Yana Toom ei ole riigireetur

No mis hüsteeria nüüd siis lahti on, närv ei pidand vastu? Mingi venemaa ajakirjanik sai hakkama soperdisega ja nüüd ei saa eestlased enam rahulikult magada; kujutage ette, meie riik on hädaohus, rahvavaenlane on vabaduses.

Võtan endale rolli kaitsta antud juhtumis Yana Toomi - jah, istud ikka veel tooli peal või kukkusid pikali. Rahunegem maha, mäletamist mööda elame õigusriigis, mida juhib kainelt kaalutlev eesti rahvas.

Vaadakem asi üle; Yana Toom annab intervjuu, see segatakse kokku muu mulaga, millest nopitakse välja paar lauset ning rahvas läheb peast lolliks. Peakangelane väidab, et tema sõnu on valesti tõlgendatud, kontekstist välja rebitud, aga see ei huvita kedagi. 

Esiteks, kes oli kirjatüki autor? Venemaa ajakirjanik.
Kas on võimalik, et kirjatükk on kallutatud? Jah.
Kas on võimalik, et tsitaadid pole täpsed? Jah.

Loodan, et seda ei võeta solvanguna, aga kuulge, Yana Toom ei ole just teravaim pliiats karbis. Ta on samasugune lapsesuu nagu Priit Toobal. Ta on vene keelt kõnelev eesti kodanik, seaduslikul teel rahva poolt valitud, ajab siiralt oma asja.

Tõele au andes, on eestindamine pisut rabe olnud. Ei ole mõistlik, et me lihtsalt viskame mingid tähtajad ülesse ning ütleme, et olgu keel selgeks õpitud. Nii palju kui ma Tallinnas elades olen venelastega kokku puutunud, näen, et noored suhtlevad eesti keeles vastumeelsuseta. Olukord on aga tuntavalt raskem neil, kes peavad seda tegema keskkonnas, kus eesti keelt märksa vähem kuulda ja praktiseerida saab. Ehk siis ka mina, eestlane, näen puudujääke selles teemas.

Et mulle Savisaar persoonina pehmelt öeldes vastumeelne on, et ma ei saa nõustuda kõigega mida Yana Toom või Mihhail Kõlvart ütlevad või teevad, ei tähenda, et ma peaks peast lolliks minema. Ehk oleks aeg kasutusele võtta mõiste 'jagatud vastutus', Me ei saa laskuda tasemele, kus me enam ei diskuteeri, kus me lihtsalt paugutame omi nõudmisi, Ei ole see asi nii lihtne, et vat teie okupandid olete kõiges meie hädades süüdi, Saagem täiskasvanuks, ka rahvusena, Lõpetagem see nõiajaht ning vaenu õhutamine rahvuslikul pinnal,

Esitagem kasvõi järgmine küsimus - kui me eestlased pole isegi rahul oma valitsuse ja riigi käekäiguga, kui meie endi sugulased ja tuttavad klopivad teisel pool lahte saabastelt maha kodumaa tolmu, lubades siia mitte enam kunagi naasta, kas pole siis veider nõuda teistest rahvustest kodanikelt jäägitut kuuletumist ja vaikiolemist. Kusjuures venelasi pisut tundes, võib mõnikord olukorra lahendada kasvõi see, et me kuulame nad ära.

IRL. see susimine ei tee teile au ja minu häält te valimistel sel moel ei võida,

Kodanik

Olla eestlane on halb?

Aasta 2012 lõpp pakkus meile mitu meeleolukat ja hingeülendavat sündmust ja seda meedias, muusikamaastikul. Paar videot, mis on kõnetanud mingil hetkel paljusid. Minus tekitasid need tunde, et me eestlased oleme ikka veel üks. Et me saame naljast aru ja et ka meie oskame siestat pidada.

Alustuseks tahan ära märkida Põhja-Tallinna video: 'Meil on aega veel'.

Vahel vaatame taevasse, 

kas meil on aega veel

Sundimatud ja rõõmsad lapsenäod, ei kiirustagi kuhugi, ei ponnista end segi. Räpp on seejuures butafooria, sisu heietamine, luuletamine, nagu Mart Sander ära märkis. Ja hoolimata sellest, et Mart Sander räpi (üldise) taseme küsimärgi alla seadis on tegu minu hinnangul siiski originaalse looga. Ja loo kõige parem osa on muidugi see lastekoor, vastandumas suurte inimeste igapäevamöllule. Hea töö, kindel koht Eesti kullavaramus. Ning sõnadest rääkides, jah, ka mina vaatan vahest taevasse..

Teine märkimist vääriv teos on ilmunud 'Catapult Films' käe alt; nimelt:

'Tujurikkuja - Olla eestlane on halb (kannatame ära)'.

Eesti rahva kannatused on üks lõputu jada
juba jääajal oli vaja räigelt kannatada

Rõõmustavat on selle loo juures see, et me siiski oskame veel naerda, ka enda üle. Ja vist hakkab ka Eesti riik teismeeast välja tulema; nutulaulu asemel asemel saab ka tegutseda. Ja tõsi ta on, ei huvita eriti kedagi, kui halba elu me elame, ei ole meil kellegi najal halada. Aastasadade pikkused rahva kannatused ei peaks meil koormana kaasas käima, meil ei ole tarvis seda ängi uuesti ja uuesti läbi elada. Rahune maha (shut up), vaata taevasse ja mõtle elu üle järgi - nende kahe video sõnum ehk.

Eraldi märgiksin selle loo räpiosa ära. Ott Sepp oskab räppida ikka krdi hästi. Isegi Mart Sander peab tunnistama, et tase on siiski olemas.

Vastates esitatud küsimusele, ütleksin, et mina ei saa nuriseda ühegi asja üle, välja arvatud mu enda lollused ja laiskused. Nendega saan tegeleda ise ja ainult ise. Sealt edasi aga, võiks minupoolest kasvõi revolutsiooni ära korraldada.

Seepärast ma ülistan rõõmu, sest inimesel ei ole muud paremat

päikese all kui süüa ja juua ning rõõmus olla; see saatku teda ta

vaevas tema elupäevil, mis Jumal temale annab päikese all!

Harta 12 - restart riigile?

Nüüd kus suurem kisakära möödunud on, vaataks selle veelkord üle. Ma mõtlen Harta 12.

Eesti demokraatia laguneb meie silmade all.

Ei saa nõus olla. Eesti demokraatia on arenemas. Tõestuseks pakun kodanikuühiskonna tajutavat olemasolu.

Toimimast on lakanud demokraatlik legitimatsioon – igapäevane tagasiside võimu ja avalikkuse vahel, mis annab võimule teadmise, et ta esindab õiguspäraselt rahvast, ning avalikkusele kindluse, et võimul on tema esindajad.

 Ei saa nõus olla, et on lakanud toimimast. Suhtlemine võiks olla parem küll, mõlemal.

Võimulolijad Eestis ei tunne enam vajadust avalikkusest välja teha. Valitseb arvamus, et eesmärk pühendab abinõu.

 Spekulatiivne, rõhub emotsioonidele. Ja kust sina tead, mida keegi teine arvab või tunneb?

Võim on müüdav. Võimu nimel valetatakse.

 Klišee. Tsitaadid ja hüüdlaused, revolutsionääride keel; ahjah, poliitikute oma samuti.

Vastutust nõuavad demokraatia ja õigusriigi normid. 

 Ja kus need normid kirjas on; kes need kirjutas?

Vaja on uut ühiskondlikku kokkulepet. Ei Vabariigi President, Riigikogu ega Valitsus pole ilmutanud soovi olukorda muuta. 

 Kokkulepet on meil tõesti vaja, ent jällegi spekulatsioon kellegi teise tunnete ja tahtmiste üle. Ja mis tähendab "pole ilmutanud soovi"?

Jaaniiedasi.

No kuulge, kes sellise jama kokku kirjutas. Harta tegelased, võtke nüüd aeg maha, vaadake oma tekst üle. Kui teil on sinna midagi ka sisulist panna siis tehke seda. Praegusel kujul näeb see välja nagu algaja poliitiku maailma vallutav kõne, või noh, vähemasti tema enda kujutlustes. 

Et te selle teksti peale nõnna palju allkirju saite, ei ole üllatav. Rahval on vaja ventiile ja kanaleid, mille kaudu olla osaline riigi toimimise protsessis. Patriootilised pöördumised lähevad korda, rahvast on võimalik kaasata ka märksa lühema ja sisuvaesema tekstiga. Peaasi, et oleks Suur Eesmärk. Suur Eesmärk pole seejuures naerualune teema, küsimus on selle sisus.

 Aga Ansipile oleks mul küll üks küsimus: kuidas edeneb projekt "maa tuleb täita lastega"?

eduka poliitiku abc - ei mäleta

No mis sa teed, ei mäleta, no mitte ei mäleta. Eriti lolli seisu võib jääda, kui enam ei mäleta, et mida ei mäleta. Noh näiteks läheb mõni nimi meelest, siis sa ikkagist tead, kelle nime ei mäleta. Aga kui ei mäleta enam isegi seda mida ei mäleta, pole midagi parata - diagnoosiks on nakkuslik amneesia. 

Nimelt on Kalev Lillo väidetavalt käinud USA's poliitika tegemist õppimas. Jälgides käimasolevat USA presidendi valimisi, näen seal samu sümptomeid - ei mäleta. Meikar samas mäletab väga hästi, aga tema ei ole ka poliitikat õppinud.. vist.

Minu avalik kiri peaminister Ansipile

Olen sinu fänn. Teflonmees krt.

Sa oled teinud kõvat tööd, head tööd. Sa oled elav legend. Sina ja Jürgen Ligi, paras paar.

Teil on kindlasti veel projekte käsil, tehke need ära. Ma ei nõua, et valitsus maha või..

Ma pigem ootaks, et nüüd kus me oleme Euroopa Priimulad, tuleks nägu pöörata Rahva poole. Ehk jätaks mõne HIIIGELasjanduse ootele, monumentidega pole meil kiiret.

Valitsus kurat, toida oma rahvast.

 Kodanik

USA valimised, Mitt Romney vs Barack Obama

Presidendivalimised USA's hakkavad jõudma lõpusirgele, debattide vooru. See teeb aga vabariiklased murelikuks. On ilmseks saanud, et Obama on ikka tuntavalt kõvem tegija kõnepukis; tema vaba ja lahe olek, kontakt rahvaga, positiivsust ning humoorikust omav isiksus on lihtsalt seksikam. 

Romney on uudistes rohkem oma fopaadega silma paistnud. Viimatine neist sai rahvale kättesaadavaks piilukaamera abil. Nimelt oli Romneyl oma rahabossidest toetajatega peolaua taga privaatne koosolek ja nõupidamine. Ja seal ta siis ütles, et 47% valijatest hääletavad Obama poolt niiehknaa, et nad sõltuvad majanduslikult riigi abist, tulumaksu ei maksa ja et tema nende pärast ei muretsegi. See muidugi pahandas ja solvas paljusid ameeriklasi. Ei ole just meeldiv, kui sind kodanikuna maha kantakse ja sildistatakse kui kuluartiklit, muidusööjat.

Numbritest rääkides on edumaa Obama käes, lausa mitmeprotsendiline.. Natuke aega tagasi oli nende toetus võrdne, suurem muutus tuli peale parteide konvente, kus kumbki partei teatas oma ametliku kandidaadi ning peeti kõnesid. Obama leer sai ülesandega hakkama hinde 5+ peale, Romney venitas heal juhul 5- välja.

Et Romney leer pabinas on, näitab ka üks memo, mille saatis laiali Romney kampaaniat nõustav Beth Myers. Memos on korduvalt üteldud, et Obama on debattides kogenud ja tugev vastane, meenutatakse tema varasemaid võite debattidelt, ning arvatakse, et ilmselt keskendub Obama juba esimeses debatis Romney ründamisele. Ehk siis teisisõnu, valmistatakse valijaid ette lahingu kaotamiseks, ühtlasi sooviga debati tähtsust vähendada.

Üllatav on, et ka Obama leeris kahandatakse ootust debattidele. Mõneti mõistetav, Romneyt on küll nähtud erinevates debattides, ent 'selles viimases' veel mitte. Siiski on teatav erinevus - Romney puhul valmistutakse ette hävinguks; Obama puhul ootuste mittetäitumiseks.

Võtan siin vabaduse ennustada, et valimised võidab Obama. Nimelt on Obama suutnud kinnistada suhtumise, et tema on rahva poolt. Isegi siis, kui tema juhitav rahvas peaks nägema näguripäevi, on tema hinge ja südamega rahva poolel. Romney seevastu on ärimees, kes teab kuhu ja kuidas rahasid liigutada. Keda sa siis usaldad, kelle järgi lähed?

Obama on ses suhtes saanud hääle kõlama - tema pakub valikut. Mitte, et seda valikut poleks enne olnud, aga tema pakub seda. Kusjuures ta ei maali maailmalõpu kaadreid puhuks, kui ta ei osutu valituks.

Kokkuvõtvalt iseloomustab tekkinud olukorda peategelaste sõnavahetus. Nimelt ütles Obama, et Washingtoni pole võimalik muuta seestpoolt, üksnes väljast, ehk siis rahvas ise. Romney tuli kiiremas korras ärplema, et tema teeb seda, mida Obama ei suutnud.

Good Luck.

#Occupy Wall Street sai 1 aastaseks! - #S17

Võite Kalle Lasnile (Adbusters) õnne soovida - tema algatatud liikumine elab ja toimib iseseisvalt. Algselt ühest nõudmisest on saanud rahva hääl, mis ei räägi ühiskonna pisiremondist, vaid uuest ühiskonnast.

Mida siis #Occupy Wall Street aastaga saavutanud on? Mitte just palju, kui jälgida massimeediat. Parkidest löödi nende telklaagrid laiali ning alad barrikateeriti. Probleem lahendatud, mida pole silma ees, pole olemaski. Nüüd kus CNN selle uudise (sünnipäevast) välja tõi, oli üks esimesi kommentaare, et ah, need on need pesemata töötute kamp. Sedasorti ütlemiste peale nägin kuskil plakatit: "käisin vannis, sain töö, aga ikka pole rahul".

Suurimaks saavutuseks loeksin laiapõhjalise suhtlusvõrgustiku tekkimist. Regulaarselt toimivad portaalid, ajalehed, foorumid, milledes leiduv info võttis minul pildi kirjuks. Et liikumine on surnud, et punk on surnud? Ei, kohe kindlasti mitte. Vähemasti, kui vaadata politsei ettevamistusi..

RT (Russia Today) uudised üritusest

Meikar Meikar, mida sa teed?

Silver Meikari avaldus rahade liikumisest erakonnas oleks pidanud idee poolest plahvatama pommina, kuid ilmselt ei tule sealt peale valju susina suurt midagi. Ajakirjandus on samas korralikult kihama läinud; ei ole just igapäevane, kus kõige kõvema partei saladused avalikuks tulevad. Tööst ja leivast ju ära ei ütle.

Priit Toobali kommentaar oli üllatavalt tagasihoidlik, mis kinnitab veendumust, et kõik on ühtviisi patused, kedagi risti lööma ei tormata. Ehk siis teisisõnu, midagi olulist ei muutu. Tulevikus tehakse ilmselt mõned seadused ümber, et tagada puhtam ja selgem rahastamine aga probleem jääb endiselt alles.

Probleemi nimi on huvide konflikt. Ühest küljest tahab avalikkus teada mis toimub, kes on tellinud muusika ja mis muusikast edasi saab. Teisalt ei taha kodanikud kuulda partei rahalistest probleemidest, kus maksumaksja raha näiteks teede hooldusest või lasteaedade arvelt partei kassasse kanditakse.

Siia lisanduvad veel ka annetajate huvid; mitte kõik ei soovi, et äripartner, tööandja või kasvõi sugulased teaksid, kellele sa pöialt hoiad. Meikari poolt mustaks nimetatud raha ei tarvitse nii must ollagi. Kui ärimees toetab mõnda parteid, ei tähenda see tingimata mingi varjatud hanget, vaid lihtsalt seda, et neile meeldib selle partei poliitika ning sellest tulenev ärikeskkond. Jah, 'money talks', ent selge on ka see, et raha ei armasta äpusid; raha armastab raha.

Tulles Meikari personaalküsimuse juurde, et miks ta sellise avaldusega lagedale tuli on mitu versiooni. Olgu öeldud, et temas tärganud aususepuhang ei ole veenev. Kindlasti on seal teatav kogus idealismi, ent seegi pole väga veenev. Mis selles loos hapu on, viinamarjad või miski muu, teab Meikar ise kindlasti kõige paremini.

Mina pakun välja versiooni, et kuna Meikar jäi ilma riigikogulase ametist, muutus ka tema sotsiaalne staatus astme võrra madalamaks. Usun, et vastu ei vaielda ka tõsiasjale, et Kristen Michal on Meikarist omajagu seksikam ning näitsikute tähelepanu Meikari suhtes jääb suht kesiseks ja sellises olukorras on kibestumine kerge tekkima. Teisisõnu lõi Michal Meikarilt lihtsalt naised üle.

Enda au ja väärikuse tõstmiseks näikse puhtsüdamlik ülestunnistus toimivat hästi. Aga mitte minu silmis selles loos; Meikar ei ole veenev ja julge poliitik, pigem äpu, kelle priginast ei sõltu suurt midagi. Soovitan Meikaril uus töö otsida, kasvõi kullerfirmas, kus on selgelt kirjas, kes ja kuhu ja mida. Nii leiaks ta oma võimetele vastavat rakendust ja südametunnistus jääks kah puhtaks.

Tallinna uus slogan - romantiliselt hämar

Kallis Tallinnlane, mu Valija

Kirjutan sulle esimest korda - oh, ma ei pea ju salgama, olen sulle kirjutanud sadu, et mitte ütelda tuhandeid kirju. Olen sind otsinud kõikjalt, sinuga ühendust otsinud; ajalehtedes, raadios, isegi televisioonis. Bussipeatustes, tee ääres, kõikjal võid  leida mu kirju Sinule, Tallinnlane, mu Valija.

Mul on sulle rõõm teatada, et järgmisest aastast on Sulle transport tasuta! Lisaks sellele on kindlustatud sinu ligipääs tõesele infokanalile, TTV'le.

Kolmas uudis puudutab meid kõiki; ilmselt oled märganud ka ise, et Tallinn on muutunud veelgi muinasjutulisemaks - pisut hämaramaks. Kindlasti lisab see põnevust sinu koduteel.

Ja olgu see kasvõi pimedaim öö, võid sa kindel olla, et tuba on soe ja kõht täis; sa ju tead, Tallinn Aitab.

Sinu Edgar

Pussy Riot - Jeesus Punk

Venemaa punkbändi Pussy Riot toimetamised on saavutanud rahvusvahelise tähelepanu; suvalise keldribändi kohta muljetavaldav tulemus. Suurema kuulsuse tõi neile kirikus toimepandud aktsioon, mille asjaolusid tahan veidi analüüsida.

Kõigepealt siis küsimus: mis juhtus?

Bänd tegi midagi, mis ei mahu paljude usklike mõistusesse - hõivas kirikus altari ja esitas seal palve Neitsi Maarjale. Nende patt olla sedavõrd suur, et võib kaasa tuua 7 aastat vanglaelu. Palveta veel.

Video aktsioonist (koos sõnadega) on siin:



Meego Remmel kommenteerib juhtumit nii:

Pühaduse kuritarvitamist ei saa õigustada mis tahes veendumuste avaldamise hädavajadusega.
/../
Päästja Kristuse katedraal on venemaalaste jaoks üks pühamaid kristlikke sümboleid.

Meenutaks siinjuures kristlaste eeskuju, Jeesust. Mäletatavasti käitus ka tema pühakojas lubamatult, et mitte ütelda barbaarselt; peksis ta ju laiali pühakojas leiduvad rahavahetajad ning muud ärimehed. 

Pussy Riotil oli kirikule ja venemaale selge sõnum - SEE KIRIK POLE PÜHA. Just nimelt. Kompott, millesse on segatud religioon, raha ja võim, ei järgi päris kindlasti Jeesuse juhiseid. Asjaolu, et usklikke ei huvita esitet sõnum, on nende oma viga ja näitab vaid üht - nad on valinud silmaklapid. Ma võin küll mõista ja aru saada nende tunnetest, aga ma ei saa nendega nõustuda.

Üldiselt ma ei soovitaks peategelaste eeskuju järgida, libastumise oht on suur ja kokkuvõttes võib see välja kukkuda sootuks lollisti. Antud juhtumi puhul leian siiski, et tabati kümnesse.

Usklikest rääkides, ei saa üldistada, et nad kõik oleks ühtemoodi kurjad Pussy Rioti peale; leidub kaitsjaid ja oh üllatust, ka neid kes soovitavad usuvendadel lihtsalt andestada. See näikse aga paras pähkel olevat. Kui hästi läheb, lubavad nad ka Jeesuse kirikusse tagasi.