REVOLUTSIOON #Occupy Wall Street

Pisut rohkem kui kuu aega tagasi tulid Adbustersi tegelased (kelledest üks on väliseestlane Kalle Lasn) ideele korraldada üks meeleavaldus. Kutsuti ülesse okupeerima Wall Street, meenutati Tahririt (Mubaraki kukutamine), esitati küsimus "What is our one demand?" ning tungiv soovitus telk kaasa võtta.

Üsna peatselt liitus üleskutsega Anonymous grupp, NYC General Assembly, U.S. Day of Rage ning mitmed ametiühingud ja ühendused. Enne kui Adbusters arugi sai, oli asi väljunud kontrolli alt. Üleskutse meeleavaldusele päädis paari tuhatkonna protestijaga, kelledest sadakond jäi kogunemiskohta ööseks, mitmed neist arreteeriti. Alanud oli liikumine, millel on sisu, millel on revolutsiooni hõng.

Visad tegelesed jõudsid kolmandaks nädalaks nii kaugele, et ummistasid Brooklyn'i silla, mille peale arreteeriti tervelt 700 aktivisti. Politsei käsutuses oli 10 bussi, mis vurasid ilmselt tihedamini kui Kadrioru tramm tipptunni ajal. Nende kolme nädala sisse mahtus ka mitmeid pisemaid juhtumisi, kes kuskil pisargaasi näkku sai ja kes lihtsalt kolki.

Neljandal nädalal hõigati sotsiaalmeediasse kutse, kõigile, korraldada ülemaailmne meeleavaldus 15. oktoobril. Hõikamisest daatumini jäi vähem kui nädal. New Yorki linnapea oli kuu aega toimunud kärast frustreeritud ning ähvardas rahva pargist minema saata, põhjenduseks toodi sinna kogunenud sodi ja prügi. Aktivistid organiseerisid kiiresti koristusmeeskonnad, plats löödi läikima, üritus oli päästetud.

Tulemus:

Osales üle 1000 linna (nendest üle 100 Ameerikast). Osalejate koguarvu kohta andmed puuduvad; oli linnu, kus osalejaid 200 000, oli linnu kus osalejaid kõigest 200. Lisaks sellele internetis kaasaelajad, kellede arvu üle ma spekuleerima ei hakka. Liikumise sünnikohas oli uueks daatumiks kogunenud kümneid tuhandeid.

CNN kajastas sündmusi omal moel, umbes nii, et mingid järjekordsed protesteerijad rahu rikkumas, kelledest kõige hullemad kiiremas korras pokri pisteti. Mida need protesteerijad nõudsid, kadus üldise melu sisse ära. Tõele au andes, polnudki nendest nõudmistest midagi selget välja lugeda. Liikumisel puudus juht, puudus ühtne sõnum, harilik rahvarahutus. Kahvatuks jäi ka Eesti meedia kajastus, välja arvates ETV saade Välisilm, kus saate tegijatel õnnestus teha lühike intervjuu meeleavalduse algatajaga, Kalle Lasniga.

Liikumisel on siiski sisu, mis praeguses varases etapis paraku veel segane paistab. Põhimass rahvast on inimesed, kes äsja kooli lõpetanud, ent ilma tööta. Selles massis leidub oraatoreid, kelledel on selge sõnum ja visioon tuleviku suhtes. Liikumise sisu kohta saigi kõige paremini infot kõikvõimalikesse kohtadesse ülesse riputatud videotest. Protesteerijatega tehti hulgaliselt intervjuusid, filmiti laagripaikades toimuvat melu ja loomulikult tundlikud kaadrid politsei jõhkrutsemisest. Lisaks sellele tekkisid kümned veebilehed, kust sai üle maailma toimuvat praktiliselt otseülekandena näha.


Võin nähtu ja kuuldu põhjal väita, et rahva nõudmised polnud sugugi nii lihtsad ja labased, nagu seda Silver Meikar oma artiklis kokku võtab. Põhiprobleemiks oli loomulikult kasvav vaesus ja ebavõrdsus, mille juures Wall Streeti tegelased kindlasti olulist rolli mängivad. Tõepoolest, miks peab lihtrahvas kinni maksma pankade lollusi, miks trükitakse meeletus koguses väärtuseta dollareid juurde. Räägiti ka muudest arututest kulutustest, nagu näiteks sõdadest. Meeleolud rahva hulgas meenutasid omaaegset Vietnami sõja protesti ning hipiliikumist.

Liikumine läheb edasi, see on kindel. Ajapikku võib muutuda liikumise nimi, tekkida põhisõnumid ja selged juhid aga lihtsalt niisama see ei vaibu; vähemasti kui arvestada jätkuvat ja süvenevat masu. Oleme uue revolutsiooni lävel, näeme juba selgemalt selle tõusu. Sotsiaalmeedia on näidanud ennast efektiivse vahendina - see mis vanasti kogus tuure nädalaid ja kuid, juhtub nüüd päevadega.

Lõpetuseks video ühest aktivistist, kes oma sõnumit kõval häälel edastab.