Lapiku maa teooria ümber käib üks kummaline trall. Või mis kummaline, pigem lihtsameelsete naeruvääristamine, et kuidas nad ometi veenvate tõendite valguses miskit jampsi usuvad. Aga milleks ärrituda, sellest ma aru ei saa. Või on see valgustatute viimane võimalus tõestada, et 'mina küll nii loll ei ole'.
Süüvigem teemasse, te valgustatud. Ütlete, et kui raketi või lennukiga maast piisavalt kaugele lennata, siis paistab maa ümmargusena. Nõus teiega, nii see tõesti paistab.
Oli kord aeg, mil kogu maailmapilt oli paigas; lõpuks. Newton pani seadused kirja. Enam polnud midagi vaielda, kõik oli valemite järgi tõestatav - kuniks tuli Einstein. Hakkas rääkima, et ruum on kõver sealtkohast, kus gravitatsioon seda sunnib. Et lausa valgus ja aeg ise saavad uued väärtused gravitatsiooni mõju all. Olgugi, et esialgu tegelase vaimse tervise suhtes paljudel kahtlusi oli, kannavad tänasel päeval tuhanded särki valemiga e=mc2. Isegi need, kes ei usu, et maa lapik on.
Füüsikud on siiamaani hädas küsimusega, kas universum on lõpmatu või mitte. Ühe teooria kohaselt oli universum enne paisumist (Suurt Pauku) koondatud lõpmata väikesesse punkti, singulaarusesse. Et nagu õhupall enne täis puhumist. See eeldab seda, et oli ruum, kuhu paisuda. Aga, et enne ruumi polnud ja nüüd see siis lõpmata on, käib meie kujutlusvõimele üle jõu.
Einstein rääkis meile nii ruumist kui ajast. Aeg kulgeb, aga ruum paistab püsivat paigal. Või vähemasti muutub vastavalt koos ajaga. Tahaks kontrollida, aga ei saa. Kui oleks võimalus kella tagasi keerata 10 aastat tagasi, et kas tõesti oli kõik nii, nagu ajalooürikud räägivad. Ei saa ju.
Küllap oled kuulnud väidet, et sa ei saa kaks korda astuda samasse jõkke. Et selleks ajaks, mil sa teist korda 'samasse' jõkke astud, pole see enam seesama jõgi. Esiteks on vesi muutunud - vana vesi on ära voolanud ja uus asemel. Ka jõesäng ja kallas on muutunud, olgugi suures pildis me suurt muutust ei tarvitse märgata. Ja sa ise oled kah muutunud - nii sinu keha kui vaim. Täiesti teaduslikult tõestatav, kusjuures.
Aga mis siis, kui maa ongi lapik - ja lõpmatu. Tahad tõestust? Jah palun; hakka ükskõik mis suunas sirgjooneliselt liikuma, piiri ette ei tule. Ütled peale oma maailmareisi, et jõudsid samasse kohta tagasi - oot, on see ikka see sama koht? Ei ole ju. Üksnes mõtteline koht, laius- ja pikkuskraadidega seletatav, aga see koht pole enam sama, see on muutunud. Ruum on muutunud, aeg on muutunud ja sa isegi oled muutunud. Tagasi minna pole võimalik. Üksnes sinu mälestused, mis ei tarvitse kattuda ajaloolaste kirjapanekutega.
Ja selle kõige juures kulutada ohtralt närvirakke, tõestamaks, et maa on tegelikult ümar? Ja kui ongi, mida see muudab. Et näed asju teisiti? Ehk lased emme koos lapse ja vankriga enne bussi; ei kirtsuta nina, kui parm sult 20 senti palub; ootad liikluses, millal sinu kord, et tänad teenindajat; ei aja õlgu laiemale, kui need tegelikult on.
cheers
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar