Andestage mu hoolivus - mea culpa

Must lagi on meie toal

Mis toimub me riigis, et rahvas on sedavõrd lõhestunud? Tuttavad raputavad hämmastunult ja kohkunult pead, mis ometigi on juhtunud. Kõigest mõned kuud tagasi tundsime uhkust, kui mõni välismaalane Eestis oma uue kodu leidis. Hindasime tumedanahaliste vaprust meie kliimas hakkama saamisel. Ja nüüd oleme valmis tara ehitama; uppugu ja surgu nad seal, meil omalgi muresid küll. 

Vastuste otsingul jõudsin Adbusters'i lehele, kus räägitakse kaastundeväsimusest (compassion fatigue), ja seda uuemas võtmes, kui seni tehtud. Leian selle meie olukorda üsna tabavalt kirjeldavat. 

Kaastundeväsimus leidis sõnastamist, kui oli tarvis leida selgitust nähtusele, kus medõed ja sarnased abi osutavad spetsialistid läbi põlevad, kaotades võime kaasa tunda. Tegu pole tavalise ülekoormusest tuleneva stressiga, mida on võimalik lihtsasti lahendada töö vahetuse või lihtsalt puhkusega. Muutub inimeste võimekus, tahe ja valmidus üldse enam midagi tunda. Inimene muutub tuimaks, otsekui zombiks.

Vaadakem siis pisut ajas tagasi. Kui Eesti taas vabaks sai,  leidsime end kõrvuti elavat rahvusega, kes senimaani meie 'okupandid' olid, või vähemasti olid nad siia saadetud eesmärgiga murda meie rahvuslik eneseteadvus. Läbi tülide ja pahanduste jõudsime arusaamiseni, et suuremalt jaolt pole need 'okupandid' neile esitatud süüdistusi ära teeninud - polnud neilgi suurt valida, mitmed lausa sündinud siin ja peavad Eestit oma kodumaaks. Jagelemine riigikeele ja õppekeele üle kestavad küll tänaseni, ent noorem põlvkond ei näe selles enam küsimust; nad lausa tahavad eesti keelt õppida. 

See oli meie pingutus; olla mõistev ja tasakaalukas, andestada ja unustada, hoolimata pronksiööst. 

Aga me oleme väsinud ja rohkem enam ei soovi. Ei soovi järjekordset laviini uue kultuuri, kommete ja usuga inimesi meie ühiskonda sulandada. Miks kuradi pärast peame meie kogu aeg muutuma ja leplikud olema. Sunniviisiliselt! See on meie maa ja riik; kas meil siis üldse pole mingit sõnaõigust; mille nimel me rassime ja makse maksame. Et oma lastele udujuttu ajada, et näed, meie esivanemad suutsid kannatada ja hoida südames nägemust vabast Eestist, oma riigist ja nähes samas, kuidas maa on muutumas läbikäiguhooviks, kus iga mats võib tagumiku maha panna, kuna mingi järgmine Liit seda ette näeb. No aitab. Ei taha, ei jõua nende kährikutega siin maid jagada. 

Andke andeks, et ma hoolin enda rahvast.
Andke andeks, et ma hoolin pagulastest.

Mea culpa.

Sina ei pea mitte herjama

Nonii, uksed pauguvad, ei meeldind meile see kõne. Mis ta siis ütleb, selliseid asju ja meile, kes me ajame õiget Eesti asja. Ja kes ta selline üldse on, mingi mikimaus, arvab, et kikilips teeb temast nüüd mehe?

Jutt siis sellest, kuidas EKRE Nestori ja Ilvese kõne peale riigikogu saalist välja marssis. Mis siis nüüd juhtus, oli valesti midagi? Pakun, et tegu oli eesli sündroomiga. Lubage ma selgitan.

Üks jutluse teema, mida kirikus aegajalt kuulda võib, räägib eeslist, kes asjadest pisut omamoodi aru sai. Tuleb tema linna, rahvas kõik sillas, hüüavad hoosiannat, et kuningas on saabunud. Mõte siis selles, et eesel ärgu arvaku endast rohkem, kui ta tegelikult on, mõistku oma rolli ja leppigu sellega. Nii nagu kiituse, nii ka laitmisega, ei maksa ennast teha maailma patuoinaks, suurimaks kannatajaks.

A vaat kus president ise ütles, otse kantslist, mulle, mõtelge. Ju ma siis ikka olen miskit erilist, mitte tühipaljas haukuja. Jaajah, oledoled.

See öeldud, tervitan uue tegelase sündi karikatuurimaailmas - kodanik Dorvits. Ütleb mis mõtleb, harjuge ära.

* herjama - tegusõna, mis kirjeldab isikustatud ja ähvardavat sõimu

Püssirohu retsept: 1 osa pagulast, 2 osa eestlast

Võttis aega mis võttis, aga hakkama ta sai; Putinil nimelt, Eesti rahva omavahel tülli ajamisega. Kuigi vaevalt, et see tema eesmärkides eraldi punktina rasvaselt kirja oleks pandud; lugu käib ikka üle meie peade ja suuremas plaanis kui meie armas konnatiik. Tülist ja õudusest on haaratud terve Euroopa.

Asjast nüüd lähemalt. Venemaa on viimasel ajal märgatavalt suurendanud "humanitaarabi" saadetiste mahtu Süüriasse. Jah, just sinna, kust põgenikud pärit. Muuhulgas muidugi ka sõjalist abi võitluseks ISIS'ega. Revolutsiooni leek ei tohi ju vaibuda, lisagem kütet. Et Venemaa ka varem silma on paistnud "rahu ja õnne" toovate projektidega, pole see sugugi üllatus. Etteantud vastuste juures pälvib preemia pigem parima küsimuse esitaja - eeldatavasti algab see küsimus sõnaga MIKS. Või kes teab, ehk sellest piisabki.

Nüüd, kus Venemaa rahaline seis järjest nirumaks läheb ja Ukrainagi projekt ettenähtud kulutusi kordades ületab, otsustatakse saata resursse kaugesse sõjakoldesse puhtalt sellepärast, et ikkagi partner ja lepingud seda eeldavad? Asi on rohkem kui kahtlane. Et Venemaa tunneb kaasa sõjapõgenikele ja soovib Euroopale head? Kas Venemaa sõnu saab uskuda, on ta siiras? Lubage naerda.

Loodan, et seesinane kirjutis aitab meil tõsta oma pilgud nabast kõrgemale ja näha kus meie tegelik vaenlane on - ikka piiri taga, mitte siin, mitte meie oma rahvas. Narr oleks, kui juba enne pagulaste saabumist eestlased teineteist maha on nottind. Ärgem laskugem nii madalale, et hakkame taas koostama nimekirju rahvavaenlastest, meie oma vendadest ja õdedest. Pealegi pole meil Siberit, kuhu need tülikad elemendid saata.

Mis aga puutub pagulastesse, siis lahendusena pakuksin välja selle, et me ei võta neid vastu - maksame trahvi ja lisame omalt poolt hea tahte märgina ka pisut peale. Leiame neile saarekese, kus nad saavad karmimad ajad üle elada, et siis sõja lõppedes kodumaale naasta. Et nad päris lolliks seal saare peal ei läheks, õpetagem nad kasvõi käpikuid kuduma, kui muud paremat pähe ei tule. Või lugema ja kirjutama, asi seegi. Eesti rahvas ei ole pagulaste vastuvõtuks valmis, mitte sellisel moel, mitte praegu. Kuigi mina isiklikult lepiksin nii mõnegi mustanahalise lisandumisega tänavapilti, näen ma, et paljud mu sõbrad ja tuttavad pole sugugi sama meelt; konsensust pole. Kodumaa on - ühine ning jagamatu.

Head, ja ainult head.

Pagulased Kreekasse ja võlgadest priiks

Pagulased tulevad. See on vältimatu.

Jätkuks siis meil eestlastel, seisusekohast käitumist tulijate suhtes.

See öeldud; jääb meil vaid tingimusi seada, vajadusel meem ellu kutsuda.

Mis oleks, kui Kreekale esitada ultimaatum - võtab vastu kõik ülesloetud sõjapõgenikud ja saab võlgadest priiks? Toiduabi saame kah veidi anda. Las nad seal siis demonstreerivad ja protesteerivad.

Või teine mõte - iga riik käitub pagulaskvoodi suhtes sarnaselt nagu co2 teemal. Ehk siis, oleme nõus maksma, aga jäägu meile vabadus.

Kui me ükskord rikkaks saame

Üks sõnum, üks nägemus on minus podisenud juba mõnda aega, otsinud kuju, otsinud sõnu. Usun, et olen selle nüüd leidnud. Räägin Eestimaa tulevikust, püsimajäämisest ja rikkaks saamisest. Ühte lausesse panduna kõlab see järgmiselt:

Järgmise viie aasta jooksul, saab iga Eestis sündinud laps riigipoolse garantii toidule, ihukattele ja peavarjule; kuni täiskasvanuks saamiseni.

Et kustkohast raha võtta? Pangast loomulikult. Ja hästi palju, räigelt palju. Lubage ma selgitan. Oli aeg, mil hakkasin mõtlema pere loomisele, et võtaks naise ja teeks lapsi ja et oleks kodu. Ma olin paljas kui püksinööp. Kuidagi läbi ime sain laenu, ostsin kodu. Sugulased ja tuttavad panid oma korterid panti, minul polnud muud kui munad. Ja nööp.

Ma küsin nüüd riigiisadelt, kas teie tahate tuleviku Eestit näha, kus oleksid lapsed, kus oleks jõukus ja heaolu. Kui jah, siis tuleb ette võtta midagi radikaalset. Võtame laenu, 30 aastaks. Nimetagem seda projektiks 'uus põlvkond'. Et läheb kalliks maksma? Jah läheb. Sünnitusmaju tuleb ehitama hakata, koole, lasteaedu. Aga kuulge, see on meie riik, meie perekond, meie tulevik.

Et toetusele mõeldud raha tuulde ei loobitaks, on ju võimalik asju korraldada. Ei peagi raha kätte andma. Saab ka nii, et riik maksab üürist mingi kindla summa, toidupakid pannakse valmis, riided pannakse valmis. Lihtsalt sünnita ja sa ei pea muretsema, et laps nälga või külma peaks kannatama. Detailide ja korralduse üle saab ja peab arutlema, ent võtkem see nägemus ja tehkem teoks. See jutt, mis senimaani käinud on, et kui me rikkaks saame, siis võib palku tõsta, siis saab penssi maksta, siis saab toetust maksta, on jamps, suletud mõttering.

Julgen ennustada, et kui järgmine valitsus julgeb sellise projekti ellu viia, näeme siin Eestimaal plahvatust, mida pole maailmas varem veel nähtud. Ja selleks ajaks, mil lapsed on suureks kasvatatud, välja koolitatud ja tööle saadetud, võime oma rahadega siin Tallinn-Tartu vahel ehitada kasvõi 10 rida teid, kui vaja. Saab Saaremaa oma silla, saab tunnel mere alla. Saab Eestist uus Singapur, uus Abu Dhabi.

Julgust unistamisel ja selle täide viimisel. 

Me suudame seda, me tahame seda ja me ka teeme selle ära.

Kes on Charlie Hebdo?

'Do you have something to say?
No, but I have something to ask.'

 Kuidas me nüüd siia jõudsime, et me ütleme:
'Mina sind solvata tohin, aga sina mind lüüa ei tohi!'

Võiks nagu nii hakkama saada, et jätaks selle pilke ja mõnitamise ning kortsutaks äpardunud meemid. Uskuge, ka kaklemist on vähem.

15 ema ja ei ühtegi isa

Juttu tuleb teemast, mis on valus paljude jaoks, liigagi paljude jaoks, peab tõdema.  Ehk siis, kus on isad?  Pildil on nad sedavõrd vähe, et lapsega, eriti veel väikelapsega ringi jalutav isa saab pea alati tähelepanu osaliseks.

Meie ühiskond on muutumas, abielusid sõlmitakse järjest vähem ja neidki mis veel alles, lahutatakse usinalt. Mis ei tarvitse iseenesest veel suur katastroof olla, kui kannatajateks ei oleks lapsed.

Pikkade traditsioonidega rahvastel on asi selge, kes millal mida teeb, mis roll tal on. Meil aga on selline segane aeg, kus ühelt poolt oodatakse isadelt peamiselt pere majanduslikku toetamist, ent teisalt pole isad enam isad, nende õigused lapse kasvatamisel sõltuvad pea täiesti emadest. Ei kehti enam ka reegel, et kes maksab, see tellib muusika. Muusika tellijateks on emad, maksjateks isad. Selgitada emadele, mis tundeid see isades tekitab, on reeglina suht mõttetu.

On ka üsna levinud seisukoht, et kui isa alimente ei maksa, pole ta täisväärtuslik isa, ega oma mingeid õigusi lapsega suhtlemisel. Et ka lapsel mingid õigused on, unustatakse seejuures üldse ära. Ja mõttelaad, et las isa tegeleb lapsega, küllap siis ka armastus kasvab, ning seetõttu ka majanduslik tugi, paistab paljude emade jaoks täiesti võõras olevat.

Kes isade seisukohtade ja tunnete vastu rohkemat huvi tunneb, võivad vaadata kasvõi MTÜ Ühendus Isade Eest foorumisse, või siis lugeda Mari-Liis Huule magistritööd ’Lahuselavad isad Eestis’.

Inspiratsiooni pealkirjaks sain portaalist Pere ja Laps. Juhtusin ühel päeval lugema artiklit, kus räägitakse lapse arengust esimesel kolmel eluaastal. Olin kõigega päri, kuni jõudsin kohani, kus oli kirjas, et ’Vaevalt käima õppinud, ei jää laps emast enam sammugi maha. Ta kordab hoolega kõiki ema tegevusi.’. Mitte, et see väide ise vale oleks, aga mida edasi artiklit lugesin, seda enam pani mind imestama, et miks pole isa mainitud. Ja polnudki, kordagi. Ema oli aga nimetatud üheksal korral. 

Heakene küll, mõtlesin, võibolla ei osanud artikli kirjutaja sellele tähelepanu pöörata ja keskendus rohkem just lapse arengule, mitte niivõrd sellele, kelle sabas väikelaps nüüd parasjagu sibab. 

 

Igatahes turgatas mulle pähe üle lugeda Pere ja Laps lehel leiduvad fotod. Täpsemalt siis selles võtmes, mitmel pildil artiklite juures leian kahekesi koos ema ja lapse, või isa ja lapse. Võtsin ette kolm teemat, beebi, väikelaps ja lasteaialaps. Tulemused olid järgmised: ema ja laps  25, 15, 12; isa ja laps seevastu 3, 0, 3. Et siis 15 vs 0, tõsiselt? Pean siia mainima, et peale seda kui ma neile sellest märku andsin, võeti minuga ühendust ning lubati asjasse muutust tuua.

Miks ma selle üle nii palju lärmi löön? Selline jõhkralt emade poole kaldu pildimaterjal toidab ja taastoodab kuvandit, et väikelapsega tegeleb ema, mitte isa. Isa, kes tunnebki huvi artiklite vastu, tajub alateadlikult, et lastega tegelemine on emmede asi. Mäletan, kui jäin töö juurest lapsehoolduspuhkusele, kohtasin nooremate meeste hulgas üsna palju imestavaid seisukohti, et noh, mis siis nüüd, mis sa seal kodus tegema hakkad, last hoidma vä?

Usun, et kui meil õnnestub muuta kuvandit meedias isa rolli kohta, jääb ka vähemaks olukordi, kus isa lapse kasvatamisest kõrvale lükatakse, või, et nad ise lootusetus olukorras oma vaimse tervise huvides lapse lihtsalt hülgavad.

Pean tunnistama, et noore isana ei osanud ka mina väikese lapsega midagi suurt peale hakata. Poja suhtes oli tuleviku mõttes mõned ähmased ettekujutused, tütre puhul ei sedagi. Aeg on möödunud, tarkust juurde tulnud. Viimase lapsega mäletan, et juba ta beebieas nägin, kuidas minu panus lapse arengusse oli lausa igapäevaselt nähtav. Iga nädal õppis jälle mingi uue ’rumaluse’ ära. Puhas rõõm.

Et portaal Pere ja Laps üleliia kriitikat ei saaks, toon sealt esile ka paar asjalikku artiklit, koos mõne tsitaadiga.

Mille poolest isaga koosolemine mõjutab last teisiti, kui emaga koosolemine.
Milleks on lapsele isa vaja?

’Neli aastakümmet uuringuid on tõestanud seda, mis peaks kõigile ilmselge olema: mida rohkem isa oma lapse ellu kaasatud on, seda edukam on ta laps tulevikus.

Isa mõju lapsele hakkab avalduma kohe pärast lapse sündimist. Erinevad uuringud näitavad, et beebid, kes suhtlevad isaga rohkem, on tulevikus suurema tõenäosusega emotsionaalselt stabiilsed, uutes olukordades enesekindlad ja tunnevad elus suuremat avastamisrõõmu. Suuremaks kasvades on need lapsed ka sotsiaalsemad, näitab uuringute kokkuvõte, mille koostas Father Involvement Research Alliance.

 

Isaks olemise heaks uudiseks on see, et sa ei peagi liiga palju pingutama, et oma lapse ellu positiivset eeskuju tuua. Ole lihtsalt tema jaoks olemas.’

Lõpetuseks muusikalugu kõikidele kadunud isadele.

 

Putin on ikka odav vend küll

Ärkan mina ülesse, viskan pilgu uudisteportaalile ja üks uudistest on, et kellegi kohver on pihta pandud, lausa vägivaldselt. Aega süvenemiseks polnud, mõtlesin vaid, et miks küll mingi kohvri röövimine esilehe uudis on. Hiljem sain muidugi teada, et tegu oli Eston Kohveriga, mitte kohvriga ja et kohvrit ennast polnudki; kõigest püstol, mobla ja pisut sulli.

Mida edasi uudiseid ja infot laekus, seda enam pani kogu see sündmus kukalt kratsima. Et miks see juhtus ja just nüüd ja miks see nii suure kella külge on pandud. Lisaks mannetu raev ja viha, kui jõudis kohale tõdemus, et Putin lihtsalt irvitab näkku, tulge ja päästke nüüd oma mees. Ta ei viitsi telefonigi vastu võtta, rääkimata mingist mõistlikust läbirääkimisest.

Ah, et miks? No kuulge, kui enne seda mitu nädalat jutti kuulutati, et meile tuleb nüüd külla Obama, maailma suurima ja võimsaima riigi president. Ja Putinit ega Venemaad polnud selles võtmes olemaski. Ajab ikka närvi küll, või mis. Ja siis tehtigi see teoks, jõudemonstratsioon; sähke teile Obamat ja NATO't.

Teise riigi kodaniku röövimine on muidugi kole lugu, aga miks sellest nüüd nii suur number on tehtud. Keda siis õigupoolest rööviti? See oli ju kõigest kuller, viis raha, sai asju. Selles mõttes oli see Venemaa poolt lati alt läbi jooksmine, samas nägu endil selline peas, nagu oleks Stirlitsi kätte saanud, aga ei, lihtne ametnik, kuller. Jah Putin, pead veidi veel pingutama, äkki tahad mu vanatädi kah pihta panna.

Tulles tagasi miks küsimuse juurde, saame järjekordselt tõdeda, et venelasele meeldib, kui teda kardetakse. Ja saame sedagi tõdeda, et meie oleme selle sööda alla neelanud koos kogu euroopaga; kardamegi Venemaad. Ning vähe sellest, ogara innukusega levitame Putini propagandat edasi. Viimane näide sellest oleks Putini endise majandusnõuniku Andrei Illarionovi tsiteerimine. Mis see muud on, kui hirmu sisendamine: kartke meid, meil on suur isu ja me alles alustasime.

Venemaal pole võimekust mitmel rindel sõdida, ei ole. Ei ole ka reaalne, et Putin nüüd tuleb ja vallutab Eesti ööpäevaga ära, ei ole. Venemaa on nõrk, rääkigu nad ise mida tahavad.

Üks Neivelt võrdub tuhat eurot

Mulle meeldivad visionäärid, eriti need, kes oma visioone oskavad ka sõnadesse panna. Indrek Neivelti kohta julgen ütelda, et ta on visionäär, koos muu vajalikuga, nagu näiteks ajud.

Nimelt on Neivelt välja tulnud ideega, tõsta aastaks 2018 miinimumpalk tuhande euroni. Kui sama juttu ajaks pubis õlleklaasi taga mingi suvaline tüüp, nõustuksime kõik temaga, et praegune palk Eestis pole mainimist väärt, kuna seda va palka polegi nagu. Probleem on aga selles, et taolised 'in vino veritas' tüübid reeglina kaugemale rahanumbrist ei näe; hea kui nad ilma kalkulaatori abita nimetet arvude piires tehteidki teha oskavad.

Ometigi on Neivelti idee toonud vastukajana üllatavalt palju kriitikat, et mitte ütelda sõrgade vastu ajamist. Kriitilisi kommentaare lugedes võib jääda mulje, et kui see idee peaks teoks saama, oleks Eestiga kutupiilu - firmad pankrotis ja töötud Toompead piiramas, käes plakatid tekstidega, mis nõuavad väiksemat palka.

Kuid vaadakem üle, mida Neivelt siis õieti rääkis. Kõigepealt seda, et praegune ettevõtluskultuur, kasumi suurendamise peamise hoovana, tööjõukulude võimalikult madalal hoidmine, on primitiivne. Primitiivsus on samas mugav; kui kasum jookseb, milleks hakata pingutama ettevõtte efektiivsemaks muutmisega. Paraku ei taha paljud inimesed enam elada asutuses nimega AS Estonia. Ma küll ei arva, et Eesti inimestest tühjaks jookseks, ent ega me sedasi kuhugi ei jõua kah.

Ansipi valimislubadus viia Eesti rikkaimate Euroopa riikide hulka, on siiani pilke all, kuna see lubadus ilmselt lähiajal ei täitugi. Aga miks ei täitu? Ehk just sellepärast, et meis on liiga palju mõttelaiskust, mis pärsib pingutust nii tööandjate kui töövõtjate leeris. See uus mõttelaad ei teki paraku üleöö, see nõuab aega, eeldab sihti, ühiskondlikku kokkulepet ja mitmeid asju veel, enne kui miskit radikaalsemat ka seaduse tasandil toimuma hakkab. Aga see on võimalik, usun mina. See on liiga hea, liiga radikaalne idee, et see kotletiks tehtuna unustatud asjade sahtlisse lükata.

Mis puudutab kassapidajate, taksojuhtide ning paljude teiste tulevikku, siis pange ennast valmis, mõnede aastate pärast on nad töötud niiehknaa, olgu see palganumber 100 või 1000. Jah, robotid tulevad. Me võime selle Nokia idee maha matta, ent võime anda talle ka uue tähenduse, uue sisu. Olgu selle teiseks nimeks kasvõi kohandumine, tehnoloogiline areng või eestlase nutikus.

Kui meil on näiteks 10 labidameest, siis palga tõstmise lahenduseks poolte meeste lahtilaskmine ja selle võrra ülejäänute töökoormuse suurendamine ei ole jätkusuutlik. Ehk saaks asja hoopis nii lahendada, et ostame/rendime ühe kopa, mis teeb ära sama töö, ning ülejäänutele leiame uue tegevuse, mitte ei koonda neid. Ah, et mis tegevust neile leida? Hea, et küsisite, see olekski hea hetk koos arutada, koos välja mõtelda.

Koleda stsenaariumina tuuakse välja ka üsnagi tõenäoline tagajärg, et mitmed välisfirmad viivad oma ettevõtted välja, odavamatesse riikidesse. Kole on see tõesti, juhul kui meil midagi asemele pole pakkuda. Samas ei meeldiks meile ka väljavaade jäädagi Euroopa odavaimaks alltöövõtjaks. Me oleme suutelised enamaks. Tehkem see teoks.

Ukrainat päästab sõjast üksnes sõda

Ukraina seis on niru, et mitte öelda väga niru. Venelane on nahaalselt sisse marssinud, ega kavatsegi ilma pauguta lahkuda. Neil, kes Krimmi vältimatust kaotamisest Venemaale räägivad, on ilmselt õigus. Kuid oodakem, päev pole veel õhtus.

Putini tegutsemise kohta leiab kõige tabavamaid termineid ilmselt pokkerimängust. Male jääb olukorra kirjeldamisel kahjuks jänni, kuna päris elus ei alustata võrdsetelt positsioonidelt võrdsete jõududega. Igatahes on Putin panused sedavõrd kõrgele tõstnud, et kaheldav, kas keegi julgeb sellele vastata.

Kuid on üks tont, mis koputab Putini õlale, ega anna rahu - see on tema enda loodud süsteem. Kui NSVL lagunes, oli Venemaal inimestel probleem sellega, et ei teatud, kellele ja kui palju tuleb obrokit maksta. Selle vea on Putin nüüdseks edukalt parandanud - raha kaob nagu mutiauku. Paraku on selline tee vältimatu huku tee. Jääb vaid oletada, kui palju on Putin veel valmis panuseid tõstma, kui palju tal raha alles on.

Kui sõjaline konflikt tõsisemad pöörded võtab, ootab Putinit järgmine lahing, seekord ta enda rahvaga. Ei ole võimalik lõputult naaberriikides suguvendi päästmas käia, kui kodumaal rahvas näljas on. Nii nagu Ukrainas ootavad kõik hirmuga esimest pauku, nii on ka Venemaal - kõigest üks mõttetu ohver võib vallandada kontrollimatu kaose. Infosõja lahingud mängivad siin samuti rolli, järjest keerukam on varjata tõde, kui kõrval on alternatiivseid, kontrollimatuid kanaleid.

Olukorrale võib otsa vaadata ka pessimisti/optimisti vaatevinklist. Kui üks ütleb, et Venemaa on suur ja läheb veel suuremaks, siis teine ütleb, et oodakem ära järgmine revolutsioon. Revolutsioone on Venemaal olnud, ning vaevalt, et me rohkem neid ei näe; küsimus on pigem millal.