Elina Nechayeva, eestlane, kelle nägu ma vaatan, ning tema häälest lummatud olen, et kust kohast ta need geenid saanud on?
Andestage mu nõrkus, ma pean, enne kui teemaga edasi lähen, tegema üks kodanlik nüke ja küsida: Helme, mida sa öösiti teed?
Aga nüüd laulust. Räägitakse juba hirmujutte, et järgmine kord me peale ooperi muud ei kuulegi. Võimalik.
Elina on popmuusikasse toonud tagasi minimalismi ja hääle ilu. Ent lisaks sellele, on ta toonud ka värskendavat muutust klassikalisse muusikasse. Ja see laul saab klassikaks. Juba on.
Klassikalise muusika rahvas kipub olema veits regulaarse kunde marsruudivalikuga: Bach - Mozart - Beethoven. Turvalised sadamad, odavad kõrtsid, kus noorematele seletada, kui vägev kaklus siis käis kui mina noor olin. Heh, ärgake üles, võtke malli.
Ja nüüd me siis muretseme meie noore tüdruku pärast, et tal ehk pea segi aetud. Nojah, ilmne ju. Ja hästi aetud. Kade või?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar