Käesolevaga annan teada, et seesinane postitus on sellel aadressil viimane, kuna otsustasin blogi kolida uude serverisse, uuele aadressile.
Blogi uueks nimeks on McNeo kodanikublogi.
Blogi uus aadress on kodanikublogi.ee
Head päeva jätku.
:)
ps. üks asi muutus veel ...
head aega #Dorvits
tere #Nutinupsu
Meie ülimalt reglementeeritud riigikogus toimus miskit erakordset - vaba kodanik pidas kõnet. Aga seda pole ju riigikogu kodukorras ette nähtud; kõnesid võib riigikogus pidada üksnes riigikogulane.
Et kaitsta riigikogu kodukorda, üritas riigikogu esimees Henn Põlluaas kõnet peatada mikrofoni välja lülitamisega. Paraku ei andnud see palju tulemusi peale selle, et tõstis Imre Sooääre sõnumi kõrgustesse, kuhu Põlluaas kuulu järgi pürgivat. Tulemus on Põlluaasa jaoks pisut nutune: kuidas sa kandideerid presidendiks, kui sinu slõuganiks on 'mees, kes ei lase kodanikul rääkida'.
Milles siis peitub Imre Sooääre ametivande kõne erakordsus? Selles, et ta rääkis sisu ülimlikkusest vormi üle. Abielureferendumi kavandamisel on räägitud küll religioonist, küll traditsioonidest, küll õiguslikest külgedest, ent ühest asjast mitte sõnagi, nimelt sellest, mis peaks olema abielu peamiseks põhjuseks, nimelt armastusest. Armastusega on muidugi see probleem, et seda ei õnnestu kuidagi seadusesse sisse kirjutada.
Sestap seataksegi meid valiku ette, et kuna armastust pole võimalik seaduse keeles kirjeldada, unustagem sisu, peaasi, et vorm oleks õige. Mispeale imestame, et miks küll hing on tühi, kuigi kõik näib kena ja klants välja.
Sooäär ei rääkinud üksnes abielust, vaid ühiskonnast üldisemalt. 300 000 meie kaaskodanikku elab vaesuses, vireledes, vallavalitsusest ja supiköökidest tuge otsides. Ah, et sina pole nendest midagi kuulnud? Tõepoolest, Kroonika ei korralda populaarseima vaese galasid.
Rääkides ratsionaalselt ratsionaalsete inimestega (oh sa pergele, kui palju võõrsõnu minu tänases blogis) - sinu heaolu sõltub suuresti sellest, kuidas läheb ühiskonnal tervikuna. Muidugi võid sa Ameerikasse 'Dreami' otsima minna, ent mul on sulle miskit vägevamat; tehkem Eestist riik, mis oleks võrreldav Šveitsiga. Rahvaarvult oleme küll kordades väiksem, ent seda suurem oleks ka au.
Kuidas siis jääb: sisu või vorm, ühtsus või vastandumine? Rääkige vanad, võtku sõna noored, olgu sõnakad kodanikud. See on meie riik, kodanike riik.
Nagu tänaseks teada, korraldas grupp inimesi meeleavalduse maskide kohustusliku kandmise vastu. Nende tegevusele anti hinnanguid enne üritust ja ka pärast seda. Mina antud hetkel, annan hinnanguid hinnangute andjatele. Ärge solvuge, ma palun - aga hellitama see kord ei hakka.
Et oleks kohe algusest teada minu isiklik seisukoht maskide tõhususse, siis olen minule teada oleva teabe alusel veendunud, et mitte ükski mask ei kaitse meid 100%. Küll aga pidurdavad maskid piisknakkuse levikut vastavalt maski omadustele ja muudele selle kasutamisega seotud asjaoludele. Elik, ma ise kasutan maski ühistranspordis, poes ja teistes avalikes kohtades, kus on oht sisse hingata kellegi teise poolt välja hingatud piisakest. Ühtlasi kasutan maski, kuna olen teadlik, et võin olla nakkusohtlik ise seda teadmata. Töö juures, kus kaastöötajad on loetavad ühe käe sõrmedel, ma maski ei kasuta. Seda kahel põhjusel: esiteks töö iseloom ei võimalda seda (füüsiline töö), teiseks usaldan töökaaslasi, et ka nemad väljaspool tööd käituvad vastutustundlikult.
Nonii, hakkame siis pihta.
Hädaolukorra juht Urmas Sule ütles, et 'demokraatia lubab olla keskmisest rumalam'. Ahah, ahsoo, et kui mina protesteerin kohustusliku maskikandmise vastu, kuna see on seadusetu, siis olen keskmisest rumalam? Aitäh hinnangu eest. Lubage vastanduda: võin olla küll saamatu meditsiinis, ent kodanike õiguste ja õigusriigi põhimõtetes teen sulle pika puuga ära.
Järgmine tegelane, kelle kallal ma võtta kavatsen, on nii vanuse kui positsiooni võrra mitme astme võrra eelnevast madalamal. Vanuse tõttu ma ise andestaks talle ehk kõik, ent positsioon ei anna selleks võimalust.
Tegelaseks Taavi Libe, kes meeleavaldusel osalejatele tähenduslikke küsimusi esitas, et kust nad oma teabe omandasid. Ah, et Popov polegi sinu autoriteet? Mingi SinuToru hoopis.
Taavi Libe, endale teada oleva info kohaselt käitus nagu pühak ennemuiste - mina pole milleski süüdi. Päriselt või? Mis siis kui pereisa nakatub. Ja sina tahtsid lihtsalt põrutavat uudisnuppu. Mis siis kui lapse isa nakatub; mis siis kui lapse isa sureb. Jääd sa siis endale kindlaks, et mina teda ometi ei nakatanud? Olgu selle Taaviga kuidas on, küllap on elul talle mõndagi varuks.
Mis ma tahan öelda: meie inforuumid on erinevad, meie järeldused on erinevad. Mind sügavalt puudutab hinnang 'rumalad', inimeste kohta, kes päevast päeva tööd rügavad ja makse maksavad. Ütelda nende kohta 'rumalad', kuna nad pole kursis, või pole nõus Popovi seisukohtadega, on rumalus.
Mis on see, mis määrab meie edukuse? On see talent, omandatud teadmised, või vaev ja higi? Tuntuim tsitaat selles teemas kuulub kahtlemata Thomas Edisonile, kes ütles, et 'geniaalsus on 1% inspiratsiooni ja 99% higi'.
Sattusin ETV2 kanalilt vaatama saadet 'The Curious Mind' aju kohta, mis ühelt poolt üllatas, ent samas kinnitas seniseid kahtlusi - edukus sõltub suuremalt jaolt vaevast ja higist.
Põhikooli lastele anti lahendada mõned matemaatika ülesanded: kerge, raske ja valikvariant. Lapsed olid jagatud kahte gruppi: mõlemad lahendasid lihtsama ja jäid jänni raskemaga. Kolmanda, valikvariandi puhul, valis üks grupp kergema, teine aga raskema ülesande. Millest tekkis selline valikute erinevus?
Mõlemat gruppi kiideti esimese ülesande lahendamise puhul, ent pisut erinevalt. Üht kiideti, et nad lahendasid ülesande, kuna nad on andekad, teist kiideti nende ponnistuse pärast. Seejuures, ülesannete lahendamise kogemus oli mõlemal sama: esimene lahendati, teine mitte.
Tuleb välja, et see, mida me peame enda õnnestumise või läbikukkumise põhjuseks, määrab ka meie edasise käitumise. Kui tulemus sõltus meie teadmistest, oskustest ja talendist, oleme teada saanud oma ülemise piiri, samas, kui tulemus sõltus meie pingutusest, jääb kuklasse kummitama mõte, et ehk oleks pingutanud rohkem...
Aga mitte laste kasvatamisest või harimisest ei tahtnud ma rääkida. Ma räägin riigist, rahvast ja ühiskonnast.
Kahtlemata kirjutavad geenid, olud ja ajad paljugi ette, ent siiski mitte kõike. Ajalugu teab rääkida rahvastest, kelledel olid kõik eeldused, ent hävisid oma rumaluse või laiskuse või ülbuse tõttu. Ja on rahvaid, keda ei peaks olemaski olema, ometigi, siin nad on, meie ühes nendega.
Tänu rikastatud geenidele, ent veelgi rohkem tulistele südametele, võitsime Vabadussõja, tegime tiigrihüppe, tutvustasime maailmale digitaalset asjaajamist ja prügi koristamist. Me oleme teinud ennast vaimult sadu kordi suuremaks kui meie rahvaarv üldse on. Kas see ongi kõik, mida suudame? Jah, kui loorberitele puhkama jääme. Ei, kui taas leiame jõudu vastuolude ja väljakutsete ületamiseks.
Nüüd, jumalakeeli ma palun, et me ei hakkaks ennast pidama eriliseks valitud rahvaks või rassiks, kelle püha kohus on kõiki teisi püha tõe juurde lohistada. Jäägu see hullus meid puutmata.
Pigem tehkem enda elu ja olemine paremaks, unustamata nõrgemaid, kartmata suuri ja vägevaid. Saagu siis eesti keelest ja kultuurist mis, aga, et mäletataks rahvast, keda kiitsid tuhanded teised.
Tänase postitusega tahan esile tõsta Tõnis Saartsi artiklit: 'haritlasdemokraatia, tänan, ei! See on populismi pesavooderdaja ja loob uusaristokraatiat'.
Kui küsida kodanikelt, et kes peaks juhtima riiki, kas haritud või harimata inimesed, siis vaevalt, et keegi pooldaks harimata tegelasi. Ometigi, kuigi meie valitsus on suurelt osalt kõrgelt haritud, pole me tulemusega rahul. Milles siis probleem?
Ilmneb, et haritud inimestel on kalduvus moodustada omaette klubi, kus riigi juhtimise ja majandusega kaasneb haritud inimeste eluolu parendamine, jättes vähem haritud kuhugi taha lohisema. Millest selline ving, ütlevad nad: minge kooli ja õppige, kõrgharidus meil ju tasuta.
Heakene küll, läheme siis kõik ülikooli. Mis edasi? Iga Eesti kodanik hakkab eriala spetsialistiks, firmajuhiks või ministriks. Päriselt või? Kes siis odavama töö ära teevad? Ega ometi n...
Praegune opositsioon valitsuses näeb kurja vaeva sellega, et EKRE kõrvaldada, mõistmata, et nad ise selle monstrumi sünnitasid. EKRE võib ju kukutada, ent probleem sellega ei kao - tarvis on riiki, kus kodanikud saaksid osaleda enama, kui linnukese joonistamisega iga paari aasta tagant. Kodanikul on vaja teadmist ja tunnet, et teda on kuulda võetud.
Lõpetuseks tsitaat artiklist:
"(haritlasdemokraatia) Tulemuseks pole mitte demokraatia kvaliteedi parenemine, vaid populismi tõus, usalduskriis, võõrandumine ja polariseerumine – teisisõnu, ohtlikult kreeni vajuda ähvardav riigilaev. Brexit, Donald Trump ja EKRE Eestis pole midagi muud kui alumiste tekkide mässu väljendus. Kui mõnede äratuskell pole veel helisenud, siis mida veel on vaja?"
Selguse huvides pean ära õiendama ühe uudise - astusin erakonna Eesti 200 liikmeks. Miks ma seda tegin ja mis edasi juhtuma hakkab, sellest nüüd lähemalt.
Mingi erakonnaga liitumise vajadust tundsin juba ammu, ent ükski ei tundunud piisavalt kodune. Peamiseks tõrkeks oli soov säilitada vaba kodaniku staatus, mis minu silmis on väärtus omaette.
Eesti 200 erakonna näol leidsin kodanike ühenduse, kelle suhtumine ja eesmärgid ühtisid parimal võimalikul moel minu omadega. Kirsiks koogil - ma ei tunne ennast ahistatuna ega piiratuna, ma olen endiselt vaba kodanik.
---
Tulevik ei ole lihtsalt see mis juhtub, vaid see, milles sina osaled. Mõistagi, paljugi juhtub sõltumata sinu toimetamistest. Mina teen omalt poolt panuse sellele, et teen mis võimalik, tulgu siis mis tuleb. Küsimus ette - kumbal juhul on kahetsus suurem, kas siis kui tegid mis suutsid ja kõik nurjus, või siis kui ei teinud midagi, kuniks tekib kahtlus, et oleks saanud paremini kui oleks teinud. Veelkord, mina panustan tegutsemisele.
Meie noored on sündinud riigis, mis on vaba ja avatud maailmale. Jäägu meist kaugele pärsitus, mis jälitab meid siiani 'õndsa' Nõukogude võimu ajast. Las noored õitsegu, las nad tegutsegu - või mis, et pigem olgu nad nagu meie, vanad kännud, kohitsetud algatusvõimest ja julgusest?
Tulevik on see, mis sünnib järgmine aasta, samuti see mis sünnib 10 aasta pärast, samuti see mis sünnib 100 aasta pärast. Jah, ka mina tahaks juba järgmine aasta rohkem hüvesid ja vähem maksusid. See on võimalik, võtkem vaid laenu. Aga tulevik on ka meie noortel, kes peavad vähema tööjõuga üleval pidama suuremat hulka pensionäre kui täna. Millise soovituse me neile jätame?
Meie riigi ja rahvuse püsima jäämiseks on parimaks võimaluseks haridus, täpsemini selle kvaliteet. Üksnes nii suudavad tänased noored täita neile pandud ootuse. Lisaks peavad noored igal sammul tunnetama, et kogu riik, kogu rahvas on neid toetamas, neid ja nende isiklikke eesmärke oluliseks pidades.
---
Blogi tuleviku seisukohalt pole mul vähimatki kavatsust seda muuta erakonna häälekandjaks. See oli ja jääb minu kui eraisiku, kui kodaniku arvamuse viimaseks kantsiks. Kui ma ka peaks mõnda erakonnaga seotud teemat kajastama, siis on see erandlik ja kaaluka põhjusega.
Väärikus
Kujutame ette, et sulle räägitakse kellestki keda sa pole varem kohanud ja öeldakse, et ta on väga väärikas inimene. Mis pilt sul silme ees jooksma hakkab?
Ilmselt keegi, kelle riietuse ega käitumise kohta pole ühtegi paha sõna ütelda. Riided on tal puhtad ja triigitud; ei tarvitse olla silmapaistvalt kallid aga odavad kah mitte. Käitumine on tal rahulik, ei rapsi ega tõmble, ei sülita avalikus kohas maha. Suheldes kuulab, lisab mhmh, et väljendada aktiivsust kuulamisega. Vastamisega viivitab, lisades ette oma avaldusele, et 'väga huvitav'.
Väärikus kaaskodanike silmis on väärtuslik valuuta, raskem võita kui kaotada. Väärikus kaaskodanike silmis tähendab kummardusi, võimalik, et ka majanduslikke võite.
Väärikusele lisavad punkte sinu taust: sinu perekond, suguvõsa, haridus, amet, positsioon.
Eneseväärikus
Ent mis on eneseväärikus? Millest see toitub, millest elab? Kuigi meil on kaks erinevat sõna, näikse olevat segi aetud ja segaseks aetud väärikuse mõiste üldse. Eneseväärikus - see peaks ju olema midagi isiklikumat, sõltumata ühiskonnast üldisemast. Eneseväärikus, ma kujutan ette, peaks olema miskit, mida ei kõiguta tormid ei tuul. Eneseväärikus ei pea sõltuma riietest, kuuluvusest ega isegi ühiskonnast.
Eneseväärikus on sisemine pühendumus, otsus, et mina ei ole nagu rõhuv enamus. Otsus, et mina ei vihka ega põlga teistsugust inimest, vähemasti mitte tegudes. Otsus, et mina hoolin endast nõrgematest ja rumalamatest. Otsus, et mina ei tösta ennast kõrgemaks, vaid osutun osaks ühiskonnast. Minu väärikust ei mõjuta see, kui ma suhtlen sundimatult kehvasti lehkava asotsiaaliga.
Eneseväärikus on ja võiks olla miskit sellist, mida ei mõjuta muutused sotsiaalses elus. Üleeile sa suhtlesid professoritega, eile tunnustatud ärimeestega, täna aga märsilohistajatega. Kas see peaks mõjutama sinu eneseväärikust? Ma väga kahtlen.
Võiks olla vähegi ..
Olgugi, et väärikus või eneseväärikus näikse olevat isiklikud teemad, paistame neid võtvat isiklikumana kui tarvis. Näiteks, kui keegi seltskonnas käitub matsina, tavatseme ütelda, et "kas tal pole üldse eneseväärikust?".
Miks meid häirib kui keegi seltskonnast käitub vääritult? Ilmselt heidab see varju meile endilegi. Et miks ometi sa selliste tegelastega üldse tegemist teed. Tõepoolest, sinu seltskond ütleb mõndagi ka sinu kohta. Paraku ja võimalik, me mõtleme asju üle.
Kutsun siinkohal üles kaaskodanikke märkama, hindama ja kasvatama eneseväärikust. Eneseväärikus ei sõltu sinu kuuluvusest, haridusest, tutvustest, ametist ega muust sarnasest. Sinu eneseväärikus sõltub otsustest mida keegi teine peale sinu muuta ei saa. Ja sina tead, et nendel otsustel on väärtus. Ja see lisab ka sinu silmi pilgu, mis pole ülbe ega üleolev, ent siiski vallutamatu.
sina oled eneseväärikas
Ajakirjanduse vahendusel oleme teada saanud, et üsnagi suur osa töövõimelistest kodanikest on kimpus võlgadega. Kontod arestitud, iga järgnev tööandja saab loetud tundidega teate, et töötaja palgast tuleb arvestatav osa kohtutäiturile kanda. See kõik on ettevõtetele koormaks, lisaks teadmatus, kas töötaja kärbitud palgaga edasi töötab, või hakkab 'musta' tegema.
Kommentaarid portaalides jagunevad suht kaheks - ühed kiruvad kohtutäitureid, teised võlgnikke. Ise oli loll, ise süüdi, ise maksku. Vähesed, kui üldse, leiavad laiduväärset kiirlaenude andjates (kes moodustavad arvestatava osa võlanõuetes). Ei saagi laita, äri on äri. Äri on püha.
Me võime ju võlgnikele öelda, et ise oled süüdi, ise olid loll, maksa võlg ära, ent see ei jäta ometigi ütlejaid puutumata. Kõige selle tagajärjel kannatavad esmajoones võlgnik ja tema pere, ehk siis lapsed. Järgmisena tuleb appi vald, kelle raha tuleb kellelt? Jah, sinult, targalt käitujalt. Ehk siis, kiirlaenu võlgniku probleem on ka sinu probleem.
Kiirlaenu andjad rikuvad seadust
Toome näite: kui inimene tahab pangalt laenu, näiteks maja ostuks, peab pank hindama kliendi maksevõimekust. Milline haridus, milline töö, millised muud tagatised. Kui pank on oma garantiides kindel, siis ka annab laenu. Kiirlaen ei küsi mingeid garantiisid - sa võid valetada mida iganes.
Ühest küljest, laenu võtjale tehakse hoiatus, et tegemist on finantstehinguga, aga kus on hoiatused laenu andjatele? Peale selle, et kohtutäitur garanteerib võla sisse nõudmise. Teisisõnu, kiirlaenu andjatele kehtib (de facto) reegel, et nemad lihtsalt usaldavad kliendi sõnu, ent kui võla sisse nõudmiseks läheb, töötab nende heaks kohutäitur. Kõlab nagu .. halvasti.
Minu nõudmine
Rahandusminister, Martin Helme, ma pöördun sinu poole isiklikult ja avalikult - võta selle teemaga midagi ette. Sunni kiirlaenude pakkujatele peale laenuvõtja rangem maksevõimekuse kontroll ja keelusta lauseklaam kiirlaenude võtmisele. Kui sa sellega kiiremas korras hakkama saad, oled saanud teise võimaluse.
Ühiskond kannatab, mõistad?
Kapsausside planeet
Oled sa kuulnud planeedist kus elavad kapsaussid? Jaa, selline planeet on olemas. See planeet on imeilus, roheline ja söödav. Kapsausside arvates imeliselt maitsev, ei oska paremat tahtagi. Peale kapsausside seal kedagi teist ei ela - täielik harmoonia. Asjaolu, et peale planeedi enda muud söödavat ei leidu, ei morjenda kapsausse karvavõrdki, saab söönuks ja jääb ülegi.
Kapsausside ühiskond ja poliitika
Kapsaussid on väga sotsiaalsed ja väga rohelised. Mistõttu ei pea imestama, et nende valitsusse kuuluvad Sotsid ja Rohelised. Sellal kui Sotsid jagavad 'kõigile võrdselt', siis Rohelised 'võimalikult vähe'. Vaidlused, kellele võrdselt ja kellele vähem, kestavad senimaani.
Kapsausside religioon
Sõltumata planeedi poolkerast ja kapsausside naha värvusest, usuvad kõik kapsaussid, et kui nad pühendavad oma elu õgimisele, sünnivad nad järgmises elus liblikatena. See usk liidab kõiki kapsausse ega lase poliitilistel vaidlustel igapäevast riitust üldse häirida - kõik õgivad elu eest.
Kapsausside teadus
Kapsausside teadus on ütlemata praktiline. Iga lõuatäis söödud pinnast suurendab lõugu, mis ühtlasi suurendab söödava pinna kogust, mis ühtlasi suurendab lõugu, mis ühtlasi suurendab ... Jah, sa saad aru küll.
Mõned üksikud teadlased Kapsausside ühiskonnast on tõstnud kisa, et kui nii edasi jätkub, on planeet varsti otsas. Aga neid ei usu keegi, sest planeet kasvab pidevalt suuremaks ja kes seda ära jõuaks süüa. Pealegi, see läheb vastuollu nende usuga. Kui ei söö mina, siis sööb keegi teine. Ja kuidas siis mina liblikaks saan?
.. ja kui nad surnud pole, siis elavad nad õnnelikult senimaani.
