imelike inimeste ühiskond

Sattusin hiljuti vaatama seriaali 'The Good Doctor'. Peaosas noor mees, kirurg, kellel juba lapsepõlves diagnoositud autismi 'tõbi'. See noor mees oli lõpetanud kiituskirjadega kooli, ent seisis vastamisi raskustega, et olla vastuvõetud kõrgelthinnatud haiglas. Nagu üks tema tulevastest kolleegidest püstitas küsimuse - kuidas me saame kindlad olla kirurgis, kes ei oska suhelda. Seriaal tuletas mulle meelde filmi 'Ben X' ja seriaali 'The Pretender' (Kameeleon). 

Jutuks olevas seriaalis peategelane omab hämmastavat analüüsivõimet ja sellega koos langetada kriitilistel hetkedel parimat võimalikku otsust. Noh, peaaegu, eksib ka temagi. 

Kaasosatäitjad, ütleme siis konkurendid, on vastikult hollywoodilikult vastikud tegelased. Ülbed, ennast täis, üllatavalt lühinägelikud. Muidugimõista, klassi parimad, sätitud soengute ja sirge seljaga. Paraku, läbi juhuste ja haigla presidendi (kes juhtumisi tunneb seda tegelast noorest põlvest peale) tahtmiste tõttu, on nad sunnitud oma sõnu tagasi võtma. Ikka kole raske kui mingi frrr.. popim.

Ja see seriaal tuletas mulle värskemalt meelde meie ühiskonnaseisundit. Seniks, kuni mina või keegi teine/kolmas näiteks Levika baaris või Woodstockis meeleolukalt halleluuja karjub, me aplodeerime. Ja tõesti, seal pole vahet - kui tahad, oled hall hiir; kui tahad, oled seltskonna staar; kui tahad, käid ohutult närvidele. Märksa keerulisem on olukord reaalsetel töökohtadel. Sinult ei oodata staaritsemist, vaid töö ära tegemist.  

Et siis imelikud, erivajadustega. Lubage mul märkida tõsiasja, et kokkupuude selliste inimestega on pigem meie normaalne ühiskond. Ja mitte imelikel pole erivajadus, vaid normaalsetel on erivajadus. Oskust suhelda, võimet taluda. Meil pole vaja rohkem 'normaalselt' käituvaid inimesi, meil jagub neid. Meil on vaja erilisi, katuseid maha sõitvaid inimesi. See tähendab rohkem väljakutseid, ent ka rohkem ja paremaid tulemusi.

päev, mil rahvas vabaks tahtis

Vahemere ääres asub piirkond, mida nimetatakse Katalooniaks. Seal elavad katalaanid, nii umbes 7 miljonit. Räägivad oma keelt, teevad tublilt tööd, elavad hästi. Maad ja metsa ja mereranda neil on, nälga ei jää. Kuid üht neil pole - iseseisvust. Iseseisvuse nimel on nad korraldanud streike, ülestõuse, hääletusi ja isegi inimketi; kuid ei, sellest pole piisanud. Hispaania ei luba, ütleb, et polevat õigust ja asja aetagu ikka seaduse järgi. Seadus paraku, õigust ei anna. Nagu vanakooli abielu - kuniks surm neid lahutab.

ÜRO seisukoht on samuti 'huvitav'. Katalaanidel on nimelt õigus omas keeles õppida, asju ajada ja isegi mõtelda; seega, mis vabadust te tahate, teil juba on see. Räägitakse veel, et Kataloonia pole kunagi iseseisev olnud, isegi vallutatud mitte. Ajalugu paraku selles teemas nii klaar pole.

Euroopa Liit ja suurriigid üldse, on väiksemate rahvusriikide tekkimise teemal valusad. Kae kus separatiste, lõhuvad meie ilusa ja suure asja ära. Nii ei julgeta ka Kataloonia teemal seisukohta võtta, äkki veel Hispaania solvub ja läheb üldse ära. Ja seda me ju keegi ei taha. Ning kui mõtelda, et teisedki väikerahvad eeskuju järgivad, hakates samuti iseseisvust tahtma, mis siis küll saab. No mis siis saab? Saab see, et elu läheb edasi, asju ja äri aetakse vabal tahtel ja omal soovil.

Mis siin lõpetuseks öelda - vabadus, iseseisvus ja omariiklus pole odavad asjad. Meile eestlastele, tuli vabadus tagasi veretult, lauldes. Ometigi, ärge unustage, selle eest on siiski krõbe hind makstud. Selles valguses ei saa ka katalaanidele (ning teistele iseseisvust ihkavatele rahvastele) lubada, et ihaldatu ilma verehinnata tuleks. Ent üht võin öelda, elan vabas riigis vaba kodanikuna ning mulle meeldib see. Iga kopsutäis mis hingan, ma tunnen vabadust.

On's see hinda väärt? Jah on.

Appi, vandaalid Linnahalli kallal

Ajastul, mil suvalisi tühikargajaid staarideks nimetatakse, võime Märt Sultsi südamerahuga staarvandaaliks ristida. Millega ta siis hakkama sai? Sodis pundi noortega räämas Linnahalli ära. Õigupoolest pole sodimine just kõige õigem sõna; uus taies meenutab pigem kunsti. Aga ta tegi seda ilma loata, ilma Muinsuskaitseameti loata - mõtelge.

Muinsuskaitseameti eesmärk ja tegevus on üldiselt tänuväärne; ilma selleta oleks ilmselt juba pool Vanalinna üles küntud ning betoonist ja klaasist monstrumeid täis ehitatud. Kuid aeg on tegevusele hinnang anda; ehk vajaks mõni vana otsus üle vaatamist.

Muinsuskaitseameti tegevus Linnahalli juures meenutab mulle üht muinaslugu kuningast, kes oli hädas riigi majandusliku olukorraga. Selles riigis leidus üks tark tüdruk, kelle soovitus kuningale oli sedavõrd radikaalne, et kuningas laskis tal läbida võimatuna näiva katse, kus ta käskis 'tüdrukul tulla enda juurde mitte riides ja mitte alasti, mitte jala ja mitte ratsa, mitte päeval ega ka mitte öösel'. Tüdruk läbis loos katse nii hästi, et kuningas ta endale suisa naiseks võttis.

Erinevalt sellest kuningast, on meie Muinsuskaitseamet kaunikesti põikpäine; ei taha ta soovitusi kuulda võtta, rääkimata tüdruku naiseks võtmisest. Mis kord otsustatud, nii see peab ka jääma. Otsused näikse olevat õigustatud üksipäini sellepärast, et ta ise olemas on.

Miks siis Linnahall kaitse all on? Olla ainulaadne. Sakala keskus oli samuti ainulaadne, nägi uhke välja. Paraku oli suur osa hoonest kasutu, et mitte öelda kahjumlik. Teenis omal ajal võõra võimu huve, ent uuemal ajal otsekui ristiks kaelas oli. Asemele ehitati Solarise keskus, mis küll palju kriitikat tõi, aga ometigi kasutust leidis. Mina igatahes vana Sakala keskust taga ei nuta.

Linnahall, ainulaadne küll, aga otsekui Ziguli, omal ajal uhke värk, praegugi põnev vaadata, ent koledasti ebamugav sõita. Miks muidu selle hoone saatus on nagu on. Monumendina kulukam kui vabadussõja võidusammas. Tänan ei.

Üks võimalusi patiseisust välja tulla, on hoone vabastamine muinsuskaitse alt. See võimaldaks märksa paindlikumalt teostada ümberehitusi sedasi, et seal tunneksid end hästi nii esinejad kui publikum. Vähemasti on kuulda olnud paljude kodanike suust, et see oleks väärt mõte. Võrreldes Vanalinna hoonetega, mis ehitati läbimõeldult kestmaks sajandeid, kerkis Linnahall kiirustades, välisilmale mulje avaldamiseks ja et oleks mingigi koht, kus loenguid pidada. Kes siis tollal oskas ette näha tehnilisi nüansse, mida uus aeg endaga kaasa toob. Seda viga on võimalik nüüd parandada. Ehk aitaks kaasa petitsiooni algatamine.

Teatavaid seoseid juhtunuga leiab kultusfilmist 'Pleasantville'. Selles filmis sattusid õde ja vend müstilistel asjaoludel televiisoris esitatavasse seriaali. Nende üllatuseks kõige muu kõrval oli see, et kogu maailm seal oli must-valge, nii nagu see seriaal oligi. Sündmuste arenedes hakkasid sinna maailma tekkima värvid, mis sealse rahva väga ärevusse ajasid. Et värvid silmale ilusad vaadata on, otsustasid peategelased ühe seina peale pildi joonistada. See teguviis leidis hukkamõistu, mille tulemusena keelati värvide kasutamine üldse ära. Ja siinjuures pakungi vaatamiseks seda klippi.

Loodan ise taiest täies hiilguses enne mahapesemist oma silmaga näha ja mälestuseks mõne pildi kõvakettalegi salvestada. Olen poolt, et kavandatud taies lõpuni tehtaks, sest vahet pole, sein on ju nagunii täis soditud; pole tarvis selle pesemisega kiirustada midagi - siiamaani kõlbas see peldikusein ilmarahvale vaadata küll, nüüd siis silmale ilus pilt enam mitte. See, kuidas ametid ja ametnikud oma jäärapäisusega tekitatud pleki maha pesevad, on juba nende mure.

kommunism ja mulgipuder*

Taaskord on meie ajakirjanduses lahvatanud tuline vaidlus kommunismi üle. Avapauk tuli seekord Oudekki Loone käest, kes kiitis Kreeka justiitsministrit, et too kommunismikuritegude konverentsil osalemast keeldus. Käis välja mõtte, et kui sa kommunismi ja kuriteo ühte lausesse paned, siis oled sa kindlapeale nats. Nagu arvata võis, tõi seesugune teguviis endaga kaasa tuld ja tõrva.

Nähes võimalust olukorras targa jutuga särada, tõttas talle appi Ahto Lobjakas. Võttis endale raske koorma selgitada, mis asi on kommunism ja mis asi natsism. Õhkas unistavalt, et seda õiget, head ja üllast kommunismi me veel näinud polegi.

Vestlusesse sekkus Mihhail Lotman. Andis otsesõnu mõista, et Lobjaka väited ja järeldused pehmelt öeldes võhiklikud on. Lobjakas, nähes, et teda ära kuulatud, ent kahjuks mitte mõistetud, võttis vaevaks selgitusi jagada. Arutles pikemalt natsismi ja kommunismi erinevuste üle, kuid tunnistab lõpuks - olgugi kommunism ilus mõte, on see Marxi juhiste järgi kaunikesti teostamatu.

Mis mind kogu selle arutelu juures käigus häirima hakkas, oli see, et ma ei saanud enam aru, millest jutt. Täpsemalt siis mõisted. Mis vahe on kommunismil ja sotsialismil. Kus lõpeb natsism ja algab fashism, või ongi need samad asjad. Kasvõi näiteks tuua Loone jutt, kus justkui nagu räägiks kommunismist, ent siis äkki juba sotsialismist. Saa nüüd siis aru, millest jutt. Loone puhul küll tõesti, paremat loota oleks palju tahetud, ent samasugust puterdamist kohtab ka haritumate juures.

Nüüd aga sellest, mis veel rohkem muret teeb. Parasjagu käimas olev valimiskampaania on küllastunud jõulistest, suisa vägivaldsetest sõnumitest:
- anname tuld
- keelame ära
- kahjurite tõrje

Sarjatakse kommunismi, ent samal ajal toidetakse mõtet, mille järgi on üllaste ideede teostamine võimalik üksnes jõudu kasutades. Sel moel pole me üritus parem ei natsismist ega kommunismist. Nõnda solgiti omal ajal isegi kristlus ära. Usust, mis oli alalhoidlik, vägivallatu ja ligimest armastav, muutus 'eesmärk pühitseb abinõud' ideed kasutades üheks jõhkramaks asjaks üldse. Või vaadakem kasvõi USA 'edusamme' Iraagis. On's nüüd seal siis demokraatia. Seegi on läbi kukkunud.

Olgu see meile õpetuseks ja hoiatuseks, et mistahes ilusat ja uut maailmakorda me ka ei taotleks, jõuga seda peale suruda pole võimalik. 

*mulgipuder - maamehe toit, kuhu on kokku segatud kartul, odratang ja mingi ollus, mida mõned sealihaks nimetavad

aga miks mind ei kutsutud

20. august, roosiaed, president, kõned ja oh seda skandaali, Helmet ei kutsutudki. Järeldused lihtsad ning sirgjoonelised: 'president ei käitunud riikliku institutsiooni esindajana, vaid pigem erapeo korraldajana, kes sekkus isiklikest vaadetest lähtudes päevapoliitikasse'.

Helme puhul meenub mulle kes.. ahjah.. mu puberteedist/teismelisest tütar/õde (andestage mulle), jutuga, et keegi ei armasta mind. Kujutage ette, isegi president ei kutsunud mind külla. Ja mina olen.. mina olen.. mina olen ju Helme.. rahva valitud.

Saa üle Helme. Kui sa nii ütled, et sind on rahvas valinud ja presidenti mitte, siis mida sa nutad.

Aga nüüd analüüs.
Mis vaadetest peaks president lähtuma.
Kas ta peaks sekkuma.
Kas päevapoliitika on liiga madal või hoopis kõrge.

Ja kes sina Helme üldse oled. Ma ei tunne sind, ma pole sind valinud. Mida sa lärmad.

kodanik Pärnitsa nägemus

Üks meie kodanikest, nimega Mikk Pärnits, avaldas emotsionaalse teksti eestlusest, meie riigist ja üleüldse. Et kõik on kehvasti, valesti, hukka minemas. Ohtralt väiteid, kasinalt argumente. 

Meie intellektuaalne eliit tampis poisi mutta, ent oodake üks hetk. Üks vana ütelus sõnastab, et ärge visake last koos pesuveega välja. Mul on kartus, et see on just juhtunud. Kodanik meie hulgast, eestlane, nagu tekstist mõista, on ärritunud laulupeost, rahvusluse upitamisest ja muust sellesugusest. Nagu ma ühest sotsiaalmeedia arutelust võisin lugeda, leidub kodanikke, kes tahaksid tegelasele lausa füüsilist õppetundi teha, kuidas oma suuvärki vaos hoida. Ka nii võib. Ent taas, 'hold your horses'.

Olen mitmel pool ja mitmel korral avalikult ning valju häälega kinnitanud, et 'noor veri peab olema vihane'. Seisan siiani selle seisukoha taga. Olen kaitsnud Yana Toomi, kaitsen ka Mikk Pärnitsat. Mõlemad on Eesti kodanikud, võrdse sõnaõigusega. Et siis, enne kui me Miku sodiks trambime, kuulakem, mis tal ütelda, ehkki see vaeva nõuab.

Ja ikkagist, enne kui sisu juurde jõuame, pean tunnistama teatavat kadedust. Kudamoodi see pmst tundmatu tüüp esikaantele jõudis. Kas tõesti pean ka mina sajatama eestlust ja meie riiki ja rahvust ühe ja ainsa ja kõikeütleva sõnaga - PERSSE.

Mikk on leidnud uue maailma. Facebook on selle nimi. Mis venemaa, mis ukraina, mis gruusia. Mis või kes meid üldse ohustab, mis asja me siin üldse ajame. Pomme ju pähe ei saja, mis sõjajuttu te ajate.

Mikk Pärnits, kas sa tõesti soovid kuulda pommide vihinat pea kohal, et aimu saada venelase olemusest? Venelane, ajalooliselt, on imperaator. Ja nad ei ole seda unistust maha matnud. Enne kui ma jätkan, pean mainima, et mul pole kana kitkuda ühegi tuttava või vähem tuttava venelasega - ma ei kanna kibedust, ei vaenu. Ja tõepoolest tunnustan neid Eesti kodanikena, vastavat meie seadustele.

Kuid rääkides Gruusiast või Ukrainast, kas sinu kogemuste pagasisse mahub see, et sinu kodu on pommitatud maatasa, sinu lapsed ja lähedased ohus või suisa lennanud nagu laastud puude langetamisel. Et Putin on tegelikult sõber?

Selles on sul õigus, et meie eneseteadvus on seotud tugevalt venelastega. Liig palju meie vendasid ja õdesid ja emasid on surmatud selle rahvuse poolt. Võiks lausa püstitada hüpoteesi, et kui poleks venelasi, poleks ka meid. Kuid siin saab komistuskiviks jällegi ajalugu. Venelane pole olnud ainuke, kes meie maad himustanud. Olid ka sakslased ja ka rootslased. Ehk siis, sinu võrrandite taandamine vastuseisu peale - 'eestlane vs. venelane', ei ole pädev.

Ja mis on üldse sinu lahendus olukorrale? Et unustame eestluse, saagem feisbuuklasteks? Et tehkem laulupeost üks rahvusvaheline 'rave' ja siis ongi hästi.

Siiski, jään ootama argumente. Tõsiselt.

Meeleheitel Yana Toom, ehk esimesed tõelised valimised venelastele

Yana Toom, naasnud suurest euroopast, avastas kohkumisega, et ei tema, ega ta leivaisa polegi enam number 1. Skandaal. Ah, et ei olegi skandaal, teeme skandaali.

Taktika - me läheme minema, sinu liivakasti enamp ei pissi. Peaks nagu piisav ähvardus olema.

Ja jälgib seda draamat terve Eesti - kas Jüri Ratasel on selgroogu või mitte.

Kaotada on palju, venelaste hääled pealinnas. Võita aga..

Selge on vähemasti üks - Yana Toom kogub hääli; vaat kuidas inimene riskib lausa parteist väljaviskamisega, et hoolitseda rahvuskaaslaste eest. Ja hääli ta saab, see on kindel.

Jüri Ratasel on seega valik, kas pealinna jäävad valitsema hallide passide omanikud, või kodanikud. 

Andku Jumal tarkust.

Kui palju maksab EKRE südametunnistus?

Kui palju maksab EKRE südametunnistus?

Nüüd me teame;  100 milli, juhul kui sotsid jalgu ei hakka trampima. Õigupoolest trampisid nad jalgu 500 milli juures, aga see selleks.

Et siis poliitilised kokkulepped. Mõistame.

Poliitikas on asjad lihtsad, meil mõned vaated erinevad, mõned sarnased, teeme kokkuleppe, sina saad mis sina tahad, mina saan mis mina tahan, eriarvamustes teeme kompromissi.

Käesolevaga tahan kukutada müüti, nagu oleks poliitika midagi üle lihtrahva peade käivat. Ei ole.

Kes kasu sai? Mingid omavalitsused, mingite jooksvate kulude või investeeringute tarvis. Mis kasu EKRE sai? Hea, et küsisite, oleks endalgi hea teada.

Kõige selle kino juures häirib mind asjaolu, et hääl on ostetav. Oh, midagi pole lahti, keegi ei pane pahaks, kui sa jääd erapooletuks. Lihtsalt otsusele mitte jõudnud tegelane.

Mina panen pahaks. Jumal paneb pahaks. Kui tarvis, tsiteerin ka pühakirja.

Konstruktiivne koostöö, nii seda nimetati. Lihtsalt sedasi, et teie ei hääleta oma südametunnistuse ega mõistuse järgi, vaid selle järgi, kuidas rahad tiksuvad. 

Vabandage väga, süda läheb pahaks.

Tormide kiuste, #minajään

Käimas on parasjagu Eesti noorte tantsu ja laulupidu. Mis mul öelda, meeleolud ülevad. Pole sellist tunnet olnud mõnda aega. Silm on märg.

Pean tunnustama peo sõnumit - mina jään. Kes siis kuidas seda sõnastab, et jään kohale, või jään südames ja mõtetes. Selgemaks saab see, et Eesti on suurem kui pisike maalapp läänemere ääres.

Olles käinud ka punk laulupeol, tajusin teatavat sarnasust. Ja mulle meeldib see. Pisut vastuhakku, omaette otsustamist, mida enamat ma noortelt üldse oodata saaks. Et mis mõttes, et pidu jääb ära - ei jää.

Pigem näen siin 'päris' laulupeo jätkumise ohtu - noored võtavad asja üle. Kas see just õnnetusena kirja panna, on iseküsimus. 

Mis mul öelda, noored, täna te tantsite ja laulate, homme olete riigikogus, otsustamas tähtsamaid asju. Julgust teile. Lööge need kuivikud ja karjääritädid minema. See on teie aeg.

Schrödingeri Savisaar

Füüsika on üks kindel asi. Kui viskad õuna õhku, võid välja arvutada, millal see maa peale tagasi jõuab. Kuid uus füüsika räägib ka muud juttu. Et kõiges ei saa kindel olla. 

Schrödingeri kass on üks neist asjadest. Paned kassi kasti, mille sees toimuvat sa ei saa teada - ning ootad. Kasti sees on seadeldis, mis kassi tapab, juhul kui toimub üks kindel sündmus. Aga see sündmus ei järgi reegleid. See võib juhtuda, võib ka juhtumata jätta. On üksnes tõenäosus, suurem või väiksem, ent kindel olla ei saa. Ja nii see kass seal kastis istubki, samal ajal elus ja surnud.

Savisaar on meie kass. Selle erinevusega, et Savisaar on elus, ent kas süüdi või süütu, seda me teada ei saagi. Haige on ta küll, see on kindel. Aga las jääbki nii. De jure, kuniks pole süüdi mõistetud, on ta süütu, ent ometigi ühiskonna silmis süüdi. 

Las ta siis istugu seal kastis. Kuniks aeg otsa saab.