Robert Muelleri raport, vol. 2 - haamer ootab

Alustuseks ja lühidalt sissejuhatuseks korrates - kes on Robert Mueller ja millest tema raport räägib.

Peale 2016 aasta USA presidendivalimisi, tekkis kahtlusi, et valimised polnud nii vabad ja õiglased ja läbipaistvad, kui seda võiks oodata demokraatia lippu hoidvalt suurriigilt. Uurimine usaldati tollal juba pensionile jäänud prokurörile, Robert Muellerile. Et sedavõrd tähtis ja suur ülesanne ületas kõik tema senised tegemised, oli tal seda raskem ei ütelda.

Kaks aastat hiljem avaldas Robert Mueller raporti, mis ütles kolme asja:

1. Venemaa sekkus ja mõjutas USA presidendivalimisi.

2. Ei tuvastatud koostööd Trumpi meeskonna ja Venemaa vahel.

3. Donald Trump tegi pingutusi, et takistada uurimist.

Mueller lisas raporti avaldamisel vaid seda, et raportis on kõik vajalik info, ja et tema ei kavatse sellele midagi lisada ega kommenteerida; tema töö on tehtud.

Paha lugu on see, et uurimise, või siis õigusemõistmise takistamine on USA's väga tõsine kuritegu. Kas tõesti pani Donald Trump toime kuriteo? Mueller vastas, et seadusest tulenevalt ei saa ametis olevat presidenti süüdistada. Saab küll tagandada kongressi otsusega, aga mitte kohtulikult süüdi mõista.

Siinkohal tekitab paljudes segadust süütuse presumptsioon, mis ütleb, et kuni pole süüdi mõistetud, on isik süütu. Robert Mueller kehtestas aga raporti kokkuvõttes uuelaadse olukorra - Donald Trump, ametis olev president, ei ole süü(distuse)st vabastatud. Teisisõnu, süüdistada ei saa, aga õigeks kah mitte, kuna tõendid seaduse rikkumise kohta ripuvad endiselt pea kohal ja nende tühistamiseks puudub seaduslik alus. Või siis pisut lihtsam selgitus - süüdistamisega saab edasi minna alles siis, kui Donald Trump ei ole enam ametis. Süüdistusi ja tõendeid ei saa eirata ega kustutada, nendega tuleb lihtsalt oodata.

Niisiis, Robert Mueller, tuntud kui vastumeelse lobisejana, oli siiski sunnitud kommentaare andma, ent seda üksnes kongressi käsul. 24 juulil, 2019 (olgu see ajaloo ürikutesse märgitud), vastas Mueller kokku 7 tunni jooksul kestnud ristküsitlusel sadadele küsimustele. Tema vastused olid kas 'jah', 'ei', 'ei kommenteeri', 'see on raportis kirjas'. Vaid üksikute küsimuste puhul päädis tema vastus paari lühilausega. Jõhker vend ma ütlen; iga teine ameeriklane oleks sellest võtnud riigipöörde, ent mitte Robert Mueller. Tegemist siiski mehega, kellel doktori kraad juuras ja kes pigem sureb kui ise seadust rikub. Kui ameeriklased otsivad, kelle ees mütsi maha võtta, siis palun, seal ta on.

Aga liigume edasi, mis toimus kongressi ristküsitlusel, ja mis järeldusi võime sellest teha. Vabariiklaste leer üritas kogu uurimist ja selle tulemust näidata ebausaldusväärsena. Esitas kahtlusi nii Muelleri kui tema allikate suhtes. See oli nende õigus ja nii peakski tegema - ilma vaidlemata ei saa selguda ka tõde. Demokraatide leer aga üritas kätte saada kasvõi ühte sõna, mille alusel käivitada presidendi tagandamist. Püssirohtu justkui oleks, aga pisut vähe ja pisut niiske. Mueller ei aidanud neid sugugi, peale meeldetuletuse, et tema ei ole kongress, tema on üksnes prokurör, kes on kohustatud järgima seadust. Lõppkokkuvõttes pettusid ülekuulamise tulemustes nii Demokraadid, kui Vabariiklased.

Kurval kombel jäi selles spektaaklis kaotajaks kogu Ameerika rahvas. Ja olgugi see irvitamist vääriv, on see siiski kainusele kutsuv. Lubage ma selgitan.

Kogu Ameerika rahvas maadleb kahtlusega, kas Trump tegi koostööd Venemaaga või mitte. Mueller seda tuvastanud ei suutnud. Kui seda ei suutnud tuvastada Mueller, ei suuda seda keegi. Niisiis, on's Trump selles asjas süütu? Jah on.

Aga mis sellest järeldub? Järeldub see, et Venemaa mängib Ameerika rahvaga nagu käpiknukuga. Rahvas, kes enda sõnutsi kõige vabam ja sõltumatum üldse, järgib Venemaa tahtmist sellele lausa takka kiites. Ja just see, ma rõhutan, just see käib kõige valusamalt 'vaba ameeriklase' pihta. Et ta pole oma otsustes olnud sugugi nii vaba kui ta arvab. Jah, ta tahtis Trumpi ja sai selle. Aga mitte selle pärast, et tema tahtis, vaid, et Venemaa tahtis.

Kui Mueller oleks tuvastanud, et Trump tegi koostööd Venemaaga, oleks Ameeriklastel (eriti Vabariiklastel) veel vähemasti see pääs, et 'eesmärk pühendab abinõu'. Aga kurva küll, ei mingit eesmärki ega abinõud, lihtsalt loll rahvas.

Tere Mart Helme, paar sõna sulle

Tere Mart Helme

Sinu sõnavõtud on olnud juba mõnda aega tähelepanu väärivad. Viimatised valimiste tulemused üksnes kinnitavad seda, et - sinuga tuleb arvestada. Kuid nüüd, tuleb sul arvestada Kodaniku arvamusega.

Sa võtsid sõna Tallinna Ülikooli tulemuste suhtes, esitades kahtluse, kas seesugune ülikool kraadi väärilisi lõpetajaid väljutada suudab. Ning lõpetad sellega, et kogu Eesti teaduskond peab selle pärast püksirihma koomale tõmbama. 

Ja veel, siis kui sulle esitatakse avalik ühispöördumine, ütled sa, et 'kes nad omast arust on, mingid ametiühingud ja mingid nolgid teadlased, pähh'. Ja sa leiadki, et nii on kohane käituda liidrile, rahva valitule. Ma tõesti lootsin, et võimuvastutus kainestab sind, ent ei, sa sõdid maitea mis asja nimel. 

Paar sõna vahelduseks võimust ja selle vaakumist. Savisaar on mängust väljas, Ansip toimetab mujal, selge võimuvaakum. Nüüd tuled sina ja tahad seda kohta täita, said isegi ministriks. Üksnes Ratas on su teel ees - 'no sellest vennast sõidame ju üle'. 

Luba ma tutvustan sulle sinu konkurenti - Mihhail Kõlvart. See on vend, kes kaalub ja valib sõnu, ei rapsi ja saab asjad tehtud. Ja on ühtlasi oodatud ja loodetud ühenduseks venelaste ja eestlaste vahel. 

Ma küll pooldan Isamaalaste ideed, et Eesti on eestlaste oma ja särkivärki, ent tead, elan keskkonnas, kus on ka venelasi. Ka nemad käivad tööl ja maksavad maksusid, täpselt nagu mina. Ja kujutad sa ette, me saame omavahel hästi läbi; ma olen nende sõnade järgi lausa lugupeetud. Minu naabrist venelane esitas kahtlusi teiste naabritest Ukrainast tulnud tööliste suhtes; ütlesin, et ma ei karda seda - jäi hetkeks mõtlema, tegi ilmselt omad järeldused.

Aga sina, vend, oled odav. Ja labane. Mul on piinlik kodanikuna ministrile ütelda, aga tõesti, sa oled labane. Ehk siis, tuleme tagasi teaduse juurde. 

Et siis asi, millest kohe kasu on, rakenduslik teadus. Kas sa Mart tead, et rakenduslikule teadusele eelneb teoreetiline teadus? Teed sa neil üldse vahet? Luba ma tutvustan. Oli aeg, mil keemiat nimetati alkeemiaks. See oli pöörane aeg, mil usuti, et kui tina kuses keeta, siis saab kulda. No ei saanud, kehva küll. Ometigi, vaata, kuhu me oleme jõudnud.

Teaduses on vaja teooriaid, hulle mõtteid ja julgeid ettevõtmisi. Enamus neist lõpevad samamoodi nagu tina kuses keetmine, ent siiski, mõni eksperiment võib lõppeda teemantiga. Me ju tegelikult ei tea, mis ja kuidas ja kas asjad omavahel töötavad; sellegi poolest siiamaani katsetame. Ja sina tahad sellele lõpu teha, et jätke see alkeemia.

Ma ei ütle, et astu tagasi ja ole vait. Ma ei saa, ega ole alust seda teha. Aga mis teadusesse puutub, oled sa minu jaoks haritud loll. Võta koomale, vähem piinlik.

ps. täitsa kõrvalteema..

Filosoofia lühikursus: Platon vs. Frege

Kuna minu fännid juba korduvalt ja tuhandete kaupa on nõutanud, et ma väljastaksin lihtsustatud ja lühendatud filosoofia kokkuvõtte, siis seda ma nüüd ka teen. Algatuseks siis Platon vs Frege.

Google is dead, Android is dead, Trump is dead

Lugu algas siis millest? Mingi Hiina firma, nimega Huawei, hakkas tootma taskukohasema hinnaga nutitelefone. Samal ajal Ameerikas, näeb presidendiks valitud Donald Trump vaeva tõestamaks, et just tema kaitseb Ameerikat. Suurt Ameerikat ohustavad teadagi mitmed vaenlased.

Esmalt kindlasti mehhiklased, kes tutvustavad Ameeriklastele narkootikumide võlu, mille käigus näpatakse Ameeriklaste käest kõige magusamad töökohad - koristaja ning nõudepesija ametikohad.

Mehhiklaste rünnakut on õnneks lihtne tagasi lüüa - tuleb lihtsalt ehitada piisavalt kõrge müür. Ameeriklased olla selle plaaniga täitsa päri, sestap nad ju Donald Trumpi presidendiks valisid.

Aga nüüd on veelgi suurem ja ettenägematum oht ilmunud - Hiina. Need va pilusilmad, kes varemalt riisikausi eest olid valmis päevatöö ära tegema, on endale suisa oma firma ehitanud. Nimetavad seda firmat.. hmm.. noh, vene keeles kõlaks see vist ropusti. Ja päris kindlasti on nad täis püha viha, et häkkida Ameerika lehmapidaja nutitelefoni, et sealt kaudu mustata Ameerika Päästjat, Donald Trumpi.

Loomulikult te kõik nõustute minuga, et seesugune üleannetus ei jää mitte karistuseta. Ja karistuseks määras Donald Trump keelu USA firmadel igasugune läbikäimine firmaga Huawei. Mis tähendab muuhulgas seda, et Huawei on ära lõigatud Google toetusest ja et ta ei saa enam kasutada värskeimat lahkelt antud ja tasuta jagatud Android operatsioonisüsteemi. 

Kes nüüd arvab, et Huawei on sellest otsusest nagu peata kana, siis ta eksib rängalt. Hiinlaste ajalugu on kordades pikem kui Ameerikal, ning nad on näidanud korduvalt, et oskavad ette mõtelda. Muuhulgas on nad ehitanud müüri, mis kaugelt ületab Trumpi kõige metsikumad unistused ja lubadused. Seega, USA on ajast maha jäänud, juba üleeile.

USA on harjunud, et nemad tellivad ja nemad müüvad. Disainerid kuskil Manhattanil kritseldavad uue mudeli, ning nimetavad selle enda loominguks. Aga kust tulevad muldmetallid, kes need protsessorid valmistab, kes jupid kokku paneb, kes tarkvara tööle paneb - see ju kõik Hiina. Muidugi, hulga teadustööd on enne tehtud USA's, ent kuulu järgi lebatakse seal loorberitel juba mõnda aega; see ei tõota head.

Ehk siis, mis te arvate, kas tõesti tõmbab Hiina pea õlgade vahele, et paneme selle Huawei kinni, peaasi, et Ameeriklased rahul oleksid. Nalja teete või? 

Paraku on Hiinal võimalusi kraanide kinni keeramiseks oluliselt rohkem kui USA'l. Muuhulgas ka mainitud muldmetallide müük. Sestap on Ameerikal kiusatus enda kontrolli alla saada needki maavarad. Aga tulge ometi mõistusele - Hiina ei ole Iraak, Hiina ei ole Afganistaan. Hiina on 4000 aastat vana impeerium.

Aga nüüd siis mis juhtuma hakkab: Hiina loob uue operatsioonisüsteemi, uue otsingumootori, uue 'hmail'i, uue hutube, ja saadab Ameerika kukele. Ja need, kes Hiinaga õigel ajal sõbralikult kaubelda ei oska, saavad rängalt kannatada. 

III maailmasõda on alanud; have a nice day.

Pangem kasvama Eesti rahapuu - tarkuseõpetus

Tarkuseõpetus, ehk filosoofia on kahetsusväärselt alahinnatud. Mis ta siis õigupoolest on; targutamisõpetus või siiski midagi enamat? 19. ja 20. sajand tuli teadusrevolutsiooniga. Kõige ees kandis lippu matemaatika, mis kuulutas, et 2+2=4. Vastuvaidlejaid küll leidus, ent matemaatika siiski võitis. Matemaatika kannul astusid üles füüsika ning keemia. Kõik oli paigas, kõik oli kontrollitud või ootas kontrollimist (mis oli samuti kontrollitud). Aga me teadsime, millega see lõpeb, või vähemasti teame siiamaani, millega see lõpeb. Meil on usk teadusesse, õigupoolest teaduse meetoditesse ja suhtumisse, et olgugi teooriaid erinevaid, jõuab teadus lõpuks tõeni välja. Proovib, katsetab, testib, muudab oma esialgseid arvamusi, aga lõpuks jõuab ikkagist tõeni.

Ja me pole nagu märganudki, et see on kõigest üks paljudest filosoofia koolkondadest. Mantra, et teaduse teed on õiged ja viivad tõeni, niipalju kui üldse võimalik - on filosoofia. Teadusfilosoofiale vastandub teadagi religioon, mis väidab teadvat vastust ilma teaduslike eksperimentideta. Nii nagu on teadusrevolutsiooni lipukandjaks matemaatika, nii on religiooni omaks usk. Aga vaadakem tõele näkku, ei saa ka teadus ilma usuta. Väike erinevus siiski on - sellel kui teadust juhib ja suunab usk, väidab religioon selle juba käes olevat; usk  ja selle olemas olu ise on tõend selle tõest ja tõelisusest.

Mis mind isiklikult on suunanud pilku pöörama filosoofiale, olid mõningad tähele panekud. Võta ette loetelu maailma ajaloo suurimatest tarkadest, olgu nad siis matemaatika, füüsika, keemia, ühiskonna, majanduse jms. teadlased, kelle elutöö on rajanud midagi uut ning kiidetud paljude poolt - suur osa neist on omandanud ülikoolis filosoofia eriala.

Ehk siis, kohtad endale tuttavat füüsikateadlast ja mis tuleb välja - ta õppis filosoofiat. Mõtelda vaid, nii tark mees ja raiskas ülikooliaastad filosoofia peale. Mis oleks veel siis saanud, kui ta oleks füüsikat õppinud. Mingi uus Einstein näiteks. Ma tõesti kahtlen; ma kahtlen, kas ta sedagigi siis oleks saavutanud. 

Heakene küll, saadame lapsed filosoofiat õppima, aga mida võiks tulemusena oodata? Et tulevad ja teavad vastuseid? Nii nagu paljud lähevad õppima psühholoogiat, et aru saada miks nad sassis on, või siis osad õpivad teoloogiat, et saada kinnitust, kas on põrgu või mitte.

Ei, filosoofia ei anna vastuseid. Vastused, mis filosoofial on anda, on juba antud. Filosoofia, parimal juhul, õpetab küsima. Uusi asju ja teistmoodi, kaheldes kõiges seniolevas ja tõeks pidamistes. Andes valmiduse ümber sõnastama, väärtustama või suisa kustutama seniseid tähendusi.

Aga just sellist omadust on vaja meie uuel põlvkonnal, väidan mina. Sellal kui kõik on paigas ja rahvaarvu või selle omanduses oleva naftavarudega ära määratud, on siiski midagi veel peidus, avastamata. 

Toomas Hendrik Ilves toetas ideed, et õpetada noori eestlasi programmeerima. Vastu vaidlemata väärt teema. Programmeerimine eeldab loogika tundmist, mis on samuti üks matemaatika alustest. 

Aga lubage nüüd mind, mitte küll sedavõrd suursugusel kujul, ent ometi ärksal mõistusel pakkuda selle kõrvale uus asi (või noh, mis tas nüüd uus on) - õpetagem lastele filosoofiat. Harjutagem lapsi sellega, et on olemas ka teistsuguseid ilma vaateid; jah, rohkem kui kaks või kolm; rohkem. Et lapsed oleksid valmis kahtlema kõiges mida me neile oleme õpetanud. Kõlab ohtlikuna? Jah on. Aga see on ka ainus võimalus välja murda senise (maailma)korra seatud võimalustest.

Ohud: mõned noored lähevad lolliks, tõmbavad liiga palju savu ja satuvad arstide hoole alla.

Võimalikud kasud: me saame maailma targimaks rahvaks, ületades sveitslasi, jaapanlasi, soomlasi, hiinlasi.. jne. Ja meil on raha ning heaolu. Kartmatu väike rahvas, sest ta on tark. Kohe väga tark.

Robert Muelleri raport, Donald Trumpi kirstunael

Kõigepealt, kes on Robert Mueller? Robert Mueller on jurist, doktorikraadiga. Ehk siis, oskab lugeda seadust. Üks kõrgematest ametitest, mis tal olnud, oli FBI direktor. Sellisele kohale keskpärast kõrgharidust omavat ametnikku ei valita. See selleks.

Siis tuli Donald Trump (kes oli rahva tahte järgi valitud USA presidendiks). Robert Mueller käis Trumpi juures töövestlusel, et teda taasvalitaks FBI direktoriks. Paraku ei osutunud ta valituks. 

Töötuks elatanud doktor siiski ei jäänud, talle tehti ettepanek alustada uurimist, mis kas kinnitaks või lükkaks ümber kahtlused, et Venemaa on sekkunud USA 2016 aasta presidendivalimistesse. Mueller võttis töö vastu ning alustas uurimisega. Töö võttis aega kaks aastat. Kogu selle aja keeldus Mueller avalikest ja ka vähem avalikest sõnavõttudest. Küll aga jõudis ta töö käigus saata mõningad pisemad pätid kohtu ette, kus need siis oma teenitud palga kätte said. Filigraanne prokurör, müts maha.

Muelleri raport valmis 2019 aasta märtsis, mil see edastati USA justiitsministrile, William Barrile. William Barr võttis mõned päevad, et tutvuda pea 400 leheküljelise raportiga. Tarvis oli teha kokkuvõte ja välistada võimalikke lekkivaid riigisaladusi avalikkusele. Kokkuvõte oli lühike - Donald Trump ei ole süüdi.

Donald Trump alustas selle najal oma (taas)valimiskampaaniat. Rohkem kui kuu jõudis ta seletada, et tema ei ole süüdi ega seotud ega üldse. Ja et kõik need kaks aastat uurimisi on olnud demokraatide nõiajaht ning vandenõuteooria. 

Robert Mueller paraku, pidas siiski vajalikuks täpsustada ja rõhutada mõningaid asju seoses uurimise ja selle raportiga. Maikuu lõpus, aastal 2019 (olgu see ajalooürikutesse märgitud), esines Mueller lühikese avaliku otsesaate sõnavõtuga. 

Esiteks rõhutas ta seda, et raport räägib iseenda eest, midagi lisada tal sinna pole. Ja et kui ta oleks saanud presidenti süütuks tunnistada, siis oleks ta seda ka teinud. Aga süüdistada kah ei saanud, kuna see oleks olnud põhikirja vastane. Head õhtut, rohkem kommentaare ei jaga.

Nagu meie oma konnatiigi kangelane - Edkar Savisaar. Õigeks mõista ei saa, süüdi kah mitte. Donald Trumpi puhul kaitseb teda praegu seadus, et ametis olevat presidenti süüdistada ei saa. Üldse mitte, mitte milleski. Isegi siis, kui ta kavatseks püstol käes keset tänavat suvalisi inimesi maha laskma hakata. Jah, selline võim ja õigus on USA presidendil. 

Erinevalt Savisaarest on Trumpil mõlemad jalad veel alles ning tema volituste lõppemisel tabab teda ka kohtu karmim rusikas. Trump on muidugi ka sellele mõtelnud ning sekkunud uute peakohtunike valimisse. Näis, kas õnnestub või mitte.

Ahjah, tagasi meie konnatiiki. Meie vaprad Helmed.. heh.. pole veel tõsist kurjagi korda saatnud, aga juba sätivad kohtunikke paika. 

Või mis, ehk vääriks ka meil alustamist tõsisem uurimine; mil määral on Venemaa sekkunud ja kes temaga koostööd teinud. Minule isiklikult pakub huvi, miks küll kõlavad EKRE trollid üksühele KREMLi trollidega. Ma tõesti loodan, et tegu on kõigest kasulike idiootidega.

#kõigieesti - jah, sellist Eestit ma tahtsingi

Sündinud on uus kodanikuliikumine: Kõigi Eesti (#kõigieesti). Algatajate ja liitujate põhiline mure on see, et praegune poliitiline olukord ähvardab Eestit vihkamise kraavi tõmmata. Et siin oleme meie ja seal on nemad. Meenutab vägagi Eesti 200 plakatikampaaniat 'eestlased siin - venelased teisal', mis omas väga suurt võimalust alustada ja minna edasi uue kahekõnega; paraku polnud see kampaania piisavalt läbi mõtestatud ja kohkuti rahva esmasest reaktsioonist suisa ära. 

Erinevusi Eesti 200'ga siiski on. Sellal, kui Eesti 200 räägib pikast plaanist, seda nii poliitikas, majanduses ja kultuuris, siis Kõigi Eesti tegeleb sellega, mis just praegu toimub. Mõlemad vaated on olulised, nii lühike, kui ka pikk. Kui me ei sea silmi horisondile, siis vaevalt sinna ka jõuame, ent samas, kui jätame märkamata, mis toimub just praegu ja just nüüd, ehk siis kui ei vaata oma jalge ette, võib see pilt horisondist jääda ka viimaseks, mida näeme.

Ja mis siis praegu toimub? On's toimuv ohuks demokraatia jätkumisele, ohuks unistuste Eesti ülesehitamisele? Leian, et on. 

Ühe teatava partei juhid räägivad, et kui otsustada kõiges ise, kehtestada karm kord, riigipiir kinni panna, luba rääkida üksnes riigikeeles, siis võiks Eestil lootust olla. Neil on argumendid, mida toetab ajalugu. 

Ja siis on teised, kes räägivad, et kui selle teatava partei kõik tahtmised täidetaks, jõuaksime kapseldumisse, oleksime haavatavad ja sama lähedal väljasuremisele nagu need metslased seal saarel, kuhu tsivilisatsiooni ei lubata. 

Ikka ja jälle see hirm, et kui kõik see juhtuks, mis siis küll saaks. No ei juhtu, rahunege maha. Vähemasti senikaua ei juhtu, kuni meil on kodanikud, kes häält teevad ja oma arvamust esitavad.

Mis puutub hääle tegemisse, siis pange tähele - kodaniku kohus ja õigus ei piirdu üksnes kord kahe aasta tagant numbri kirjutamisega valimissedelile. Kodaniku õigus on häält teha iga päev, mil päike tõuseb ja ka siis, kui see loojunud on. Kodanikul on õigus avaldada oma arvamust lähedastele, sõpradele ja tuttavatele; isegi töökaaslastele. Hoolimata vastuväidete tulvast, et see ei muuda midagi, see siiski muudab. 

Jääb üksnes kummitama küsimus - kelle huvides see on, et kodanikul on õigus ja kohustus kord kahe aasta tagant valimas käia, ent ülejäänud aja mokk maas hoida? Minu huvides see pole, selles olen kindel.

Meie riik on kodanike riik, meie ühiskond on kodanikuühiskond; hoidkem seda lippu kõrgel!

mida reform ei õpi, seda reform ei mäleta

Riigikogu valimised on selleks korraks läbi, ent kired ei taha vaibuda, pigem vastupidi. 

Kohe, kui valimiste tulemused olid selgunud, tõmbas Reformierakond maha jooned - sellega lepime, sellega mitte. Põhiasjalikult puudutas joonte mahatõmbamist tulumaks. Mis puutub EKRE'sse, siis nendega ei hakatud midagi arutama. EKRE 'out' ja asi tahe.

Kaja Kallas muudkui kilkas, et 'meie võitsime ja meie valijad valisid meie poliitika'. Kulla kaja, vaata nüüd numbreid; te ei saanud isegi mitte pooli hääli, isegi mitte kolmandikku. Ohjah, saite enim hääli. Ja kas tahad teada, miks te need hääled üleüldse saite? Ei, see ei ole mitte tulumaksureform, vaid alkoholiaktsiis. See oli esimene ja suurem põhjus, miks rahvas taas teie poole vaatama hakkas. Et olgu nad nagu on, raha oskavad vähemasti lugeda. Et kuigi nad kotivad sinikraesid, vähemasti ei lase riigil tervikuna majanduslikes turbulantsides hukka minna. Ja lootus, et ehk naisterahvas partei peana teemasse süveneb, et ei pane tuima. Paraku, rahvas pidi pettuma, jälle. 

Kaja, kui sina ütled, et EKRE'ga isegi rääkima ei hakka, siis tähendab see ka seda, et te ligi 100 000 eestlasega ei räägi. Väga julge mutt; või väga loll.

Ei, mina ei ole EKRE pooldaja; mulle on vastumeelt nii mõnedki Helmede toimetamised, ent kui rohkem kui kümnend rahvast on hääletanud EKRE poolt, siis oleks targem ilmselt maha istuda ja kuulata, mis nendel ütelda, et millega nad rahul pole. 

Olgu siinkohal välja üteldud hoiatus ka EKRE suunal - nagu teie 'chief of staff' visioniseeris, et kord saate teie enamusvalitsuse, siis ärge unustage, vähemus võib ennast solvatuna tunda ja mässama hakata. Peaminister on siiski kogu Eesti peaminister, ning kannab seega samas suurusjärgus vastutust. Mitte üksnes nende ees, kes teda valisid, vaid ka nende ees, kes ei valinud. 

mic drop

dopinguriik

Meie konnatiiki on raputanud järjekordsed skandaalid - mõned meist olla täitsa sulid, petised, kui täpne olla. 

Kõigepealt muidugi Rainer Vakra, kes kas lohakusest, või pigem soovist näidata end targemana kui ta on, kopeeris üsnagi olulise osa materialist koos kirjavigadega, enda hariduse tõestamiseks. Teksti koos kirjavigadega kopeerimine näitab, et mees pole sisuga tutvunud või ei oska eesti keelt. Olgu see või teine, selline kraad ei maksa midagi.

Ja nüüd siis meie suusatajad. Veredoping. Veredopingusse tehniliselt laskudes polegi teab mis suur asi. Mehe enda veri, annab ja võtab. Teeb ekstreemtingimustes trenni, ajab needsamused punased verelibled üles, paneb vere panka, siis taastub, puhkab, ja kui võistlus käes, pumpab omaenda vere tagasi. Tarbinud pole midagi; puhas poiss. Nagu prillikivi. 

Võta üks ja viska teist, eksole. 

Ja nüüd me siis imestame, et miks on meil siin elu nii nagu ta on. Et mina siin Eesti viimane aus mees, mis ma siin enam; lähen Soome või suisa Austraaliasse. Aga mõtle nüüd hetkeks, oled sa siis nüüd tõesti üdini aus olnud? 

'Einoh.. einoh.. hädavale pole vale. Aga mina pole dopingut teinud ja mina pole mingit baka tööd teinud.'

Sooda raisk ma ütlen; sul pole võhma ega tahet ega lootustki mingilegi tulemusele jõuda. Ja mingi baka.. see värk ei mahu su ajudesse parimagi tahtmise juures. Mis petmisest ja dopingust me sinu puhul teoreetiliseltki rääkida saaks. Hea kui jõuad oma kondid kodust tööle, viinapoodi ja siis koju tagasi vedada. Aus mees, ole edasi.

Räägin siis praegu ühiskonnast, selle valikutest ja tagajärgedest. Võtame näiteks India. Meeletu vaesus ja samas mõned ülirikkad. Miks need vaesed üles ei tõuse - neid on ju tuhandetes rohkem kui ülirikkaid. Nad võiks ju kõik ühel päeval labidad käest visata, et rohkem ei orja ja kõik. Aga nad ei tee seda, sest nad on kõik nakatatud samast rikkaks saamise skeemist. Kuidas sa saad hukka mõista skeemi, mida ise esimesel võimalusel kasutaksid. Ja nad ei näe ka väljapääsu, sest kui mina teeks teisiti, teeks kõik teised ikka endistviisi ja mina jääks rotiks edasi.

Siinkohal kutsun üles ja kuulutan välja, et olgu lõpp sellel rotielul Eestis. Olgu lõpp dopingul, pettusel, oma hariduskraadi tõestamisel mahategemisega. Vaadake Indiat, kas sinna tahamegi jõuda? Et lihtsalt minul oleks raha ja värki ja naisi ja autosid ja muu käigu kukele. 

Kutsun üles ehitama ausat Eestit, kus loeb mehe sõna ja mehe tegu. Kus iga kodanik on väärt mida ta ka päriselt on. Juhul kui me seda teed ei vali, siis nahhuinuuzna meil seda Eestit üldse vaja on, anname kohe Putinile käppa. Ajagem diili Donald Trumpiga, sõbrustagem Põhja Koreaga, persse see skandinaavia.

Meie ees on valik, mitte üksnes heaks kiita või hukka mõista üksikute meeste teod, vaid anda hinnang eneste tegevusele. Et kui palju me ise tegelikult petame ja luiskame. Oled sa siis ise üdini aus olnud? Kui ei, siis ära kobise ülemäära Veerpalu ega Vakra teemal. Samas, kui kobised, vaata ka enda elu üle, ehk oleks aeg muutusteks. Lõpp õigustustele, et teistmoodi ma ei saanud. Ehk siis tõesti ei saanud, aga edaspidi peab saama.

mic drop

 

(mõmina)räpi evolutsioon (feat. Nublu)

Mõminaräpp (mumble rap) on räppmuusika üks edasiarendustest. Räpp ise on suuremalt jaolt nende laulikute jaoks, kellel napib lauluhäält või viisitundmist. Samas on räpi tugevaimaks pooleks selle sisu ehk laulusõnad. Sel ajal, mil falsetihäälsed diskopoisid valavad välja oma armuvalu, kurdavad räpparid elu pahupoolest. Ikka mingi geto ja 'niggas'. Mõni järjele jõudnum kiidab oma liiga jämedat kullast kaelaketti, uhket autot, selle ümber pepu urvakil patseerivaid suuretissilisi beibesid ja pidusid, kust läbi kanepiudu raske mingit selget pilti saada.

Võtsin kätte ja kuulasin YouTube'st läbi trobikond 'best mumble rap' lugusid. Ja minu (muusikaliselt harimata, ent hellitatud kõrvade) hinnang - Nublu on üle prahi. Lauluhäält tal on, rohkem kui minul, ütleme nii. Viisi peab kah paremini. Kui lõuksiandmise teema kõrvale jätta, siis sisugi on arvestatav. Nublu lugudes on värskust, huumorit, sõnade selgust ja teema sügavust ning tõsidust. Lisaks kõigele on need täitsa tantsitavad.

Need harvad korrad (reede hilisõhtuti), mil ma VS'i (Vabalt Saab) olen külastanud, on sealne koht pilgeni rahvast täis olnud. Tantsimisest muidugi väga rääkida ei saa. See on rohkem nagu hommikuses lasnamäe bussis, varvastel ülesalla rappumine. Ja kui tuli Nublu lugu, siis vist kõik teadsid sõnu. Väga vinge elamus.

Kuhu ma tahan jõuda, on see, et Nublul on aeg suuremale lavale minna. Laulud peaks siis muidugi tõlkima inglise keelde. Otsetõlke kasutamine jääks ilmselt ära; mingid kohaliku konnatiigi peokohad ei ütle suuremale ilmale midagi. Ja mis jope ja mis takso? 

Nublul on hetkel rasked ajad; ta on fännide pideva surve all luua iga nädal uus hitt. Kahtlemata suudab ta LP jaoks need lood valmis vorpida, ent nii võib kaotsi minna uudsus. Soovin omalt poolt kindlat meelt, et lasta lugusid välja nii, nagu Vaim annab.

Rahaliselt on suurde areeni jõudmine keeruline. Ühest küljest võib Nublu praegu esinemise küsida eest hinda mis ta tahab, teisalt aga nagu näha, pidas Surnud Lehma Kanal odavamaks kulutada Lustile, kui Nublule. Odav Lust paraku peale ei läinud.

Siinkohal üleskutse võimalikele sponsoritele, miks mitte ka kultuuriministeeriumile - toetagem noore andeka artisti jõudmist maailmalavadele. Pärti ja värki toetatakse, aga laske nüüd ka nooremal põlvel tegusid näidata.