Ostsin täna odavmüügist kaks raamatut, mõlemad filosoofia teemal. Raamatud püüavad anda ülevaadet kuulsamatest filosoofidest ja nende ideedest läbi aegade. Sellised lihtsad käsiraamatud, stiilis "Idiots guide to..".Raamatuid sirvides leidsin peatüki, kus räägitakse ka kristlusest ning selle mõjudest, ent mitte ühtegi tsitaati Jeesuselt endalt. Jäin mõtlema, et huvitav miks. Miks ei taheta tsiteerida tegelast, kelle mõju ühiskonna (viimase 2000 aasta) kujunemisele on olnud üks suurimaid, kui mitte suurim.
Siinkohal tuleks eraldada Jeesuse eluajal öeldud asjad sellest, mis toimus peale tema ristilöömist. Usuline ärkamine, kristlus, läks ju lahti peale seda, kui käputäis tegelasi väitsid Jeesuse elavat. Enne seda oli Jeesus ajusid kruttiv revolutsionäär, ajades segi arusaamad ilmalikule võimule ja Jumalale allumisest.
Esimene vastus oleks arvatavasti, et Jeesus polnud ju filosoof. Ometigi kirjeldas ta nii indiviidi kui ühiskonna toimimist, pakkudes ideid, kuidas oleks parem. Ta rääkis igavikulistest asjadest, rääkis asjade sügavamast olemusest. Radikaal, suure esitähega.
Radikaalsus Jeesuse puhul seisnes kasvõi selles, et ta ei ajanud uinamuina juttu, ei laiutanud käsi, et ka tema ei tea kõike, ei laskunud lõpututesse aruteludesse, kus tõdeda, et asi võib olla nii ja naa ja üldse olemata olla. Aga inimestele ju ei meeldi sellised tarkpead. Eriti veel sellised tarkpead, kes lähevad isiklikuks ja ütlevad otse näkku, mida sa elus valesti teed.
Kristlastelt küsitakse tihti, miks nad usuvad, küsimata endilt, miks ise ei usu. Vastus uskmatusele on muidugi lihtne; näita mulle Jumalat, küll siis usun. Julgen väita, et küsimus pole niivõrd surnuist ülestõusmise ja Jumala olemasolu võimalikkuses, kuivõrd sellele järgnevas. Sest kui peaks reaalsus olema see, et tegelikult kah, täitsa päriselt Jeesus surnuist ülesse tõusis ja siiamaani elab, muutub ju kõik tema öeldu astme võrra tähtsamaks. Et aga meil on vabadus mitte uskuda, ei pea me ka kokku puutuma öelduga; vähemasti nii me mõtleme.
Võrrelgem Jeesust näiteks Buddhaga. Buddha rääkis, et kui sa selles elus suuremat sorti jamadega hakkama oled saanud, ei juhtu sinuga midagi kohutavat, peale selle, et sa järgmises elus mingi satikana sündida võid ning sellga oma karmavõla lunastad. Mismoodi ma küll satikana meeleparanduseni jõuaksin ja seejärel järgmises elutsüklis veelgi parema inimesena sündida saaksin, sellest ma päris hästi aru pole saanud. Igatahes ei kuuluta Buddha midagi fataalset, kõike annab parandada. Ses mõttes ongi Jeesuse sõnum fataalselt radikaalne (või vastupidi).
Võtkem kasvõi see ligimese armastamise teema. Kaua sa jõuad jahuda teemadel: kes on ligimene, mis tähendab "nagu", mis on armastus ja üleüldse kes olen ma ise. Reaalses elus, praktikas, sa tead küll mida umbeski peaks tegema, aga noh, kuulge, oma särk on ikka lähemal.
Ja nii ongi - suured ideed, ent liiga isiklikud.
Ja nii ongi - suured ideed, ent liiga isiklikud.
"Võrrelgem Jeesust näiteks Buddhaga. Buddha rääkis, et kui sa selles elus suuremat sorti jamadega hakkama oled saanud, ei juhtu sinuga midagi kohutavat, peale selle, et sa järgmises elus mingi satikana sündida võid ning sellga oma karmavõla lunastad. Mismoodi ma küll satikana meeleparanduseni jõuaksin ja seejärel järgmises elutsüklis veelgi parema inimesena sündida saaksin."
VastaKustutaMinu jaoks jälle väljendub selles suur vahe, miks kristlus on ikka maanteeröövlite religioon ja budism palju kõrgem. Sest mina näen selles mõttelaadis, mille ma siin jutumärkidena tsiteerisin kristlaste sisemise verejanulisuse märki: jumal tänatud, et need räpased mittekristlased (siin võib olla hulk teisi sõnu - abielurikkujad, homod, nõiad, joodikud jne) lähevad põrgusse ja põlevad, mulle valmistab see heameelt.
Kusjuures ma hea meelega lähen tulle ja hukatusse, et mitte olla sellise end õigeks pidava mentaliteediga seotud.
"kristlus on ikka maanteeröövlite religioon ja budism palju kõrgem"
VastaKustutamõni argument ei teeks paha..
"Kusjuures ma hea meelega lähen tulle ja hukatusse, et mitte olla sellise end õigeks pidava mentaliteediga seotud."
true spirit :)
aga asjast endast; kardetavasti kohtad sa seal põrgutules neid vastikuid inimesi märksa sagedamini. või mis sa tõesti arvad, et iga mats saab taeva?
Minu isiklik eelistus (kui Jumal mult küsiks) oleks kindlasti täielik olematus. Ei mingit paradiisi, ei mingit põrgut, sest piin oleksid mõlemad. Ma ei leia, et igavene elu ükskõik millises keskkonnas oleks midagi, mis üldse võiks eesmärk olla.
VastaKustutaMis puutub argumentidesse, siis on see juba pikem teema. Ma nimelt olen veendunud, et usk absoluutsesse ja lõplikku kohtusse on üks paljudest kirikupoliitilistest otsustest, mis kirikukogudel vastu võetud ning sugugi mitte kõik kristlikud kirikuisad pole seda pooldanud. Võtame kasvõi Originese apokatastaasise õpetuse (muuseas Originesel oli olemas ka hingede rändamise õpetus).
Institutsionaliseeritud religiooni tekke juures on liiga palju poliitilisi otsuseid, et ma selliseid religioone enam puhasteks vaimu viljadeks nimetada saaks - teiste sõnadega: see millised raamatud kuuluvad Piibli kaanonisse tehti kirikukogu otsusega (isiklikult pean kristluse puhtgnostilisi voolusid palju puhtamaks, aga need evangeeliumid heidate kõrvale, sest gnostitsism sisaldab liiga palju introvertseid enesega tegelemise tehnikaid ja pole enam kirikupoliitiliselt võimureligioonile kasulik), see millist tõlgendust õigeks ja millist hereesiaks pidada tehti samuti kirikukogu poliitilise otsusega. Sellise kujunemise juures võiks küsida üldse, kui palju on ametlikes religioonides enam vaba arengut ja palju poliitikat. Seesama kehtib ka budismi kohta, ehkki, erinevalt kristlusest on seal asi veidi keerulisem, sest kõik uued teosed pigem lisanduvad kaanonile ja nii on budism mitte selline selgelt väljakujunenud dogmadega kindlapiiriline nähtus, vaid palju enam sarnanev pilvele või vikerkaarele, mille servad võivad näida lausa eri religioonidele.
Põhimõtteliselt on kõige halvem asi, mis ühe religiooniga saab juhtuda, selle muutumine riigiusundiks ning kristluse must päev saabus ka just siis. Sellest edasi hakkas paljusid kaanoni ja dogmade valikuid dikteerima poliitiline vajadus.
Nüüd, kuna sellest on selge, et põhimõte "on vaid üks elu ja selle järel absoluutne kohus koos absoluutse igavese karistuse või pääsemisega" on kasulik eelkõige poliitiliselt, siis kahtlustan sellise õpetuse tekkimise taga justnimelt võimuiha ja soove selle abil masse juhtida.
Just seetõttu pole kristlus minu jaoks enam päris "puhas" religioon, vaid rikutud tervest hulgas võimuga seotud otsustest.
Budismi eelis on selle inklusiivsus, vastandina kristluse ekslusiivsusele, ehk siis ma võin olla budist ka lisaks kristlaseks olemisele.
Kusjuures, ma saan aru miks läänes levib kristlus ja idas pigem palju "laisemad" budism ja hinduism jne. Sest lääne mentaliteet on budismi ja hinduismiga kokku puutudes kogu aeg rõhutanud, et see muudab inimese laisaks.
Huvitav oleks ainult asjaolu, kas see, et siin meie laiuskraadidel inimesed eelistavad pigem virkade inimeste kristlust tuleneb meie loomupärasest virkusest ja soovist asjad kiiresti (ühe elu jooksul) ära teha või tuleneb meie virkus ja kiirustamine kristlikust usust, milles kõik tuleb korda ajada sulle maa peal antud 70 aastaga.
Igal juhul on mul tegelikult üle kõige hea meel selle üle, et üha rohkem end kristlasteks nimetavaid inimesi ja isegi teolooge ja vaimulikke räägib (osad küll vaid kuluaarides) tõsiselt ka reinkarnatsioonist ja veidi teisest arusaamast teispoolsusest. See näitab, et kristluse tugevalt apologeetikale rajatud müürid hakkavad tänapäeva multikultuurses interneti maailmas viimaks vaikselt murenema.
"Ma ei leia, et igavene elu ükskõik millises keskkonnas oleks midagi, mis üldse võiks eesmärk olla."
VastaKustutaMa asetaks rõhu sõnale elu, elamine. Ise tahaksin elada täna, homme ja ülehommegi. See igavene teema selle juures omandab ilmselt uue tähenduse, pigem miski olemise vorm, kus muutub abstraktseks näiteks elatud aja määratlemine.
Mis puutub absoluutsesse kohtusse, siis meenub ühe inimese nähtud nägemus taevast; kus värav oli reaalselt avatud kõigile, aga osad lihtsalt ei tahtnud või ei suutnud sisse minna. Midagi umbes sellist kui sul on kellegi eest sedavõrd häbi, et sa ei suuda talle silmagi vaadata. Kohus seisnebki pigem selles, et sa pead iseenda tegudele otsa vaatama ja ise hinnangu andma.
Aga noh, elame näeme :)