23 november 2020

talent vs higi

Mis on see, mis määrab meie edukuse? On see talent, omandatud teadmised, või vaev ja higi? Tuntuim tsitaat selles teemas kuulub kahtlemata Thomas Edisonile, kes ütles, et 'geniaalsus on 1% inspiratsiooni ja 99% higi'.

Sattusin ETV2 kanalilt vaatama saadet 'The Curious Mind' aju kohta, mis ühelt poolt üllatas, ent samas kinnitas seniseid kahtlusi - edukus sõltub suuremalt jaolt vaevast ja higist. 

Põhikooli lastele anti lahendada mõned matemaatika ülesanded: kerge, raske ja valikvariant. Lapsed olid jagatud kahte gruppi: mõlemad lahendasid lihtsama ja jäid jänni raskemaga. Kolmanda, valikvariandi puhul, valis üks grupp kergema, teine aga raskema ülesande. Millest tekkis selline valikute erinevus? 

Mõlemat gruppi kiideti esimese ülesande lahendamise puhul, ent pisut erinevalt. Üht kiideti, et nad lahendasid ülesande, kuna nad on andekad, teist kiideti nende ponnistuse pärast. Seejuures, ülesannete lahendamise kogemus oli mõlemal sama: esimene lahendati, teine mitte. 

Tuleb välja, et see, mida me peame enda õnnestumise või läbikukkumise põhjuseks, määrab ka meie edasise käitumise. Kui tulemus sõltus meie teadmistest, oskustest ja talendist, oleme teada saanud oma ülemise piiri, samas, kui tulemus sõltus meie pingutusest, jääb kuklasse kummitama mõte, et ehk oleks pingutanud rohkem...

Aga mitte laste kasvatamisest või harimisest ei tahtnud ma rääkida. Ma räägin riigist, rahvast ja ühiskonnast. 

Kahtlemata kirjutavad geenid, olud ja ajad paljugi ette, ent siiski mitte kõike. Ajalugu teab rääkida rahvastest, kelledel olid kõik eeldused, ent hävisid oma rumaluse või laiskuse või ülbuse tõttu. Ja on rahvaid, keda ei peaks olemaski olema, ometigi, siin nad on, meie ühes nendega.

Tänu rikastatud geenidele, ent veelgi rohkem tulistele südametele, võitsime Vabadussõja, tegime tiigrihüppe, tutvustasime maailmale digitaalset asjaajamist ja prügi koristamist. Me oleme teinud ennast vaimult sadu kordi suuremaks kui meie rahvaarv üldse on. Kas see ongi kõik, mida suudame? Jah, kui loorberitele puhkama jääme. Ei, kui taas leiame jõudu vastuolude ja väljakutsete ületamiseks.

Nüüd, jumalakeeli ma palun, et me ei hakkaks ennast pidama eriliseks valitud rahvaks või rassiks, kelle püha kohus on kõiki teisi püha tõe juurde lohistada. Jäägu see hullus meid puutmata. 

Pigem tehkem enda elu ja olemine paremaks, unustamata nõrgemaid, kartmata suuri ja vägevaid. Saagu siis eesti keelest ja kultuurist mis, aga, et mäletataks rahvast, keda kiitsid tuhanded teised.


3 kommentaari:

  1. Ja alati jääb ka küsimus, kui suurel määral see, kui palju inimene on suuteline pingutama, sõltub (enese)kasvatusest ja kui palju geenidest.

    Mingi osa on kindlasti geneetiline ka, näiteks mu mees vajab ööpäevas ca 7 tundi und, ta ei tahagi rohkem, mitte kunagi. Mina vajan vähemalt 8, aga võimaluse korral magan 9, siis tunnen end paremini ja suudan rohkem keskenduda jne. Mis tähendab seda, et tal on iga päev 2 tundi rohkem aega klaverimängu harjutada või mille poole iganes pingutatakse.

    See on huvitav ka rahvaste tasandil, näiteks kuni keskaja lõpuni olid prantslased veel "talveunes" - talviti magati pea kogu aeg, vahel tõusti üles ja söödi natuke, siis mindi magama tagasi, sest mis sa ikka pimedal ajal üleval passid. Aga sellest hoolimata on eurooplased kuidagi suutnud üsna palju saavutada. Venelastel pole minu teada sellist talveune kommet mitte kunagi olnud, aga ei ole selle võrra rohkem saavutusi ette näidata.

    VastaKustuta
  2. "Kui tulemus sõltus meie teadmistest, oskustest ja talendist, oleme teada saanud oma ülemise piiri, samas, kui tulemus sõltus meie pingutusest, jääb kuklasse kummitama mõte, et ehk oleks pingutanud rohkem..."

    Ma vaidleks vastu, teadmistest sõltuv tulemus ei pruugi sugugi tähendada ülemist piiri, palju asjaolusid, mis võivad takistada tegelike teadmiste avaldumist tulemuse vormistamisel. Pingutusest sõltuv tulemus jääb mul positiivselt "kummitama": oleks VIITSINUD rohkem pingutada, oleks saanud parema tulemuse. Olles jooksnud 5K 22.5 minutiga olen üsna veendunud, et kui elu mängus pigistaks ehk alla 20, aga niisama au ja uhkuse nimel küll ei viitsi.

    Talent ja töökus pole küll teineteist välistavad aga talendikas võib endale lubada lebomalt võtmist, sest saavutused lihtsamad tulema. Eks seepärast kipuvad talendikad ka tihtipeale vähe laisemad olema. Mäletan koolipõlvest kui "ebaaus" tundus mulle, et "talenditule" anti pingutamise eest hea hinne - hindama peaks objektiivselt ainult tulemuse põhjal. Samas praegu muidugi mõistan, et kuidagi peaks ka pingutust hindama, aga kuidas ei tea.

    Rentsi võrdlus prantslaste ja venelaste unekommete kohta on huvitav, pole kunagi kuulnud. Tulemuslikkuse erinevust alko süüks vist ka ei saa ajada, sellal kui venemaal viina visati lurpisid prantslased agaralt veini :D

    VastaKustuta
  3. Ma igaks juhuks täpsustan, et need inimesed, kes armastavad öelda, et "issand, vanasti anti ju lastele veini" (Eestis ka, muide), unustavad ära, et see oli osaliselt vajaduspõhine. Puhas vesi oli luksus, vee kvaliteedis ei saanud kindel olla ja see võis igasuguseid haigusi põhjustada. Nii et lahjendatud vein oli suuresti ka tervislikum (või vähemalt ohutum) jook. Ja prantslastel polnud traditsiooniliselt sellist täis joomise kommet. Tänapäeval on muidugi kõik ühtviisi ööklubis upakil, komm põses - ja venelaste seas väidetavalt muutub straight edge liikumine järjest populaarsemaks, st kasvab peale palju noori, kes ei suitseta, joo ega tarbi üldse mingeid meelemürke (mõni straight edge inimene, keda ma kohanud olen, ei tarbi isegi suhkrut).

    VastaKustuta