USA ekspresident Bill Clinton pidi tõdema, et Ameerika Unistus (American Dream) on läbi kukkumas. Kasvav ebavõrdsus on riigi viinud ajas tagasi mitukümmend aastat.Neid riike, mis ajas tagasi on läinud on muidugi hulgem. Ka kreeklaste unenägu saab ühel päeval otsa. Kuidas nüüd siis on, kas ikka tahame sinna mujale, parema platsi peale või hoiame siin, ränkraske talve kartuses hambad ristis, unistades Eesti Unistusest. Soome võiks ju minna aga noh, asjaolud muutuvad, kiiremini kui me uskuda suudame või karta oskame.
Mäletan aegu, mil see majanduskrahh algas, mäletan aegu, mil selle tõsidus ka tavakodanikeni jõudma hakkas. See oli loomulikult see päev, mil mitmed said teada, et nad on koondatud. Mäletan neid pisaraid, minul polnud pakkuda mingitki mõistlikku abi. Mul endal töökoht säilis, oleks olnud kohatu minna ütlema, et "you can do it".
American Dream'i puhul on fenomeniks see, et see on toiminud ka väljaspool selle riigi piire. Hakkas levima uskumus, et ma võin selle Unistuse saavutada ka ilma Ameerikasse kolimata, siinsamas, pae ja savi peal, Eestimaal. Kreeklased muidugimõista Kreeka kontekstis.
American Dream'i saavutatavus Eestis on kahtluse alla seatud ning nüüd suundutakse Soome; seal on hea elu, hea palk, hea pension. Ehk tõesti, mõned aastad seal ja natuke veel mujal, korjan papi kokku, tulen ehk isegi tagasi. Aga kui ma äkki nii rikkaks saan, et tagasi nagu ei tahagi tulla, lähen hoopiski Kanaari saartele.
Ehk tõmbaks sedasorti unistustele joone peale, võtaks elu veidi rahulikumalt, elaks võimaluste piires. Sellist mõttelaadi on kahtlemat raske saavutada ühiskonnas, kus jutluse põhisõnumiks on see, et kui sa pole edukas , oled sa lohh. Isegi kaasaegsemates kirikutes kõlab see.
Piibli üks vastuolulisemaid raamatuid (Koguja) väidab nii, et vihm sajab nii rikaste kui vaeste, halbade kui heade peale, kõik saavad märjaks. Omal ajal loobusin selle kirjakoha tõttu vihmavarju kaasaskandmisest - mulle jõudis kohale, et vihmavari ei päästa mind märjaks saamisest. Ühesõnaga ma kohastusin, leppisin olukorraga.
Mul on ütlemata hea meel kaasmaalastest, kes teevad ja pusivad ja üritavad ja unistavad .., kuid ma tahaks meenutada, et mitte American Dream pole hoidnud eestlasi sajandeid elus - see on olnud ikkagi see eestlaslik jonn ja vastupidavus. Nii väikse rahvaarvuga riik on üldises pildis haruldus, kaduvate liikide hulka määratav.
Pean tunnistama, et minu vaimustus eestlasest kui rahvusest on hääbumas - no mis me siis oleme, üksnes teiste rahvuste ja riikide poolt läbi kepitud kohalikud - ent ometigi, siin me oleme ja täitsa elus. Kui ikka üks väikerahvas teeb oma riigi, olles progressis edukaim Euroopa Liidus, ei saa ju ometi tühine sündmus olla.
Pealkirja juurde tagasi tulles, võtke toimuvat rahulikult, nagu ikka eestlastele kombeks. Ärge sellele Ameerika Unistusele niiväga tähelepanu pöörake, see ei toimi. Toimib see, et oma igapäevast leiba peab palehigis teenima, toimib see, et sellest hoolimata saab elust rõõmu tunda ning toimib ka see, et sa ei tea mida homne toob. Elage ja olge õnnelikud ka selle üle.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar