Vabaduse Laul - mis sitasti, see uuesti

Käisin samuti Vabaduse Laulul, seedimise olen lõpetanud alles nüüd. Esimesed emotsioonid algasid muidugi täistuubitud bussist Kadrioru peatuses põgenemisega. Kadriorus oli selline ummik, et kadus igasugune isu bussiga enam edasi loksuda. Jalad selga ja minekut. Järgmine negatiivne emotsioon tabas mind mäest ülesse ronimisel, et jälle nad tekitavad telkidega ummistusi kõige käidavamale osale. Ja kolmas emotsioon, mis samuti positiivne polnud, käis helikvaliteeti kohta. Tuletage meelde Rock Summerit, kuidas siis kõlarid paiknesid ja kaaluge neid variante uuesti.

Enne, kui ma positiivsemate asjade juurde jõuan, virisen veel ühe asja pärast - kesse krt selle unelaulumixi välja mõtles. Miks oli nii vähe laule, kus oleks saanud kaasa joriseda kasvõi. Ma mõtlen selline tavaline keskmine, kõrvapidi elevandi jala jäänud keskmine eestlane. Mõisa köis lohises ikka kohe väga.. nagu tatt. Aga ajad on muutunud, mõisa köie kvaliteedist sõltub sinu edu. Rohkem ikka nooruslikku uljust ja tempot, kui see juba noortele juttude järgi sai mõteldud. Ei ole loogiline, et samal ajal mil me maailmakaardil ilma teeme, samal ajal joriseme kui raske on. Kas meis siis on seda sitkust või kaebleme nii nagu mõnedki teised.

Nüüd siis positiivsed asjad. Rahvast oli PALJU. Rahvas oli lõbus ja rõõmus. Kannatati ära haigutama panev soojenduskava, et lõpuks üheskoos hümni laulda; väga bro. Õhupallid meeldisid, osad oli neid lausa hulgem üksteise järele sidunud, moodustades sedasi õhupallikette. Meeldis õhupallide koos heade soovidega õhkusaatmine, Ja meeldis see, et rahvas oli üldiselt ikka heas tujus. Isegi üks aktiivselt telefoniposti püstihoidev tegelane ei suutnud seda head tunnet kustutada.

Annan siinkohal järgmiseks korraks idee. Korralik orkester, kui võimalik siis lausa sümfooniaorkester, koos mitmekülgse tõsise etnofuturockbandiga ja siis kõige ees üksteise järel esinejad. See oleks kõvv, see oleks nooruslik. Idee on pärit Punk Laulupeost. Stiil ei pea olema punk, vabalt võiks olla mõni vana ülirahulik lugu uues võtmes, sümfooniaorkestri ja rockbandi esituses. Rohkem loomingulisust ja innovatiivsust.

Jään igal juhul järgmist korda ootama, kindlas lootuses, et järgmine kord me ei kuule sellisel üritusel unelaule, vaid ikka neid mis vaimu ja hinge ülesse äratavad. Raputavad, ma tahtsin ütelda. Kultuuripealinn suudab paremat.

Elagu Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liit

Kõigepealt pealkirja päritolust; minu käes on kalendermärkmik 1984; selline raamatu moodi asjandus. Selles raamatus on üks jutt pealkirjaga "Töörahva võitlus Eestimaa NSV Liiduga ühendamise eest 1924. aastal". Töörahva toimetamistest ja kannatustest pajatav jutt lõpeb ühe koosoleku kirjeldusega. Toon siinkohal ära kolm lauset:

"Seepärast kutsus ta koosolijaid töörahva suurel võitluspühal andma sõna, et nad tahavad jätkata võitlust suure kevade, proletaarse revolutsiooni eest niikaua, kuni see teoks saab, ja lõpetas kõne hüüdega: "Elagu Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liit!". Samasuguses vaimus jätkasid ka teised kõnelejad. Miitingust osavõtjad kiitsid need kõned ja üleskutsed üksmeelselt heaks."

See lõik tuli mulle deja vu'na meelde, kui sain lugeda Argo Ideon'i kokkuvõtet Savisaare/Ratase jõuvahekordadest. Tsitaat siis sellest jutust:

"Sillamäe osakonna koosolekul osales 18 inimest umbes sajast sealsest Keskerakonna liikmest ja kõik nad hääletasid Savisaare kui esimehekandidaadi poolt. «Kõik, kes koosolekul sõna võtsid, toetasid tema jätkamist,» ütles Põhjarannikule Sillamäe osakonna juhatuse liige Eevi Paasmäe. Tema sõnul ei olnud Ratase kandidatuurist koosolekul isegi juttu.

Ehk ma olen paranoiline, aga no selline toonide sarnasus tekitab minus kõhedust. Mine sa seda Savisaart tea; kui ikka terves Euroopas ja Ameerikas majanduslikud teemad vussi lähevad, on Savisaarel väga lihtne, isegi kõned on pea sajand ette kirjutatud. Ja küllap selle vajaliku hulga töörahvast ka kokku saab.

Või siis teisisõnu üteldes, kui keegi tahab revolutsiooni teha, tehku seda nüüd.

Ilves näitas klassi, ehk vangerdus Eesti moodi

Eesti Ekspressi tänast artiklit, "Kuidas Ilves Kreekat päästis", oli ütlemata muhe lugeda; egas meite mehed lollid pole. Artikkel keskendub kutsele "eurotsooni riigipeade erakorralisele nõupidamisele, et sõlmida lõplik ja kõikehõlmav kokkulepe eeskätt Kreeka abistamise kohta". Kokkutulek oli tähe all, kas nüüd või mitte kunagi.

Sinna oleks pidanud minema Ansip aga oh häda, Ameeriklastega olid juba kohtumised kokku lepitud, ei saanud minemata jätta. Otsides Ansipile asendust, tõdeti, et mingi teisejärguline esindatus või selle puudumine ei tule kõne allagi; seega saadeti sinna meie Top Gun, Toomas Hendrik Ilves. Rehkendustes ta vist nii kõva vend pole, et majandusanalüütikutega rinda pista aga see-eest oskab ta poliitikat.

Maratonkohtumise käigus vaieldi maa mustaks ent kokkulepe siiski saavutati. Meite mees võttis samuti sõna ning toonitas solidaarsuse olulisust. Raha leiti ühise otsusena EFSF'i kassast. Olukorra tragikoomilisus seisneb selles, et Eesti ei ole veel EFSF'i liige, seega ei pea me kohe maksma ühtegi senti. Säh sulle solidaarsust.

Nii tehti paari päeva jooksul elegantse vangerdusega ajalugu. Ansip sai kokku USA asepresidendi ning muude tähtsamate ninadega, andes sellega märku, et kui Euroopa omadega hakkama ei saa, otsime liitlasi mujalt. Või õigupoolest tuletati olemasolevat liitu meelde. Ja Ilves samal ajal mängis meile välja tasuta pääsmed kallisse klubisse. Nice job, thnx.

Ka Sina, Brutus (Jüri Ratas)!

Just nõnda hüüatas Priit Toobal temaga tehtud intervjuus. Esimese hooga lõi selline toon mind pahviks, teisalt aga sai pilt jällegi klaarimaks. Demokraatlik Fair Play Keskerakonnas kehtib vaid teatud tingimustel. Kasutades näitena jalgpalli, paistavad mängureeglid keelavat Savisaare vastastel kasutada väravavahti või siis vähemasti ei tohi nad palli lüüa. Väljakul niisama ringi siblida võivad, seda ei keelata.

Toobali sõnadest kostub ehedalt mõttelaad, et kui Savisaar on sind kuhugi edutanud, ei tohi sina mitte enamat nõuda. Juba Savisaare vastaskandidaadiks olemine ise on taunitav, saati siis veel vihjamine, justkui oleks midagi valesti senise poliitkultuuriga. Isegi kui Savisaar milleskis eksinud on, pole hea toon sellest rääkida; tegu on messiaga, kelle ees me kõik tänuvõlglased oleme.

Toobal ise tundub nägevat märksa suuremat pilti, nimelt on oht, et Toomas Hendrik Ilves saab edasi oma soojal toolil istuda, mis teatavasti on suureks ohuks kogu Eestile. On ju Ilves see, kes seisab risti vastu Savisaare võimalustele suurde poliitikasse pääsemisel ja kuristiku servalt Eesti päästmisele. Kõige selle vandenõu taga seisab muidugi Ansip & Co koos kurja meedia ning teiste põrgusigitistega. Palju ei puudu, et vabamüürlased loosse segatud oleks.

Taktika ning sõjaplaan koonduda Savisaare kaitsele tundub aga seejuures suht mõttetu ettevõtmine, kui see neil Toobali sõnade kohaselt "ei võimalda pidada kampaaniat Tarandi toetuseks". Kas tõesti on Toobalil nii suur hirm naha vahel, et presidendivalimised on lükkunud tahaplaanile ning esimesel kohal on totaalkaitse Savisaare ümber. Et kui Jüri Ratas võidab, on kõik hukas.

Hea kokkuvõtte toimuvast on teinud Kreitzberg. Tema sõnade järgi pole Savisaare pärast vaja muretseda; kui tema juba kandideerib, siis ka võidab. Selle pildi järgi võib ennustada, et edasi läheb nagu on olnud, midagi ei muutu; nii Ilves kui Savisaar istuvad oma kohtadel edasi ja kõik on (peaaegu) õnnelikud. Seega Toobal sahmerdab, kuna "näeb siin oma tähetundi". Lihtne nagu seebivesi.

Laulupidu päästis Kultuuripealinna

Laulupeol käidud ja tunne on vägev. Nagu lootuse ja usu laadimine järgnevateks aegadeks, et me oleme ikka üks, et me oleme milleskis olulises kokku leppinud. Eesti rahvas hoiab siiski ühte; vähemasti need tuhanded noored küll. Ja mulle miskipärast tundub, et see uus põlvkond, kes vabana sündind, ei kanna kaasas mineviku taaka, sel lihtsal põhjusel, et neil lihtsalt pole seda.

Mis aga puutub Kultuuripealinna, siis noh, läks vussi siis läks, meil oli igal juhul üle küla pidu, laulupidu. Väike paranoia muidugi on, et Kultuuripealinn üritab seda üritust enda arvele kanda. Aga las nad olla, olgu neilgi ilus päev; selle pooliku Kultuurikatlaga ju esinema ei tule.

Laulupeost veel niipalju, et väga vahva oli rahvaga lainetamine ja "Liivimaa pastoraal". Tehniliselt pisut keerukas laulupeo tarvis (kohati oli ikka väga kole kakofoonia), või siis vähene julgus intrepreteerimisel. Aga igal juhul pooldan vana ja uue põimimist, uute stiilide ja võtete otsimist, edasiarendust. Kui me jääme traditsioonide külge kinni, ainsa põhjendusega, et "me oleme sedasi teinud juba 100 aastat", siis me mandumegi kultuuriliselt. Andke noortele vabadust katsetada ja vabadust ka vahest eksida; sealt on kindlasti nii mõndagi head ja huvitavat tulemas.

Miks mitte võttagi edaspidi eri stiilidest asju sisse, näiteks nagu Punk Laulupidu? Võimaitea, hiphop räpi kastmes. Küllap see vaim, mis eestlastele esimesed laulud on andnud, annab ka teised ja kolmandad.

"Peaminister" (Mein Kampf) - written by Edgar Savisaar

Paistab, et Edgar Savisaare raamat "Peaminister" ootab järge. Võitlused pole veel läbi, rääkida oleks mõndagi nii aastatepikkusest opositsioonis olemisest kui ka pealinna valitseja staatusest. On olnud nii võite kui kaotusi ja kindel on see, et Eesti ajalukku on ta kindlalt jälje jätnud. Meenutatakse teda veel pikalt; kes muidugi kuidas.

Tulevaste presidendivalimistega seoses ühtaegu hädavariandina, teisalt taevaliku kingituse, Tarandi ümber, käib selline möll, et järeldada saab vaid üht - Keskerakond on agoonias. Miks siis muidu lükatakse julmalt tanki igasugu toobalid, kotkad ja kutserid; rahvast vihale ajama ja soppa loopima. Ega siis ju Edgaril endal kõlba nii madalale langeda, tema nime leiab sealt sopalompidest harvem, kuna rahvas on parasjagu tegelemas näiteks kutseri lintsimisega.

Seda, et Tarand võib olla kahe teraga kirves, nad juba mõistavad; neil tuleb lihtsalt programmiga edasi minna, Ilvese renomeed omapoolsete hinnangutega täiendama. Mis omakorda peaks koalitsioonis vibratsioone tekitama ja ehk midagi ka kasu tooma. Kuidas nad aga selle tõsiasja alla neelavad, et venelaste silmis võttis Edgari presidendiks mittekandideerimine ta pikkusest tollijagu maha, ma ei tea. Või siis ei ole nad seda veel adunuki?

Tarandi teema juurde tõmbas tagasi mu mõtted Siret Kotka blogi "Tarandist saaks kogu Eesti rahva president, Ilvesest mitte". Põhiline loogika käib seda rada, et "Ilvest toetab vaid (niijaniipalju)", Tarandit aga juba (niijaniipalju)". Ning lisab veel lõppu, et Tarandi puhul on toetus venelaste ja eestlaste seas suhteliselt võrdne. Seda kõige suuremat numbrit, et eestlaste hulgas on toetus Ilvesele üle 60% , pole loomulikult blogis mainitud.

Samas kipub "Tarandikäigu" juures meedias ka muid teemasid aktuaalseks muutuma; mida teha Laanetiga? No ei jagu ju enam pehmeid toole igasuguste vingujate vaigistamiseks ja palju sa neid uksest välja jõuad loopida, muudkui tekib aga juurde. Kord on käest ära.

Ja et teosel ka hing sees oleks, võiks sinna lisada romantikat, võidud ja kaotused naiste rindel. Tee mis sa tahad, endal tekib juba mõte, et ma tahaks kah olla samasugune paks mölakas ja endiselt naeratavatest näitsikutest ümbritsetuna.

Üks tähelepanek veel - viimasel ajal on Savisaare hääl porgandlikum kui kunagi varem.

Homod Googlega tülis

Kes on kasutanud Google otsingumootorit, teab, et mõningate pühade ja tähtsündmuste ajal muudab Google otsingurea kohal asuvat logo. Isegi Eesti iseseisvumise tähistamiseks ilutses seal pääsukesega sinimustvalge logo.

Nüüd on aga homod leidnud järjekordse teema virisemiseks; nimelt miks ei muudeta logo Gay Pride ajal. Niipalju on Google teinud, et kui otsingusse sisestada mõni gayteemaline sõna, on tulemuste puhul otsingukasti kõrval näha väiksem vikerkaar. Aga ei, sellest on ju vähe.

Asja irooniana leidsin aastataguse uudise, mis teatab, et Google maksab homodele rohkem palka, kuna nood ei saa abielluda ning jäävad seetõttu ilma mõningatest sotsiaalsetest hüvedest. Tule taevas appi, peab vist kah pedeks hakkama, võibolla saab tasuta bussiga sõita.

Tarand Presidendiks? Mõtle laiemalt!

Indrek Tarand va krutski, tegi jälle tarandit. Või, et tema on täitsa valmis Presidendiks hakkama. Mitte palju vähem ei üllatanud see, kes Tarandi välja käis; Edgar isiklikult. Edgari enda tagamõte selle liigutuse juures on see, et ise presidendiks kandideerides oleksid tulemused olnud liiga hävitavad. Et kui ise kunniks ei saa, siis uuele kunnile lähemale ehk ja seda kõike naerualuseks saamisest pääsenuna.

Aga üks tsitaat Tarandilt paneb täitsa mõtlema: "Olen mures sellise tagatubade arengu pärast ja olen kogu aeg soovitanud erakondadel ja liikmetel mõelda kitsastest erakonnapiiridest laiemalt. /.../ Kui Keskerakond sel teel edasi läheb, olen nõus kandideerima demokraatia säilimise nimel,"

Kas ta tahtis nüüd ütelda, et Keskerakond on see tubli "laiemalt mõtleja", ning peaks nüüd lihtsalt sama teed jätkama, või seda, et tema on nõus kandideerima vastavatel tingimustel. Millegipärast mu aju tõrgub mõtlemast, kui üritan ette kujutada midagi sellist nagu "laiemalt mõtlev keskerakond". Ilmselt on siis Tarand seadnud mõned tingimused, mis peavad olema täidetud, enne kui ta Edgarilt tuge küsib. Kes teab, ehk ongi tingimuseks erakonna juhi vahetus. Vat see oleks küll üks vinge Tarand.

Siia lõppu sobiks ideaalselt tsitaat Edgari blogist, aastast 2009: "Nii Indrek Tarand kui Dmitri Klenski on mõlemad silmapaistvad kõnemehed, aga kas te usaldaksite oma linna või valla nende kätte?".

valimised läbi, rahvas on rääkinud

Põnevad valimised olid, kuid kokkuvõtteks - mitte midagi (vist) ei muutu. Reform ja IRL jätkavad endiselt koos ja Sotsiaaldemokraadid Keskerakonnaga jäävad opositsiooni. Või kes teab, näeb kui palju on Mikseril selgroogu ja kui palju võimuiha. Kui võimuiha kaalub ülesse selgroo, lepib ta kõigega, mida Ansip tingimuseks seab. Selge on üksnes see, et Reform on jõupositsioonil, võtab ja jätab keda tahab. Jääb üksnes lootus, et nad korras rahanduse kõrval muid valdkondi unarusse ei jäta.

Keskerakonna seis läks aga huvitavamaks, et mitte öelda nutusemaks. Savisaare häälterekord tähendab vaid üht, troonist ta ei loobu, ning samas, erakond on endiselt opositsioonis, eestlaste hulgas toetuse kaotanult. Kohalike omavalitsuste valimisi silmas pidades on Savisaare vastastel suu nüüd kinni; ilma temata pole lootustki, vähemasti mitte Tallinnas.

Siinkohal kaastunne Evelyn Sepale, peab vist ikka asisema töökoha vaatama. Enamp ei saagi taksoga ringi rallida, vastuvõttudel esineda ja valijatega kohtamas käia. Ja lisaks need tuhanded reeturlikud facebooki sõbrad, kus nad kõik jäid. Oli siis nüüd vaja sedasi suud pruukida. Või ehk halastab Edgar ja kingib näiteks mõne kultuurimaja direktori koha.

Kahju, et Rohelised sisse ei saanud, Strandberg ajas ju täiesti mõistlikku teksti. Roheline maailmavaade on kokkuvõttes ikkagi tulevikuteema, keskkond ja olud milles meie lapselapsed elama hakkavad. Kätte maksis neile omavaheline võimujagelus ja "maavillaste" liigne kotsentratsioon.

Üksikkandidaatidel jäi "Tarandi tegemine" ära, aga saage ometigi aru, riiki ei saa juhtida kuketa kanala demokraatiat tehes. Piinlik hakkas teie teleesinemist vaadates. Kui riigikogu teiesugustest üksnes koosnekski, ma ei kujuta ette, kas te nelja aasta jooksul valitsustki moodustada oleks suutnud.

Lõppkokkuvõttes võib valimistega rahule jääda - rahvas on rääkinud.

Pullerits, nii pole ilus

Keskerakond esitas valimiskomisjonile protesti, kus ta väidab, et avaliku arvamuse uuringute avaldamine mõjutab valijaid. Iseenesest lihtne tõde, ei hakkagi sellele vastu vaidlema. Ei tekita ka küsimusi, miks Keskerakond protesti esitas - vaja ju pildil olla, häält teha.

Protestis on üks lõik, mis väärib erilist tähelepanu:

"Nüüd palumegi Valimiskomisjoni hinnangut olukorrale, kus hääletamine käib, aga südamerahuga avaldatakse avaliku arvamuse uuring, mis näitab varasematest uuringutest hoopis erinevaid numbreid," lisas Toobal, "ja eelkõige selliseid numbreid, mis e-valimiste ajal mobiliseerivad Reformierakonna valijaid."

Kõik suuremad portaalid tsiteerisid seda, kuid ainuke, kes jättis selle rasvaseks tehtud lausejupi tsiteerimata, oli Postimees. Ehk siis küsimus, miks sedasi?

Kas põhjuseks oli äkki see, et tekitada lugejates muljet, nagu ei tahaks Keskerakond oma protestiga aus olla, varjates tegelikke põhjuseid. Miks Keskerakond Reformierakonna eraldi välja on toonud, on samuti lihtne - sinu tugevust hinnatakse sinu vastaste järgi. Narr oleks ju olnud Keskerakonnal pabistama hakata näiteks roheliste või rahvaliidu pärast.

Aga mis puutub Postimehesse, siis veelkord, nii pole ilus ja pigem näitab teie nõrkust.