Tehisintellekt - Messias või Metslane?

Tehisintellekt - Messias või Metslane?

Viimasel ajal kuuleme sagedasti räägitavat tehisintellektist. Et see olla inimkonna Päästja, või suisa vastupidi, Metslane, keda prohvetid ennustanud tuhandeid aastaid tagasi. 

Tehisintellekti kohtame näiteks poes kus müüakse nutitelefone. On kaks jublakat; ühe küljes silt, et sisaldab tehisintellekti, teise juures mitte. Nii välimuse kui tehniliste parameetrite poolest äravahetamisi sarnased, ent ometi, üks neist vähemasti 100€ kallim kui teine. Müügimees samas seletab, et intellektiga kindlasti parem kui ilma selleta. Ja sa ostad selle. Kui oled seejuures nõus väitega, et lollidelt peabki raha ära võtma, siis 'no damage done'.

Mis imeloom see tehisintellekt siis õigupoolest on? See on selline loom, kes teeb sama tööd, mis sina senini, ent kordades odavamalt. Teisisõnu, ta võtab sinu töö. Ja sellele pole mõtet vastu võidelda, see on paratamatus. Sõltub muidugi tööst, mida senini teinud oled.

Tehisintellektiga, tänapäevases mõistes, puutusin kokku umbes 25 aastat tagasi. Tol ajal, enne kui Facebook'i nimi üldse olemas oli, müttasime meie, vanakoolid, IRC jututubades. Ei mingeid pilte ega linke, rääkimata videotest. Tekst, puhas tekst.

Tekst paraku, ei kannatanud kohati trükimusta. Seega lõime endale abilised - bot'id. Botid, ehk jututoarobotid loodi eesmärgiga kuidagimoodi talitseda läbustajaid ja muid ennast välja elavaid persoone. See oli tõsine võitlus, eesmärgiks rahumeelne ja suhtlusaldis keskkond.

Et jututuba elava ja aktiivsena hoida, ei piisanud üksnes korrahoidjatest. Mängu tulid robotid, mis imiteerisid kasutajaid. Nood tegelased ütlesid miskit tarka, reageerisid öeldule. Polnud harv juhus, kus külastajatel oli raskusi uskumisega, et tegu on robotiga. Tollal me ütlesime, et tegu on 'scriptiga' boti seadistustes. Tänasel päeval julgeksin seda sildistada kui tehisintellekti.

Arvuti ei mõtle

Kuna ma arvutitest tavakasutajana rohkem tean, võin väita, et sellist asja nagu 'mõtlev arvuti' pole olemas. Ja ei tule niipea (kui üldse). Arvuti teeb üksnes seda, mida tal kästud - ta arvutab.

Arvuti jaoks on olemas vaid üks Isand - juhised. Andmed ja juhised, mida nende andmetega ette võtta. Ja arvuti jaoks ei ole jäetud võimalust kasutada muid juhiseid ega andmeid, rääkimata valikust mitte arvutada. 

Meie romantilistes kujutlustes näeme isetekkelist intelligentsi, mis sarnaneb orkaaniga prügimäel, mille lõpptulemusena avaneb meile pilt täisvarustuses ja toimiva reisilennukina. Et võtame kastitäie takisteid, transistore, kondensaatoreid, dioode, releesid jm elektroonilist sodi, ühendame need juhuslikul moel ning loodame, et elektrivoolu sisestamisel sünnib sellest intellekt.

Mõtleva arvuti loomiseks on tarvis enamat. Ehk siis aru saamist, mismoodi me ise mõtleme, mismoodi meie aju töötab. Tabloidide juhised, a la 'pane selga sekspesu, näpi ta urruauku ja su partner kogeb elu orgasmi', ei aita palju. 

Kassipildid

Tehisintellekti teemas pole kassipildid muu, kui matemaatiline muster eelnevalt antud tähendusega. Arvutit ei liiguta, kas pildil on kass, koer või laps või kõik kolm koos. Ta lihtsalt filtreerib etteantud parameetrite alusel kõik, mis mahub või ei mahu valemisse. Kui sina, inimene, hindaks parimaks kassipilti, kus nad kõik kolmekesi koos on, siis sinu kõrgeltülistet tehisintellekt lihtsalt ei anna võimalustki. Sellist pilti pole lihtsalt olemas. Heal juhul 23,7% võimalusest, et pildil on kass.

Masintõlge

Üsnagi varases järgus arvati, et arvutist võiks saada ideaalne tõlk. Paraku on mõistetel erinevad tähendused, rääkimata keelestruktuuridest. Kuna kõik senised püüdlused on läbi kukkunud, üritatakse uut meetodit - tõlkida nii, nagu inimesed. Selleks antakse arvutile tuhandeid juba tõlgitud tekste, millede hulgast arvuti saaks valida parima vaste. Isegi kui saavutataks tõlge, mis ületab 95% parimate tõlkijate tulemuse, tuleb arvestada sellega, et keel muutub. 

Ehk siis, kui eilne tõlge võis olla parim, ei saa tänane seda enam olla. Arvuti aga kasutab juba enda poolt loodud tõlkeid, mille tulemusena tõlkimiseks kasutatav keel iganeb. 

Masintõlke tulevik jääb suuresti tehnilise kirjanduse valdkonda, kus on tarvis selgitada, et 'tõmba nüüd sinist hooba, keera rohelist vänta, vajuta punast nuppu'.

Isesõitja

Ilmselt lähim lootustandev projekt. Sisestad arvutis sihtpunkti ja heidad unele. Jätab see sind sihtpunktist nüüd 100 või 300 meetri kaugusele, väga ei morjenda, kui seni läbitud maa on kordades suurem. Taksojuhid, bussijuhid, rekkajuhid.. ülehomme pole teid enam vaja.

Male, Go

Päeva, mil arvuti alistas Kasparovi. loeti arvuti võidukäigu alguseks inimkonna üle. Arvuti suutis sekundis arvutada ette sadu tuhandeid käike, samas Kasparov üksnes ühe käe näppudel. Jah just, kuulsid õigesti. Kasparov suutis ette näha heal juhul 6 (kuus) käiku. Kasparovil oli strateegia ning taktika - arvutil aga 'brute force'. Kumb neist nüüd siis õigupoolest targem oli?

Enne, kui me arvuti troonile seame, tuletagem meelde, kellel on võim juhtme seinast välja tõmbamiseks.

Arvuti on vahend

Kumb on tugevam - traktor või inimene? Kui minul on tarvis liigutada paigast kivi, millest mul jõud üle ei käi, siis kasutan raudkangi. Kas see raudkang on tugevam kui mina? Kahtlemata mitte. Kui minul on tarvis arvutada ohtrakohalisi arve ning ehitan seejaoks 'Felix'i, on's see minust targem, kahtlemata mitte. See on vahend.

Samuti kõik algoritmid, valemid, võrrandid. Arvutile on jäänud üksnes arvutamine. 

Kes on tehisintellekti isandad?

Tänasel päeval paistab tehisintellektil olevat vaid üks isand - Google. Tema paistab arvutavat kõike, mida sa tahad ja saavutada võiks. Mis on popp ja mis eilane. Ta annab sulle vastuse esimese kolme hulgas, et sa ei peaks ennast vaevama ülejäänud kolmekümne või kolmesajaga. Sa ei leia lehti, mis olid popid 10 aastat tagasi, neid pole enam olemas.

Surematu orjus

Üks tehisintellekti suurimatest tõotustest on surematus. Et sisestagem kõik oma geenid ja haiguslood arvutisse ning laskem tal arvutada välja ravimid, mis lubavad meile surematust. Samal ajal hoiatatakse meid selle orjusesesse langemise eest. Aga pole hullu midagi, päästjad on siinsamas.

'Me teame kuidas seda kontrollida, lihtsalt usalda meile oma paroolid'.

Põhiseaduse esimene parandus

* hümni laulmine ja sellega kaasnevate rituaalide täitmine ei ole kohustuslik

üks ja ainuke ja õige Eesti keel

Keel on meie suhtlusvahend, mis aitab kirjeldada enda sise- ja välisilma. Ning esitada küsimusi. 

Juba see, et sa esitad küsimusi, näitab, et sul on vajaka millestki, mis teeks sinu ilmanägemise täielikuks. Kui sa ütled, et sinul rohkem küsimusi pole, siis müts maha, loodan samuti sinna jõuda.

Mäletan aega, mil käis tõsine otsing tõe järgi. Kahjuks tõdeti, et see tõde meile raskesti kätte saadav, kuna heebreakeelset teksti eesti keelde pole selguse mõttes võimalik pannagi. Inglisekeelne 'Amplified' versioon oli see, mis sind täieliku tõe tunnetamise ukselävele viis. 

Täieliku tõe tunnetamiseni ma paraku ei jõudnud; seega hakkasin uurima ka teisi tõlkeid, et ehk seal mingi tähtis sõna tõlgitud teisiti. Seni pole seda õiget tõlget leidnud.

Mis puutub eesti keelde, siis süveneb minus usk, et see keel on Jumala enda antud. Mitte, et teistele poleks midagi antud, aga meile anti eesti keel. 

Mis ma nüüd tahtsingi ütelda, vabandage mu pikka sissejuhatust.

Eesti keel ei ole surnud keel, mida kivisse raiuda. Ei ole ka hümn, ega ka rahvas ise.

Juhul, kui minu kaaskodanikud tunnevad end turvalisemalt, et hümn on seadusesse kirjutatud, siis palun, tehke seda. Minul isiklikult pole seadust vaja. Laulan hümni vabal tahtel ja omal soovil. Mäletan, et hümni lauldi juba siis, kui see keelatud oli. Kahtlen, kas käsu korras ilusamini kõlaks. 

Ahjah, üks mõte veel hümni teemal.. et.. ee miks ei võiks meil olla mitu hümni. On õhtuid, mil kuulan Tõnis Mäe Koitu, ja sel hetkel on see minu hümn Eestimaale. Või siis ka 'Mis maa see on?'.  Või siis Rannapi 'Eesti muld ja Eesti süda'. Ehk siis, mul on rohkem kui üks laul. 

Elina Nechayeva, meie Diiva

Elina Nechayeva, eestlane, kelle nägu ma vaatan, ning tema häälest lummatud olen, et kust kohast ta need geenid saanud on?

Andestage mu nõrkus, ma pean, enne kui teemaga edasi lähen, tegema üks kodanlik nüke ja küsida: Helme, mida sa öösiti teed?

Aga nüüd laulust. Räägitakse juba hirmujutte, et järgmine kord me peale ooperi muud ei kuulegi. Võimalik.

Elina on popmuusikasse toonud tagasi minimalismi ja hääle ilu. Ent lisaks sellele, on ta toonud ka värskendavat muutust klassikalisse muusikasse. Ja see laul saab klassikaks. Juba on.

Klassikalise muusika rahvas kipub olema veits regulaarse kunde marsruudivalikuga: Bach - Mozart - Beethoven. Turvalised sadamad, odavad kõrtsid, kus noorematele seletada, kui vägev kaklus siis käis kui mina noor olin. Heh, ärgake üles, võtke malli.

Ja nüüd me siis muretseme meie noore tüdruku pärast, et tal ehk pea segi aetud. Nojah, ilmne ju. Ja hästi aetud. Kade või?

minister küsib, kodanik vastab

Tere Ossinovski. 

Mul on hea meel, et sa minu poole pöördusid ja huvi tundsid, mis ma sinu senistest tegemistest arvan. Lühike vastus kõlaks umbes nii: sa oled innukas, julge, rahvast hooliv, tulevikku vaatav minister. Selles mõttes üks parimaid ministreid, kes meil kunagi olnud. Aga mul on ka pikem vastus, mis ei tarvitse sulle meeldida.

Alkohol, jah, sellest tahan rääkida. Eelmisel valitsusel oli valmis alkoholi aktsiisi tõstmise plaan. Rahvale see väga ei meeldinud, ent ometi oli selles teatav konsensus; tasa ja targu. Ja siis tulid Sina. Kuidagi kole kiireks läks sul selle teemaga. Et milleks venitada vältimatuga, teeme selle kohe ja nüüd.

Sa käitud minuga nagu emme väikese lapsega, peites tikud kapi otsa, et 'sealt ta neid ometi kätte ei saa'. Esiteks pole sa emme, teiseks pole ma laps. Isegi, kui lumpen on loll, pole seda tark nii otse välja ütelda.

Seda, et alkohol on meie riigi ning rahva üks suurematest probleemidest, teab vast iga kodanik; isegi paadunud alkohoolikud nõustuvad sellega. Ja me muretseme oma laste pärast, et nad ei teeks vigu mida meie. Eeskuju õigesti elamise kohta pole just palju anda, küll aga ohtralt hoiatavaid näiteid. Keskendume siis neile, sest minusugust sa oma aktsiisiga terveks ei ravi.

Tõsi ta on, alkoholi tarbimine väheneb, sest raha saab lihtsalt varem otsa. Ja kindlasti leiad sa statistikast juba õite pea kinnitust oma teguviisidele. Asjaolu kohta, et ääremaadel kiireneb selle tõttu majanduse hääbumine, ütled sa, et selline trend oli juba ennegi. Alkoholi tarbimise vähenemise trend oli samuti ennegi, miks sa seda ei mööna?

Ma tean küll, valijatele antud lubadused tuleb täita. Tulumaksuvaba miinimumi hüppeline tõstmine oli vältimatu. Töövõit sellega kaasnenud rapsimisest on aga see, et tööd saavad spetsialistid, kes kodanikke maksuküsimustes nõustama peavad, et jumala eest riigile võlgu ei jääks.

Aga palun, ära aja kägu. Kui sa leiad, et sinu senine PR meeskond vajaks välja vahetamist, siis tee seda esimesel võimalusel. Juhul, kui sa leiad, et sa ise oled kõik õigesti teinud.

katseaeg riigikogulastele

Riigikogulaste arv, suhtes meie rahvaarvuga on hetkel kergelt tasakaalust väljas. Aga see pole suurem probleem. Probleem on see, et valitute sekka satub inimesi, kes oma uues ametis leiavad end kui võõrast kohast. Hea meelega kandideeriks küll uuele kohale, ent ei saa, kuldsed käerauad ei luba. Tõsi ta on; kui paljud meist annaksid käest koha, kus ei pea muffigi tegema, ent kordades üle keskmise palga järgmised neli aastat kontole tiksumas.

Teen siinkohal ettepaneku kordusvalimisteks, täpsemalt siis parimate kinnitamiseks. Ütleme nii, et peale valimisi on meil 101 inimest, kes ametisse asuvad. Anname neile 100 päeva, see on kolm kuud ehk kvartal. Selle ajaga peaks ju jõudma uude ametisse sisse elada ja oma tegusid näidata. Ja siis teeks kordusvalimised; selle vahega, et me ei vali uusi, aga anname punkte valitutele. Ja 10 vähim punkte omanud kandidaati lahkuvad ametist, jääb 91.

Probleem selle ettevõtmise puhul oleks küll see, et selle katseaja jooksul ei võeta ette ühtegi ebapopulaarset (ent pikas perspektiivis vajalikku) reformi, aga siiski, kuidagi nad ju peaks oma kasulikkust tõestama.

seega, debatt on avatud

Eesti 100 vs. Elon Musk

Paari nädala pärast tähistab Eesti rahvas oma riigi sünnipäeva, ilusat sadat. Mainisin seda tõsiasja ka ühele tuttavale Indiast, ning jäin siis sealsamas mõtlema, et kaunikesti kahvatu see number suure India kõrval. Aga see number pole kahvatu sugugi, arvestades sellega, mida oleme rahvana siiamaani korda saatnud.

Kui tarvis välismaalasele muljet avaldada, siis mainime kindlasti ära selle, et paberile me allkirju ei kirjuta - me pühime sellega tagumikku. Ja kui herr Putinil peaks tekkima kiusatus Eestimaad väevõimuga ära võtta, siis me korraldame lauluvõistluse; kes laulab paremini, on võitja. Selline lihtne rahvas.

Kuigi ma oma blogis muud ei tee, kui virisen miski järjekordse jampsi üle, mida mingid mardisandid suust välja ajavad, siis tegelikult olen ma väga rahul ja õnnelik meie riigi käekäigu ja olukorra üle. Kuigi jah, palju on veel teha. 

Olgu siinkohal mainitud meie laste vaeslapselik seisus. Paljudel noortel paaridel pole endiselt julgust sugu teha. Kui isegi Jumal laseb lastel kannatada, siis eestlane mitte - ta lihtsalt ei soeta neid. Siit ka otsene vihje meie uuele põlvkonnale, kes tänasel päeval veel teismelise ea raskustega maadleb. Pisut veel ja Eesti on teie oma, teie käsutada. Teie valite ja olete valitavad. Pean kahjutundega tunnistama, et me pole suutnud teile luua riiki, millest ise unistasime. Kartulikoori lubasime, see sai täidetud.

Et tuua selle nukravõitu teadmise kõrvale miskit rõõmsat, tahan rääkida millestki, mis jätab varju nii meie ID kaardi kui Laulva Revolutsiooni, rääkimata Mitte Kuhugi Rändavast Rahnust. See miski on meile tuttav aastast 2008. Üks lihtne Eesti mees, Rainer Nõlvak, käis sõprade seltsis välja mõtte, et mis oleks kui koristaks kogu Eesti prahi ära ühe päevaga. Mõttel oli jumet ja et eestlasi see maas vedelev sodi juba mõnda aega häirinud oli, liitus aktsiooniga teisigi kodanikke. Miski umbes 50 000. Üheskoos koristati ära 10 000 tonni prügi. Beat that.

Tulemus äratas ka mujal maailmas tähelepanu, ning ei läinudki palju, kus eeskuju hakati järgima. Aasta aastalt riikide ning osavõtjate arv kasvas. 

Selle ettevõtmise tipphetke saame näha üsna peatselt, juba sel sügisel, 15. septembril. Siis liitub sellega kogu maailm. Praeguseks on kirja pannud ennast üle saja riigi, ühes 20 miljoni inimesega. 

Et mida see Elon Musk seal pealkirjas teeb? Seda, et äsja elas terve maailm kaasa Suurele Päevale, mil inimkond kolib maa pealt minema, kuna see on täis situtud. Loo irooniana toimetatakse Marsile esimese asjana pisut prügi. Tule taevas appi.

ükskord algab aega

"Aga ükskord algab aega, kus kõik piirud kahel otsal lausa lähvad lõkendama; lausa tuleleeki lõikab käe kaljukammitsasta – küll siis Kalev jõuab koju oma lastel' õnne tooma, Eesti põlve uueks looma".

Meie vennad Soomest, on siia panustanud nii mõndagi raha. Muuhulgas firmasse, mille toodangu üle lausa rahvuslikku uhkust oleme tundnud - Rakvere Lihakombinaat. Tõsi ta on, selle firma toodangu valikut, kvaliteeti ja selle suhet hinda on raske lüüa ükskõik millisel konkurendil. 

Ometigi, kõik pole nii lill. Selle firma töötajad väidavad, et neile ei maksta nende panustatud pingutustele vastavat palka. Firma juhtkond seevastu ütleb, et mida te kurdate, teile makstakse Eesti parimat. Lisaks boonused, perepäevad, firmapäevad, massöörid ja ohtrad kiidukõned. Eesti mees aga kangesti kahtlev kiidukõnede asjus - kõhtu see ei täida ju.

Eesti mehed seega, võtsid südame rindu ja otsustasid üheskoos, et rohkem tööd ei tee. Kannatagu see firma juhtkond ja omanikud, küllap nad siis mõistuse pähe võtavad. Õnnetuseks neile, pole nende tööandjad eilased - neid streike nähtud Soomemaal ennegi. Ega nad enne suvatse liigutada, kui asi tõsine pole. 

Asi muutub tõsiseks siis, kui Eesti mehed hakkavad imestama, miks küll ometi, sama liigutuse eest Soomes makstakse 7.50, Eestis aga üksnes 3.50 (numbrid võetud laest, tunde järgi).

Ja veel tõsisemaks muutub asi siis, kui Eesti rahvas Rakvere Lihakombinaadi toodangut enam osta ei taha, olgugi see maitsev kui tahes. Eesti Jonn, ütleme nii.

Seega, vennad soomest, teeme sellise diili, et kotime muid, aga mitte vendi. Vastasel korral me läheme tülli, hoolimata teie panustatud miljonitest. 

Ma mõistan, üürihinnad ja kommunaalmaksed on erinevad. Sellegipoolest, lubage mul küsida, kas tõesti peab soomlane nädal enne palgapäeva üksnes maitseainetega vürtsitet makaroni sööma, või on tal rohkemat varuks. 

Mis ma palun, on mõistmist, et eestlase pühendatud tund on sama väärtuslik nagu soomlase oma; eestlase tõstetud kilogramm sama mis soomes; ja eestlase seljavalju, pole väiksem soomlase omast. 

Ja ühes sellega, ja viimaseks.. palun lõpetada juhtide premeerimine sellega, kui palju nad on suutnud kokku hoida tööjõukulult.

Vürst Ozzy unenägu

Elanud kord vürst Ozzy. Tema rahvas oli küll igati kiiduväärt, ent pruukis liialt vägijooki. Vägijook tegi rahva rumalamaks ja jõuetumaks. Sinised esmaspäevad, maksahaigused ja katkisõidetud autod pärssisid riigi arengut.  Ozzy sai pahaseks.

Keset oma pahameelt nägi Ozzy kord unes, et tema rahvas kõik kaine, üldse viina ei joo. Ja et elu lill siis. Ozzy pikalt ei mõtelnd, viina ära keelas - see, see kurjam ongi. 

Ozzil oli teinegi mure. Et vaesem rahvas liiga vaene. Kui üüri maksab, siis sööb rääbuskit. Ja kui vorsti sööb, siis ei jaksa üüri maksta. 

"Nüüd siis tehtagu nii, et vaesem rahvas viina ei joo, vaid saagu kõhu täis selle arvelt, mida rikkamad ära kulutavad."

Kuidas lugu lõppes, pole teada.

imelike inimeste ühiskond

Sattusin hiljuti vaatama seriaali 'The Good Doctor'. Peaosas noor mees, kirurg, kellel juba lapsepõlves diagnoositud autismi 'tõbi'. See noor mees oli lõpetanud kiituskirjadega kooli, ent seisis vastamisi raskustega, et olla vastuvõetud kõrgelthinnatud haiglas. Nagu üks tema tulevastest kolleegidest püstitas küsimuse - kuidas me saame kindlad olla kirurgis, kes ei oska suhelda. Seriaal tuletas mulle meelde filmi 'Ben X' ja seriaali 'The Pretender' (Kameeleon). 

Jutuks olevas seriaalis peategelane omab hämmastavat analüüsivõimet ja sellega koos langetada kriitilistel hetkedel parimat võimalikku otsust. Noh, peaaegu, eksib ka temagi. 

Kaasosatäitjad, ütleme siis konkurendid, on vastikult hollywoodilikult vastikud tegelased. Ülbed, ennast täis, üllatavalt lühinägelikud. Muidugimõista, klassi parimad, sätitud soengute ja sirge seljaga. Paraku, läbi juhuste ja haigla presidendi (kes juhtumisi tunneb seda tegelast noorest põlvest peale) tahtmiste tõttu, on nad sunnitud oma sõnu tagasi võtma. Ikka kole raske kui mingi frrr.. popim.

Ja see seriaal tuletas mulle värskemalt meelde meie ühiskonnaseisundit. Seniks, kuni mina või keegi teine/kolmas näiteks Levika baaris või Woodstockis meeleolukalt halleluuja karjub, me aplodeerime. Ja tõesti, seal pole vahet - kui tahad, oled hall hiir; kui tahad, oled seltskonna staar; kui tahad, käid ohutult närvidele. Märksa keerulisem on olukord reaalsetel töökohtadel. Sinult ei oodata staaritsemist, vaid töö ära tegemist.  

Et siis imelikud, erivajadustega. Lubage mul märkida tõsiasja, et kokkupuude selliste inimestega on pigem meie normaalne ühiskond. Ja mitte imelikel pole erivajadus, vaid normaalsetel on erivajadus. Oskust suhelda, võimet taluda. Meil pole vaja rohkem 'normaalselt' käituvaid inimesi, meil jagub neid. Meil on vaja erilisi, katuseid maha sõitvaid inimesi. See tähendab rohkem väljakutseid, ent ka rohkem ja paremaid tulemusi.