hämaratesse aruteludesse, kes võis olla lekitaja, ehk äkki Savisaar ise, et mõjutada kohtunikku, ei anna samuti õigustust sedasorti andmeid lekitada.
Täna te avaldate andmeid Savisaare kohta, homme minu kohta. Ja mulle ei meeldi see mitte üks raas. Mis mul karta oleks: parteitu, ei ole ärimees (jaahh, üks OÜ mul on, mis kui tatt näpu küljes, ei taha lahti tulla), ei meediastaar ega ka võimupositsioonil olev isik. Aga siiski, oma blogi kaudu olen ma ju avaliku elu tegelane. Seega on mul põhjust karta küll. Olen valmis avalikult kõiki oma tehtud pattusid selgitama ning andeks paluma, ent ma pole valmis supiks, mida ajakirjandus on võimeline kokku keetma. Mõtlen ka oma laste peale; näiteks.
Mis asjapulk see ajakirjandus õigupoolest on, et tal on õigus seadust rikkuda. Ja rämedalt seejuures? On's ajakirjandus unustanud, et kõrgeim võim on rahvas. Klikkide arvu najal enda seadusrikkumisi õigustada, on pehmelt öeldes lati alt läbijooksmine.
Nagu teatris öeldakse; kui seinal on püss, tuleb sealt ka pauk. Sellega pealkirja juurde. Vaata Postimees; mis siis, kui avalik huvi sunnib mind teie kontorihoone peale kusta. Seaduse järgi oleks nagu keelatud ju. Aga lubage, ma vean kihla - mitte üks politsei ei takista mind seda tegemast, kui see peaks ka juhtuma. Mõtelge sellele.
Muuhulgas üks mõte õiglasest kohtumõistmisest ja avalikust huvist. Mis oleks, kui kõik avalikud kohtuprotsessid, elik siis süüdistaja ning kaitsja väited oleksid avalikult internetis kätte saadavad. Ja rahvas võiks hääletada. Ning juhul kui rahva arvamus läheb risti vastu kohtuniku otsusega, saadetakse teema edasi kohtunike kogule. Nõustun, et kohtumõistja peab olema erapooletu, sõltumatu, oma ala spetsialist, lõplik otsustaja. Kuid meenutagem, rahvas loob seadusi, rahvas paneb paika kohtunikke ning võtab neid ka maha; rahvas on kõrgeim võim meie riigis.
Eesti on vabade kodanike riik, saagu see selgeks ka muule maailmale - see võiks olla meie nägemus.
Kui üldse kellegil on õigust rikkuda seadust, on see kodanik, mitte mingi juriidiline isik, Kodanik loob, muudab ning kustutab seadusi. Jah, muidugi, iga kodanik peab arvestama ka teiste kodanikega. Ajakirjanik ei ole kodanik, ajakirjanik on juriidiline isik, motiveeritud klikkide arvust, loodetavast kasumist. Te ei ole Eesti kunnid, jätke see meelde. Kodanikud on.
Reformierakond, ajakirjandus ja ristirahvas - kolm ülbet. Õppetunni saavad nad kõik.
Muutused Eesti poliitilisel maastikul on rõõmustavad. Lubab juba paremat ilma.
Savisaar langes, reform langes. Ministrid võtavad vastutust, respekt Rõivasele ja Repinskile.
Mis puutub reformikate lootusesse peatselt võimule tagasi naasmisse, siis noh, oot, poisid, nii see kah ei käi. Nüüd on kord teie käes näoli mudas olla. Mõnda aega.
Et Rõivas tagasi astus, pean lugu sellest sammust, ent see ei anna siiski kohe mandaati ega hääli; peate pisut kannatama. Maitske higi, ütleb Kodanik.
Mis ma nüüd kuulsingi kuskilt, saatest, et kole lugu, kui karistatakse edukaid. No ikka see astmeline tulumaks jne. Paha lugu on asja juures see, et hetkel karistatakse mitte-edukaid. Kodanikud, kes töötavad kahel, või lausa kolmel töökohal korraga, 14-18 tundi päevas, et endaga üldse toime tulla.
Nad ei ole teravaimad pliiatsid, nõus. Aga neid on raske ka asendada robotitega. Tean isiklikust kogemusest nüüd enam kui varem selliseid asju - kuhu kaob prügi, kuidas kasvab muru, kuidas maitseb higi, jms. Süüdistada või karistada neid kodanikke selle eest, on lihtsalt ülbus, kui väljenduda pehmemalt.
Karistada edukamaid?? Miks siis mitte kohe ameerika unistuse mudel? Igaüks oma naha eest. Tahaks näha, mis Eestist siis alles jääb.
Ehk aitaks, kui korraldada igale võimulepürgijale enne test, kolmekuuline näljakuur. Miinimumpalk, särgidvärgid, söögiks ja asjadeks 200€ kuus. Noo, sotsiaaltoetus kataks ehk üüri ja kommunaalid. Kes läbib testi, võib ka kandideerida. Ja tööks.. oh.. palun, konisid vaja maast korjata, muru vaja külvata. Tööd on, ärge muretsege. 2,50€/h.
Kordan sama hüüet, mis Bernie Sanders, USA presidendi valimiste aegu - keegi, kes teeb tööd 8 tundi päevas, 5 päeva nädalas, ei peaks virelema.
Brexit, Donald Trump ja Keskerakond - kolm 'koledat' asja. Ometigi on nad juhtunud.
Brexitist olen juba eelnevalt pisut rääkinud. Mingi punt Inglismaa vaeseid ja harimatuid polnud rahul sellega, et pudrumägede asemel tõmmut värvi rahvaste hordid nende rahu ja julgeolekut rikuvad. Tänamatud tüübid, eksole; pööravad Euroopa Liidule selja kõige pimedamal tunnil, just nüüd, kus kõik on minemas paremaks. Mis neil küll viga on.
Donald Trump, hukatuse ingel; kes küll selge aruga seda meest valiks. Ja näed valivad; naised, latiinod ja isegi jõukad. Toodi lagedale kõik argumendid mis tuua sai, aga ikka, rahvas valis tema. Mis neil küll viga on.
Keskerakond, pöörane partei, venelaste sõber, Putini parem käsi; ja kae nüüd reetmist ka kõige isamaalisemate poolt - hüljati meie õuele õnne tooja, kindluse hoidja, reformierakond. Mis neil küll viga on.
Milles ma küll eksinud olen, küsib Taavi Rõivas. Eided küsivad nii, Taavi.
Reformierakondlased, ma ei torma ütlema, et olete kehva tööd teinud, seda kindlasti mitte. Teie motiivide koha pealt jään samuti kuss, ei mina neid tea, ega hakka ka arvama. Aga seda võin küll öelda, et teie tegevus ei sobi ammu enam kokku teie nimega.
Nimeks reform, aga tegelete pisiasjadega, peenhäälestusega. Ja kui tarvis presidenti valida, siis nii nagu teie nõukogu vms. iganes selle nimi on, on otsustanud, nii tuleb sellega ka elada. Ei mingit paindlikkust ega oma peaga mõtlemist. Stagnatsioon on selle nimi. Tervitused Rein Langile.
VASAKPOOLSED! on teie hirmuhüüd nüüd; vahi segaseid, võtavad raha võlgu, pillavad selle helikopteri pealt laiali, rikuvad teie ilusa exceli tabeli ära.
Uppuja päästmine on uppuja enda asi, seda olete küll õpetanud rahvale.
Investeerimises paistate olevat profid, ent suurima panuse, oma rahva suhtes olete kuskil teinud allahindlust. Olete unustanud, mis tähendab elada peost suhu, kaebate, kui inime elab sotsiaaltoetusest. Lubage naerda, 100€ kuus söögiraha ei ole meelakkumine. Kuhu on jäänud ümberõpe? Kuhu on jäänud kindlustunne, et sigitan ja kasvatan riigile uue kodaniku. On's tõesti odavam murjameid sisse smugeldada?
Ahjah, mis ma tahtsingi ütelda.. see sõna.. revolutsioon; just. See on juhtumas. Kõige paremas mõttes.
Tuleb siis sõda, või ei tule. Niipalju prohvet ma pole, et oskaks seda ette öelda. Kuid ma olen õppinud olnust. Ja see minevik pole mitte julgustav.
Praegused venemaa liidrid kinnitavad nagu ühest suust, neil pole mingit motiivi tüli norida Eestiga. Mõistetav, Eesti on euroopa kroonjuveel. Aken, uks..
Aga venemaal on probleem. Raha pole, rahvas varsti suures näljas. Süüdi teadagi kes; eestlased va fashistid tegid leppe NATO'ga.
Seega, on meil kaks aregustsenaariumi. Hääbuv venemaa, või tõusev venemaa. Venemaa hääbumisega tuleks oodata kaks kolm aastat. Kardan, et neile see variant ei sobi, ehk siis tuleb oodata viimast ponnistust.
Ukraina vallutamine polnud veenev, et mitte öelda läbikukkunud. Venelane vajab siiski enamat.
Ja mis oleks parim, kui euroopa pesamuna alistamine. Lühike, aga veenev.
Paraku pean vene sõjanduseksperte hoiatama - üle minu laiba.
Me oskame, suudame, ja sureme kui vaja. Aga meie õdesid ega tütreid te ei saa. Olgu see öeldud.
Tööturg Eestis elab üle põnevaid aegu - pole töötajaid, pole tööd. Tegelik olukord on siiski positiivsem; nii töö, kui töötajad on olemas, küsimus pigem, kuidas neid omavahel kokku viia, ning mis kindlasti oluline, koolitus ning palk.
Tööandjad kurdavad, et pole spetsialiseeritud tööjõudu. Tõepoolest, ripakil java programmeerijaid naljalt just ei leia. Samas on meil terve müriaad särasilmseid, käed/jalad/pea otsas tööotsijaid. Kirjutan siin oma isiklikest kogemustest.
CV-Online, kes seda kuulnud poleks. Vaatad pakkumisi, kandideerid, ootad nädala või kaks, ehk saad valituks vestlusele. Läheb veel nädal või kaks, ja siis kas saad või ei. Andke andeks, minu korteri omanik on kangesti kärsitu, tema ei lepi teemaga, et ehk kuu aja pärast saan tööd ja siis kahe kuu pärast saab üürid ja kommunaalid ära makstud.
Õnneks leidsin enda jaoks töö leidmise asjus uue keskkonna; nimelt GoWorkaBit. Seal teed enda CV; lühike, lakooniline, pole tarvis tervet elulugu ette lugeda, piisab kui ütled, et oled töökas. Noh, mõned töökogemused kah. Vaatad hindu, kandideerid ja.. ole juba valmis hommikuks asju pakkima, sest sind on valitud. Tunnihinded ilusad, mõned mitte nii väga, aga mis oluline, töö on olemas, tule ja tee ja ole.
Plussid tööandjale:
Tööjõud kiiresti leitav.
Üldises mõttes ennast tõestanud töötegijad.
Miinused tööandjale:
Igat uut tegelast õpeta välja
Uus tegelane kindlasti aeglasem või töö kvaliteet väiksem kui vanal olijal.
Uus tegelane ei tarvitse üldsegi välja ilmuda.
Plussid töövõtjale:
Unusta ära vestlused, kandideerimised, ootamised; sind lihtsalt valitakse või ei.
Kui töö või töövõtja ei meeldi, siis rohkem ei kandideeri.
Asi ametlik, maksud makstud.
Tahad puhkad, tahad teed tööd.
Miinused töövõtjale:
Päris tööandjat pole, ehk siis pole kellegil sulle kohustust tööd leida.
Puhkusetasud, haigusrahad (jm. omatöötaja tasud) puuduvad.
Süsteemil on teatavad kontrollmehhanismid; saab anda hinnangut nii tööandjale, kui ka töövõtjale. Töövõtja ei saa kandideerida ja tühistada vastuvõtmisi või tööle ilmumata jätta ilma tagajärgedeta. Tööandja samas, ei saa pikalt seletada, kui algselt lubatud tingimused või töötasu ei vasta kokkulepitule.
Mis puudutab töötasusid ja töö mitmetahulisust, siis viimatisel ajal on asi positiivses suunas liikunud. Tööd on rohkem, kui ära jõuab teha, ning ka tasud on liikumas ülesse. Selles taustas paneb endiselt imeks mitmete firmade ponnistused leida töötajaid tasuga 3.50/h. Vabandage väga, töö võib küll olla lihtne ja kerge, ent aeg maksab kah midagi.
Demokraatlikus riigis peab ju valitsema demokraatia, lihtne, kas pole. Inglismaal, demokraatlikus riigis hakkasid mingi aeg kostuma hääled, et rahvas ehk ei tahagi Euroopa Liidus olla. Mis siis ikka, korraldame hääletuse. Küll nad tahavad, näete kohe ise; nutavad ja tahavad.
Oh seda pohmelli järgmise päeva hommikul, kui selgus, et rahvas ei taha Euroopa Liitu jääda, hoopis iseseisvust nõuavad. Mis juhtus, kes on süüdi, kuidas nii võis minna? Leppisime ju kokku, et tahame liitu jääda.
Statistikutel oli kiirelt ütelda, et süüdi olid vanurid, kes siis noorte eest nende tuleviku ära valis. Mõtelda vaid, kus oli jultumust, ise ühe jalaga hauas, aga vaat noortel elada ei lase, hääletavad mingit jama kokku. Neid vanureid ei tohiks üldse hääletuskasti juurde lasta, võimule kah mitte. Kui 30 täis, siis pensionile, seesugused ei kõlba ju otsustama - vanadusest seniilseks jäänud.
Ja ei läinudki pikalt, kui statistikud avastasid seose tarkade ja lollide vahel. Üksnes 29% tarkadest hääletas liidust lahkumise poolt, ning pole üldsegi kindel, kas neilgi kõik kupli all korras oli. Va lollid ja vanurid, keerasid kogu meie elu nüüd tuksi.
Meiegi kohalikud targad teavad rääkida, et liidus on ikka parem kui üksinda olla. Kuid ma küsin vastu - kas see ongi see liit mida me tahtsime? Et müriaad ametnikke lihvivad oma tagumikke ja määrivad pabereid, mis seletavad, kui kõver peab banaan olema? Seletavad kvootidest, tariifidest ja toetustest; oma siseturgu ja majandust peab ju turgutama. Paraku on kogu kaup tarbija jaoks poes 10-20% kallim, kui ta võiks olla. Seletage palun mulle see kasu ära; miks ma pean kallima toidulaua nimel veel neid ametnikke nuumama? Ma tõesti ei mõista.
Ja finalistid on: Donald John Trump vs. Hillary Rodham Clinton. Kandidaate presidendiks on ka teistest parteidest, aga praktikas vähemasti praegu, on nende mõju marginaalne.
Donald Trump sai enda parteis sisuliselt seljavõidu, hoolimata vahepealsetest ennustustest. Tõesti hämmastav, et vabariiklastel polnud talle võrdväärset vastast välja panna; üksnes juhmid, kuivad ja igavad. Või näitab see tõsiasi hoopis seda, et sealses süsteemis karjääri tippu, ehk kõrgeima ameti kandidaadiks pole võimalik saada säravatel, isikupärastel tüüpidel. Sellised tüübid on ju ohtlikud, hakkavad siin veel oma peaga mõtlema, et mis ja kuidas asju korraldada. Donald Trumpil see siiski õnnestus, ainult tänu sellele, et tal endal oli piisavalt paks rahakott ja oskus meediat odavalt ära kasutada. Mees tuli, nägi ja võitis - respekt.
Hillary Clintoni võit demokraatide seas polnud samas üldsegi nii veenev. Avalik saladus, et Clintoni selja taga oli kogu partei, mis peaks õigupoolest erapooletu olema, tuli nüüd emailide lekitamise läbi ilmsiks. Clintonile on panustanud suur osa ärieliidist ja meediast. Kindel ja turvaline kandidaat; kuldsed käerauad on tõhusad, tuleb tõdeda. Lisaks sekkus valimistesse ka istuv president, Barack Obama, andes juba mõnda aega tagasi, keset eelvalimisi enesekindlalt mõista, kes saab olema järgmine president. Samuti mitte just tavaline ega hea maitsega kokkusobiv liigutus. Vajadusel ostetakse ära ka uurimisorganid, mis Clintoni puhul üsnagi ilmne on. Kõlagu see paranoiliselt, aga paralleelid Putini ja Medvedeviga on kerged tekkima.
Meedias üldiselt, sealhulgas ka meie omas, kõlavad Trumpi suhtes valjud hoiatused - see mees on ohtlik kogu maailmale, ta tuleb peatada. Poliitikas sisuliselt kollanokk, välismaailmast ei tea just palju. Jämedad ütlemised, hullumeelsed ideed, ameerika ühtsust lõhkuvad seisukohad.. hmm, miskit veel nimekirja lisada? Mis puudutab tema vähest kogemust poliitikas, siis minul oleks vastuküsimus: kui paljud USA praegused tipppoliitikud omavad selget pilti ameeriklaste igapäevaelust? Kui sa oled ikka aastakümneid sisuliselt ainult eliidi hulgas elanud, kaotad sa lõpuks kontakti (liht)rahvaga, keda esindad. Trumpi edu suuresti selles seisnebki, et temal on teatav kontakt olemas ja võime rahvast kõnetada.
Trumpi suhtes liigub ka veel teatav kuvand, et tegu on rumala inimesega. Vaatasin läbi mõned vanemad, ammu enne valimisi tehtud videod, kus Trump räägib asjadest mis talle muret teeb ja mis korda läheb. Ei, rumal see mees pole, kohe kindlasti mitte; oskab rääkida täiesti loogilist ja mõistuslikku juttu. Teab mis toimub rohujuure tasandil, ei puudu vaade ka laiemalt. Selles mõttes ma lausa ootan tema debatte Clintoniga. Kammitsatest vaba, ütleb mis tahab vs. rangelt parteidistsipliini järgiv tädi.. jaahh, see saab olema lõbus. Mingi olnud debati käigus mõtlesin, et huvitav, mis juhtuks, kui Trump Clintonit pepust näpistaks. Kahjuks jääb see vist siiski nägemata.
Trumpi puhul kardetakse meie konnatiigis, et mis siis saab kui ta tõmbabki NATO euroopast tagasi. Eurooplased teatavasti ei taha väga kaitsejõududesse raha panna - milleks, meil on ju NATO, küllap USA meid kaitseb. Et Clinton on meile turvalisem, tema lubab kindlalt meid kaitsta. Ärgake ülesse, pole midagi kindlamat selles, et miski pole kindel. Kui USA enda sisepoliitika, majandus ja muutuv jõudude vahekord maailmas peale sunnib, näeme parimal juhul Clintoni keskmist sõrme, kui sedagi. Ja muutused on tulekul, see on vältimatu; ajalool on kombeks korduda. Selles mõttes oleks Trump presidendina, koos lahkuva NATO'ga meile suisa kingituseks, kuna see sunniks euroopat sisuliselt ise enda kaitsmist tõsiselt võtma.
Clintoni kahjuks räägib ka tõsiasi, mida mitmed poliitikavaatlejad juba mõnda aega tagasi ära märkinud on - Clintoni seisukohad ja põhimõtted on ajas muutuvad, võrdeliselt vajadustega. Mida edasi aeg kulges, sedamööda ka Clinton muutus. Kui ikka Sandersi mõni valimislubadus rahva hulgas suurt vastukaja leidis, võttis Clinton selle üsna ruttu omaks, hoolimata sellest, kui see tema eelmiste lubadustega vastuollu läks. Vaadates tema tänast lubaduste paketti, on raske juba vahet teha, kes räägib, Clinton või Sanders.
Valimiste finaal tõotab tulla üks ägedamaid, mida nähtud. Vajadusel kaevatakse ka laibad hauast välja ning tuuakse poodiumile. Piltlikult on nii ka juba juhtunud. Demokraatide hulgas heideti Trumpile kinnas, et mida teab ta ohvrite toomisest ameerika hüvanguks. Üks muslimist abielupaar oli nimelt kaotanud sõjas Iraagiga oma poja. Nüüd nad siis küsisidki, et mida Trump ohverdanud on. Mainimata tõsiasja, et Clinton oli üks neist, kes hääletas Iraagi ründamise poolt.
Teatavas mõttes tuleb ameeriklastele suisa kaasa tunda; kumbki kandidaatidest pole see, keda enamus sooviks presidendina näha. Pigem vastupidi, enamik ameeriklasi ei soovi kumbagi. Kuidas nad küll sinna jõudnud on, jääb juba ajaloolastele mõistatamiseks. See aga ei tohiks segada meid valimistele kaasa elamast. Show must go on.
Mis muud kui plaksumais kaussi ja teleka ette; läheb andmiseks.
