Pagulased Kreekasse ja võlgadest priiks

Pagulased tulevad. See on vältimatu.

Jätkuks siis meil eestlastel, seisusekohast käitumist tulijate suhtes.

See öeldud; jääb meil vaid tingimusi seada, vajadusel meem ellu kutsuda.

Mis oleks, kui Kreekale esitada ultimaatum - võtab vastu kõik ülesloetud sõjapõgenikud ja saab võlgadest priiks? Toiduabi saame kah veidi anda. Las nad seal siis demonstreerivad ja protesteerivad.

Või teine mõte - iga riik käitub pagulaskvoodi suhtes sarnaselt nagu co2 teemal. Ehk siis, oleme nõus maksma, aga jäägu meile vabadus.

Kui me ükskord rikkaks saame

Üks sõnum, üks nägemus on minus podisenud juba mõnda aega, otsinud kuju, otsinud sõnu. Usun, et olen selle nüüd leidnud. Räägin Eestimaa tulevikust, püsimajäämisest ja rikkaks saamisest. Ühte lausesse panduna kõlab see järgmiselt:

Järgmise viie aasta jooksul, saab iga Eestis sündinud laps riigipoolse garantii toidule, ihukattele ja peavarjule; kuni täiskasvanuks saamiseni.

Et kustkohast raha võtta? Pangast loomulikult. Ja hästi palju, räigelt palju. Lubage ma selgitan. Oli aeg, mil hakkasin mõtlema pere loomisele, et võtaks naise ja teeks lapsi ja et oleks kodu. Ma olin paljas kui püksinööp. Kuidagi läbi ime sain laenu, ostsin kodu. Sugulased ja tuttavad panid oma korterid panti, minul polnud muud kui munad. Ja nööp.

Ma küsin nüüd riigiisadelt, kas teie tahate tuleviku Eestit näha, kus oleksid lapsed, kus oleks jõukus ja heaolu. Kui jah, siis tuleb ette võtta midagi radikaalset. Võtame laenu, 30 aastaks. Nimetagem seda projektiks 'uus põlvkond'. Et läheb kalliks maksma? Jah läheb. Sünnitusmaju tuleb ehitama hakata, koole, lasteaedu. Aga kuulge, see on meie riik, meie perekond, meie tulevik.

Et toetusele mõeldud raha tuulde ei loobitaks, on ju võimalik asju korraldada. Ei peagi raha kätte andma. Saab ka nii, et riik maksab üürist mingi kindla summa, toidupakid pannakse valmis, riided pannakse valmis. Lihtsalt sünnita ja sa ei pea muretsema, et laps nälga või külma peaks kannatama. Detailide ja korralduse üle saab ja peab arutlema, ent võtkem see nägemus ja tehkem teoks. See jutt, mis senimaani käinud on, et kui me rikkaks saame, siis võib palku tõsta, siis saab penssi maksta, siis saab toetust maksta, on jamps, suletud mõttering.

Julgen ennustada, et kui järgmine valitsus julgeb sellise projekti ellu viia, näeme siin Eestimaal plahvatust, mida pole maailmas varem veel nähtud. Ja selleks ajaks, mil lapsed on suureks kasvatatud, välja koolitatud ja tööle saadetud, võime oma rahadega siin Tallinn-Tartu vahel ehitada kasvõi 10 rida teid, kui vaja. Saab Saaremaa oma silla, saab tunnel mere alla. Saab Eestist uus Singapur, uus Abu Dhabi.

Julgust unistamisel ja selle täide viimisel. 

Me suudame seda, me tahame seda ja me ka teeme selle ära.

Kes on Charlie Hebdo?

'Do you have something to say?
No, but I have something to ask.'

 Kuidas me nüüd siia jõudsime, et me ütleme:
'Mina sind solvata tohin, aga sina mind lüüa ei tohi!'

Võiks nagu nii hakkama saada, et jätaks selle pilke ja mõnitamise ning kortsutaks äpardunud meemid. Uskuge, ka kaklemist on vähem.

15 ema ja ei ühtegi isa

Juttu tuleb teemast, mis on valus paljude jaoks, liigagi paljude jaoks, peab tõdema.  Ehk siis, kus on isad?  Pildil on nad sedavõrd vähe, et lapsega, eriti veel väikelapsega ringi jalutav isa saab pea alati tähelepanu osaliseks.

Meie ühiskond on muutumas, abielusid sõlmitakse järjest vähem ja neidki mis veel alles, lahutatakse usinalt. Mis ei tarvitse iseenesest veel suur katastroof olla, kui kannatajateks ei oleks lapsed.

Pikkade traditsioonidega rahvastel on asi selge, kes millal mida teeb, mis roll tal on. Meil aga on selline segane aeg, kus ühelt poolt oodatakse isadelt peamiselt pere majanduslikku toetamist, ent teisalt pole isad enam isad, nende õigused lapse kasvatamisel sõltuvad pea täiesti emadest. Ei kehti enam ka reegel, et kes maksab, see tellib muusika. Muusika tellijateks on emad, maksjateks isad. Selgitada emadele, mis tundeid see isades tekitab, on reeglina suht mõttetu.

On ka üsna levinud seisukoht, et kui isa alimente ei maksa, pole ta täisväärtuslik isa, ega oma mingeid õigusi lapsega suhtlemisel. Et ka lapsel mingid õigused on, unustatakse seejuures üldse ära. Ja mõttelaad, et las isa tegeleb lapsega, küllap siis ka armastus kasvab, ning seetõttu ka majanduslik tugi, paistab paljude emade jaoks täiesti võõras olevat.

Kes isade seisukohtade ja tunnete vastu rohkemat huvi tunneb, võivad vaadata kasvõi MTÜ Ühendus Isade Eest foorumisse, või siis lugeda Mari-Liis Huule magistritööd ’Lahuselavad isad Eestis’.

Inspiratsiooni pealkirjaks sain portaalist Pere ja Laps. Juhtusin ühel päeval lugema artiklit, kus räägitakse lapse arengust esimesel kolmel eluaastal. Olin kõigega päri, kuni jõudsin kohani, kus oli kirjas, et ’Vaevalt käima õppinud, ei jää laps emast enam sammugi maha. Ta kordab hoolega kõiki ema tegevusi.’. Mitte, et see väide ise vale oleks, aga mida edasi artiklit lugesin, seda enam pani mind imestama, et miks pole isa mainitud. Ja polnudki, kordagi. Ema oli aga nimetatud üheksal korral. 

Heakene küll, mõtlesin, võibolla ei osanud artikli kirjutaja sellele tähelepanu pöörata ja keskendus rohkem just lapse arengule, mitte niivõrd sellele, kelle sabas väikelaps nüüd parasjagu sibab. 

 

Igatahes turgatas mulle pähe üle lugeda Pere ja Laps lehel leiduvad fotod. Täpsemalt siis selles võtmes, mitmel pildil artiklite juures leian kahekesi koos ema ja lapse, või isa ja lapse. Võtsin ette kolm teemat, beebi, väikelaps ja lasteaialaps. Tulemused olid järgmised: ema ja laps  25, 15, 12; isa ja laps seevastu 3, 0, 3. Et siis 15 vs 0, tõsiselt? Pean siia mainima, et peale seda kui ma neile sellest märku andsin, võeti minuga ühendust ning lubati asjasse muutust tuua.

Miks ma selle üle nii palju lärmi löön? Selline jõhkralt emade poole kaldu pildimaterjal toidab ja taastoodab kuvandit, et väikelapsega tegeleb ema, mitte isa. Isa, kes tunnebki huvi artiklite vastu, tajub alateadlikult, et lastega tegelemine on emmede asi. Mäletan, kui jäin töö juurest lapsehoolduspuhkusele, kohtasin nooremate meeste hulgas üsna palju imestavaid seisukohti, et noh, mis siis nüüd, mis sa seal kodus tegema hakkad, last hoidma vä?

Usun, et kui meil õnnestub muuta kuvandit meedias isa rolli kohta, jääb ka vähemaks olukordi, kus isa lapse kasvatamisest kõrvale lükatakse, või, et nad ise lootusetus olukorras oma vaimse tervise huvides lapse lihtsalt hülgavad.

Pean tunnistama, et noore isana ei osanud ka mina väikese lapsega midagi suurt peale hakata. Poja suhtes oli tuleviku mõttes mõned ähmased ettekujutused, tütre puhul ei sedagi. Aeg on möödunud, tarkust juurde tulnud. Viimase lapsega mäletan, et juba ta beebieas nägin, kuidas minu panus lapse arengusse oli lausa igapäevaselt nähtav. Iga nädal õppis jälle mingi uue ’rumaluse’ ära. Puhas rõõm.

Et portaal Pere ja Laps üleliia kriitikat ei saaks, toon sealt esile ka paar asjalikku artiklit, koos mõne tsitaadiga.

Mille poolest isaga koosolemine mõjutab last teisiti, kui emaga koosolemine.
Milleks on lapsele isa vaja?

’Neli aastakümmet uuringuid on tõestanud seda, mis peaks kõigile ilmselge olema: mida rohkem isa oma lapse ellu kaasatud on, seda edukam on ta laps tulevikus.

Isa mõju lapsele hakkab avalduma kohe pärast lapse sündimist. Erinevad uuringud näitavad, et beebid, kes suhtlevad isaga rohkem, on tulevikus suurema tõenäosusega emotsionaalselt stabiilsed, uutes olukordades enesekindlad ja tunnevad elus suuremat avastamisrõõmu. Suuremaks kasvades on need lapsed ka sotsiaalsemad, näitab uuringute kokkuvõte, mille koostas Father Involvement Research Alliance.

 

Isaks olemise heaks uudiseks on see, et sa ei peagi liiga palju pingutama, et oma lapse ellu positiivset eeskuju tuua. Ole lihtsalt tema jaoks olemas.’

Lõpetuseks muusikalugu kõikidele kadunud isadele.

 

Putin on ikka odav vend küll

Ärkan mina ülesse, viskan pilgu uudisteportaalile ja üks uudistest on, et kellegi kohver on pihta pandud, lausa vägivaldselt. Aega süvenemiseks polnud, mõtlesin vaid, et miks küll mingi kohvri röövimine esilehe uudis on. Hiljem sain muidugi teada, et tegu oli Eston Kohveriga, mitte kohvriga ja et kohvrit ennast polnudki; kõigest püstol, mobla ja pisut sulli.

Mida edasi uudiseid ja infot laekus, seda enam pani kogu see sündmus kukalt kratsima. Et miks see juhtus ja just nüüd ja miks see nii suure kella külge on pandud. Lisaks mannetu raev ja viha, kui jõudis kohale tõdemus, et Putin lihtsalt irvitab näkku, tulge ja päästke nüüd oma mees. Ta ei viitsi telefonigi vastu võtta, rääkimata mingist mõistlikust läbirääkimisest.

Ah, et miks? No kuulge, kui enne seda mitu nädalat jutti kuulutati, et meile tuleb nüüd külla Obama, maailma suurima ja võimsaima riigi president. Ja Putinit ega Venemaad polnud selles võtmes olemaski. Ajab ikka närvi küll, või mis. Ja siis tehtigi see teoks, jõudemonstratsioon; sähke teile Obamat ja NATO't.

Teise riigi kodaniku röövimine on muidugi kole lugu, aga miks sellest nüüd nii suur number on tehtud. Keda siis õigupoolest rööviti? See oli ju kõigest kuller, viis raha, sai asju. Selles mõttes oli see Venemaa poolt lati alt läbi jooksmine, samas nägu endil selline peas, nagu oleks Stirlitsi kätte saanud, aga ei, lihtne ametnik, kuller. Jah Putin, pead veidi veel pingutama, äkki tahad mu vanatädi kah pihta panna.

Tulles tagasi miks küsimuse juurde, saame järjekordselt tõdeda, et venelasele meeldib, kui teda kardetakse. Ja saame sedagi tõdeda, et meie oleme selle sööda alla neelanud koos kogu euroopaga; kardamegi Venemaad. Ning vähe sellest, ogara innukusega levitame Putini propagandat edasi. Viimane näide sellest oleks Putini endise majandusnõuniku Andrei Illarionovi tsiteerimine. Mis see muud on, kui hirmu sisendamine: kartke meid, meil on suur isu ja me alles alustasime.

Venemaal pole võimekust mitmel rindel sõdida, ei ole. Ei ole ka reaalne, et Putin nüüd tuleb ja vallutab Eesti ööpäevaga ära, ei ole. Venemaa on nõrk, rääkigu nad ise mida tahavad.

Üks Neivelt võrdub tuhat eurot

Mulle meeldivad visionäärid, eriti need, kes oma visioone oskavad ka sõnadesse panna. Indrek Neivelti kohta julgen ütelda, et ta on visionäär, koos muu vajalikuga, nagu näiteks ajud.

Nimelt on Neivelt välja tulnud ideega, tõsta aastaks 2018 miinimumpalk tuhande euroni. Kui sama juttu ajaks pubis õlleklaasi taga mingi suvaline tüüp, nõustuksime kõik temaga, et praegune palk Eestis pole mainimist väärt, kuna seda va palka polegi nagu. Probleem on aga selles, et taolised 'in vino veritas' tüübid reeglina kaugemale rahanumbrist ei näe; hea kui nad ilma kalkulaatori abita nimetet arvude piires tehteidki teha oskavad.

Ometigi on Neivelti idee toonud vastukajana üllatavalt palju kriitikat, et mitte ütelda sõrgade vastu ajamist. Kriitilisi kommentaare lugedes võib jääda mulje, et kui see idee peaks teoks saama, oleks Eestiga kutupiilu - firmad pankrotis ja töötud Toompead piiramas, käes plakatid tekstidega, mis nõuavad väiksemat palka.

Kuid vaadakem üle, mida Neivelt siis õieti rääkis. Kõigepealt seda, et praegune ettevõtluskultuur, kasumi suurendamise peamise hoovana, tööjõukulude võimalikult madalal hoidmine, on primitiivne. Primitiivsus on samas mugav; kui kasum jookseb, milleks hakata pingutama ettevõtte efektiivsemaks muutmisega. Paraku ei taha paljud inimesed enam elada asutuses nimega AS Estonia. Ma küll ei arva, et Eesti inimestest tühjaks jookseks, ent ega me sedasi kuhugi ei jõua kah.

Ansipi valimislubadus viia Eesti rikkaimate Euroopa riikide hulka, on siiani pilke all, kuna see lubadus ilmselt lähiajal ei täitugi. Aga miks ei täitu? Ehk just sellepärast, et meis on liiga palju mõttelaiskust, mis pärsib pingutust nii tööandjate kui töövõtjate leeris. See uus mõttelaad ei teki paraku üleöö, see nõuab aega, eeldab sihti, ühiskondlikku kokkulepet ja mitmeid asju veel, enne kui miskit radikaalsemat ka seaduse tasandil toimuma hakkab. Aga see on võimalik, usun mina. See on liiga hea, liiga radikaalne idee, et see kotletiks tehtuna unustatud asjade sahtlisse lükata.

Mis puudutab kassapidajate, taksojuhtide ning paljude teiste tulevikku, siis pange ennast valmis, mõnede aastate pärast on nad töötud niiehknaa, olgu see palganumber 100 või 1000. Jah, robotid tulevad. Me võime selle Nokia idee maha matta, ent võime anda talle ka uue tähenduse, uue sisu. Olgu selle teiseks nimeks kasvõi kohandumine, tehnoloogiline areng või eestlase nutikus.

Kui meil on näiteks 10 labidameest, siis palga tõstmise lahenduseks poolte meeste lahtilaskmine ja selle võrra ülejäänute töökoormuse suurendamine ei ole jätkusuutlik. Ehk saaks asja hoopis nii lahendada, et ostame/rendime ühe kopa, mis teeb ära sama töö, ning ülejäänutele leiame uue tegevuse, mitte ei koonda neid. Ah, et mis tegevust neile leida? Hea, et küsisite, see olekski hea hetk koos arutada, koos välja mõtelda.

Koleda stsenaariumina tuuakse välja ka üsnagi tõenäoline tagajärg, et mitmed välisfirmad viivad oma ettevõtted välja, odavamatesse riikidesse. Kole on see tõesti, juhul kui meil midagi asemele pole pakkuda. Samas ei meeldiks meile ka väljavaade jäädagi Euroopa odavaimaks alltöövõtjaks. Me oleme suutelised enamaks. Tehkem see teoks.

Ukrainat päästab sõjast üksnes sõda

Ukraina seis on niru, et mitte öelda väga niru. Venelane on nahaalselt sisse marssinud, ega kavatsegi ilma pauguta lahkuda. Neil, kes Krimmi vältimatust kaotamisest Venemaale räägivad, on ilmselt õigus. Kuid oodakem, päev pole veel õhtus.

Putini tegutsemise kohta leiab kõige tabavamaid termineid ilmselt pokkerimängust. Male jääb olukorra kirjeldamisel kahjuks jänni, kuna päris elus ei alustata võrdsetelt positsioonidelt võrdsete jõududega. Igatahes on Putin panused sedavõrd kõrgele tõstnud, et kaheldav, kas keegi julgeb sellele vastata.

Kuid on üks tont, mis koputab Putini õlale, ega anna rahu - see on tema enda loodud süsteem. Kui NSVL lagunes, oli Venemaal inimestel probleem sellega, et ei teatud, kellele ja kui palju tuleb obrokit maksta. Selle vea on Putin nüüdseks edukalt parandanud - raha kaob nagu mutiauku. Paraku on selline tee vältimatu huku tee. Jääb vaid oletada, kui palju on Putin veel valmis panuseid tõstma, kui palju tal raha alles on.

Kui sõjaline konflikt tõsisemad pöörded võtab, ootab Putinit järgmine lahing, seekord ta enda rahvaga. Ei ole võimalik lõputult naaberriikides suguvendi päästmas käia, kui kodumaal rahvas näljas on. Nii nagu Ukrainas ootavad kõik hirmuga esimest pauku, nii on ka Venemaal - kõigest üks mõttetu ohver võib vallandada kontrollimatu kaose. Infosõja lahingud mängivad siin samuti rolli, järjest keerukam on varjata tõde, kui kõrval on alternatiivseid, kontrollimatuid kanaleid.

Olukorrale võib otsa vaadata ka pessimisti/optimisti vaatevinklist. Kui üks ütleb, et Venemaa on suur ja läheb veel suuremaks, siis teine ütleb, et oodakem ära järgmine revolutsioon. Revolutsioone on Venemaal olnud, ning vaevalt, et me rohkem neid ei näe; küsimus on pigem millal.

Veerpalu vs Gäng

 

Alustuseks õnnesoovid Veerpalule, tema kaitsemeeskonnale ja lähedastele - pea kaks aastat kestnud maraton on võidetud! Mune meite meestel on, kuid mitte üksnes, ka ajusid jagub.

Kui WADA ikka lõpuni läbi töötamata testiga laiama tuleb, siis pole mul põrmugi kahju nende kaotusest. Heh, teadlased, maiäss. FIS käigu kah kukele, nüüd nad siis üritavad teha nägu, nagu nemad ei teaks midagi, et see olla kivi WADA kapsaaeda. Eriti kuri olen ma Kristjan Porti peale, kui ta ütleb, et 'moraalne süü jääb Veerpalule siiski alles'. Sa mees oled sassis või? Teie gängi testi tulemuste põhjal võib parimal juhul Bingo lotot mängida, mis kuradi moraalset süüd sa Veerpalule kaela määrid? Kui keegi üldse tõestama peab, et ta kaamel pole, oled see sina ja su gäng.

Igatahes on FIS ja WADA nüüd plindris - kui nad soovivad uute meetoditega proovid üle vaadata, tunnistavad sellega isegi, et vana meetod polnud täpne, ning see seab kahtluse alla kõik senised testitulemused, hoolimata sellest, kas sportlane protestis või mitte. Senine praktika, et igaks juhuks mõistame süüdi, ei mahu meite meeste hinge, siinmail on usk tõesse ja õigusesse veel alles.

Ilusat kevadet ja pikka priiust.

Su üle 'piiks' valvaku, mu armas Isamaa!

Martin Vällik, üks portaali skeptik.ee vedajatest, kutsub ülesse vaikima Eesti hümni kolmanda salmi ajal - see olla ebateaduslik.

Kuidas küll on meie hümni sattunud sõnad, mis räägivad sedavõrd udusest ja ebateaduslikust asjast nagu Jumal? Ah õigus, see oli ju hallil kiviajal, mil inimesed olid rumalad ja arvasid, et kui välku lööb, siis on see Jumal, kelle hammas parasjagu valutab. Meie aga elame 21. sajandis, meile niisugused lapsikused ei sobi. 21. sajandi inimene pole enam ullike, vaid on iga kivi tagurpidi pööranud, uurinud maad ja taevast ning leidnud, et ei ole, ei ole Jumalat olemas.

Ka mina kutsun ülesse vaikima, aga mitte kolmanda salmi ajal, vaid teise salmi ajal. Isamaa on küll nii mõnegi näljase suu ära toitnud, aga noh, tulge mõistusele, ta ei sünnita ju kedagi. Ja üleüldse, kas keegi (peale maausuliste) kujutab reaalselt ette, kuidas Isamaa hardunult tema laulu kuulab? Sihuke ebateaduslik jamps tuleks üldse ära keelata.

ps. Persona in fieri kirjutab nii:

Portaali skeptik.ee eestvedaja Martin Vällik kurvastas ilmselt Saalomon Vesipruuli aurahast ilmajäämise pärast ning tegi jõulise avalduse 2013.a. auraha poole. Võitlus sõnadega ja mõistetega meenutab kahekordse auraha laureaadi sm Mari-Liis Sepperi võitluskaaslasi, kes tõrjuvad poliitilise korrektsuse lipu all Astrid Lindgreni raamatutest neegrikuningaid välja.

 

Yana Toom ei ole riigireetur

No mis hüsteeria nüüd siis lahti on, närv ei pidand vastu? Mingi venemaa ajakirjanik sai hakkama soperdisega ja nüüd ei saa eestlased enam rahulikult magada; kujutage ette, meie riik on hädaohus, rahvavaenlane on vabaduses.

Võtan endale rolli kaitsta antud juhtumis Yana Toomi - jah, istud ikka veel tooli peal või kukkusid pikali. Rahunegem maha, mäletamist mööda elame õigusriigis, mida juhib kainelt kaalutlev eesti rahvas.

Vaadakem asi üle; Yana Toom annab intervjuu, see segatakse kokku muu mulaga, millest nopitakse välja paar lauset ning rahvas läheb peast lolliks. Peakangelane väidab, et tema sõnu on valesti tõlgendatud, kontekstist välja rebitud, aga see ei huvita kedagi. 

Esiteks, kes oli kirjatüki autor? Venemaa ajakirjanik.
Kas on võimalik, et kirjatükk on kallutatud? Jah.
Kas on võimalik, et tsitaadid pole täpsed? Jah.

Loodan, et seda ei võeta solvanguna, aga kuulge, Yana Toom ei ole just teravaim pliiats karbis. Ta on samasugune lapsesuu nagu Priit Toobal. Ta on vene keelt kõnelev eesti kodanik, seaduslikul teel rahva poolt valitud, ajab siiralt oma asja.

Tõele au andes, on eestindamine pisut rabe olnud. Ei ole mõistlik, et me lihtsalt viskame mingid tähtajad ülesse ning ütleme, et olgu keel selgeks õpitud. Nii palju kui ma Tallinnas elades olen venelastega kokku puutunud, näen, et noored suhtlevad eesti keeles vastumeelsuseta. Olukord on aga tuntavalt raskem neil, kes peavad seda tegema keskkonnas, kus eesti keelt märksa vähem kuulda ja praktiseerida saab. Ehk siis ka mina, eestlane, näen puudujääke selles teemas.

Et mulle Savisaar persoonina pehmelt öeldes vastumeelne on, et ma ei saa nõustuda kõigega mida Yana Toom või Mihhail Kõlvart ütlevad või teevad, ei tähenda, et ma peaks peast lolliks minema. Ehk oleks aeg kasutusele võtta mõiste 'jagatud vastutus', Me ei saa laskuda tasemele, kus me enam ei diskuteeri, kus me lihtsalt paugutame omi nõudmisi, Ei ole see asi nii lihtne, et vat teie okupandid olete kõiges meie hädades süüdi, Saagem täiskasvanuks, ka rahvusena, Lõpetagem see nõiajaht ning vaenu õhutamine rahvuslikul pinnal,

Esitagem kasvõi järgmine küsimus - kui me eestlased pole isegi rahul oma valitsuse ja riigi käekäiguga, kui meie endi sugulased ja tuttavad klopivad teisel pool lahte saabastelt maha kodumaa tolmu, lubades siia mitte enam kunagi naasta, kas pole siis veider nõuda teistest rahvustest kodanikelt jäägitut kuuletumist ja vaikiolemist. Kusjuures venelasi pisut tundes, võib mõnikord olukorra lahendada kasvõi see, et me kuulame nad ära.

IRL. see susimine ei tee teile au ja minu häält te valimistel sel moel ei võida,

Kodanik