Ansip, mis saab edasi?

Sedavõrd väikesel rahvusriigil, nagu Eesti, on eksisteerimine ja püsimajäämine juba omaette saavutus. Me oleme sellega hakkama saanud.

Noor, teismeliseeas Eesti valis enda juhiks Ansipi, perfektse isakuju. Ta on karm, ta on jäik, suhtkoht õiglane aga ta pole rumal. Sa ei pea tema pärast häbenema näiteks võõrmaaliste ees. Ta ei tõmble, on kindel ja rahulik. Kampaania: "võid kindel olla", tõestab ennast praktikas; võid kindel olla, et midagi ei muutu.

Võimalik, et Ansipi meelest on toimunud ja muutunud palju. Jah, statistika on 'politicans best friend'. Ometigi näevad eestlased täna tuttavat situatsiooni - stagnatsiooni.

Eestisugune riik vajab eluspüsimiseks paindlikkust, kohanemisvõimet. Ei ole loogiline, et olukorras, kus meie väikest riiki paisatakse ühelt tormilainelt teisele, oleme valmis kõigeks, ka kartulikoorte söömiseks, ent meie riigi valitsus on tardunud vaid ühte majandusmudelisse.

Ansip, aeg on muutusteks. Respekt sulle saavutatu ees, ent tõesti, ära muutu Savisaare duplikaadiks. Ja veel, kui reformierakond tahab oma nime kõrgel hoida, olgu ta valmis reformima raskeimat - iseennast.

ps. tunnistan, kasutasin blogile lisatud fotot ilma loata

Jeesus, filosoofide kirstunael

Ostsin täna odavmüügist kaks raamatut, mõlemad filosoofia teemal. Raamatud püüavad anda ülevaadet kuulsamatest filosoofidest ja nende ideedest läbi aegade. Sellised lihtsad käsiraamatud, stiilis "Idiots guide to..".

Raamatuid sirvides leidsin peatüki, kus räägitakse ka kristlusest ning selle mõjudest, ent mitte ühtegi tsitaati Jeesuselt endalt. Jäin mõtlema, et huvitav miks. Miks ei taheta tsiteerida tegelast, kelle mõju ühiskonna (viimase 2000 aasta) kujunemisele on olnud üks suurimaid, kui mitte suurim.

Siinkohal tuleks eraldada Jeesuse eluajal öeldud asjad sellest, mis toimus peale tema ristilöömist. Usuline ärkamine, kristlus, läks ju lahti peale seda, kui käputäis tegelasi väitsid Jeesuse elavat. Enne seda oli Jeesus ajusid kruttiv revolutsionäär, ajades segi arusaamad ilmalikule võimule ja Jumalale allumisest.

Esimene vastus oleks arvatavasti, et Jeesus polnud ju filosoof. Ometigi kirjeldas ta nii indiviidi kui ühiskonna toimimist, pakkudes ideid, kuidas oleks parem. Ta rääkis igavikulistest asjadest, rääkis asjade sügavamast olemusest. Radikaal, suure esitähega.

Radikaalsus Jeesuse puhul seisnes kasvõi selles, et ta ei ajanud uinamuina juttu, ei laiutanud käsi, et ka tema ei tea kõike, ei laskunud lõpututesse aruteludesse, kus tõdeda, et asi võib olla nii ja naa ja üldse olemata olla. Aga inimestele ju ei meeldi sellised tarkpead. Eriti veel sellised tarkpead, kes lähevad isiklikuks ja ütlevad otse näkku, mida sa elus valesti teed.

Kristlastelt küsitakse tihti, miks nad usuvad, küsimata endilt, miks ise ei usu. Vastus uskmatusele on muidugi lihtne; näita mulle Jumalat, küll siis usun. Julgen väita, et küsimus pole niivõrd surnuist ülestõusmise ja Jumala olemasolu võimalikkuses, kuivõrd sellele järgnevas. Sest kui peaks reaalsus olema see, et tegelikult kah, täitsa päriselt Jeesus surnuist ülesse tõusis ja siiamaani elab, muutub ju kõik tema öeldu astme võrra tähtsamaks. Et aga meil on vabadus mitte uskuda, ei pea me ka kokku puutuma öelduga; vähemasti nii me mõtleme.

Võrrelgem Jeesust näiteks Buddhaga. Buddha rääkis, et kui sa selles elus suuremat sorti jamadega hakkama oled saanud, ei juhtu sinuga midagi kohutavat, peale selle, et sa järgmises elus mingi satikana sündida võid ning sellga oma karmavõla lunastad. Mismoodi ma küll satikana meeleparanduseni jõuaksin ja seejärel järgmises elutsüklis veelgi parema inimesena sündida saaksin, sellest ma päris hästi aru pole saanud. Igatahes ei kuuluta Buddha midagi fataalset, kõike annab parandada. Ses mõttes ongi Jeesuse sõnum fataalselt radikaalne (või vastupidi).

Võtkem kasvõi see ligimese armastamise teema. Kaua sa jõuad jahuda teemadel: kes on ligimene, mis tähendab "nagu", mis on armastus ja üleüldse kes olen ma ise. Reaalses elus, praktikas, sa tead küll mida umbeski peaks tegema, aga noh, kuulge, oma särk on ikka lähemal.

Ja nii ongi - suured ideed, ent liiga isiklikud.

#OWS | The Empire Strikes Back ' 1% vs 99%

New Yorki miljonärist linnapeal sai okupeerijatest villand, kaua võib, mida nad lällavad siin, segavad elamist ja olemist. Liberty Plazat okupeerinud kamp peksti laiali ning hävitati tekkinud infrastruktuur. Iseasi, palju sellest tolku on, mina oleks linnapea asemel sinna supiköögi organiseerinud.

Et rahatuusad asja tõsiselt võtavad, näitavad nende viimased liigutused üsnagi selgelt. Eks neil ole ka põhjust, liikumine on tekitanud tõsiseid rahalisi kahjusid. Tõhustamaks kasumi kaitsmist, annetas J.P. Morgan New Yorki politseile $4,6 miljonit. Ja see pole Morganile kulu, vaid taktikaline käik, et vältida halvimat.

Veelgi huvitavamat kraami leiab hiljuti lekkinud dokumendist. Nimelt saatis üks lobifirma pankurite ühendusele kirja, kus nad analüüsivad tekkinud olukorda tulevaste presidendivalimiste taustal. Leitakse, et positsioonide kindlustamiseks tuleb alustada meediasõda. Kuna lobifirma ei ela õhust ja armastusest, siis on sellel teenusel ka hind - $850 000. Selle raha eest toetataks poliitikuid, kes toimetavad osariikides, milled nad viimasel korral Obamale kaotasid. Otsitakse Demokraatide sidemeid #Occupy Wall Street liikumisega ja võimalust seostada neid liikumise jooksul toimunud negatiivsete eksessidega.

Males meenutab see olukorda, kus sundseisu peataoleku puhul valitakse agressiivne rünnak, eelistatavalt tuli kuningale. Reeglina tehakse seda aja võitmiseks. Paraku pole #OWS-il kuningat; Fox News on juba mõnda aega üritanud liikumist maha tampida, tulemusteta. Oodata võib seega veelgi räpasemaid võtteid.

Kas pankurite ühendus konkreetse hinnapakkumise ka vastu võttis, pole teada, ent peaks pisut aimu andma teema tõsidusest - Money talks, #OWS walks; hinnapakkumisi liigub teisigi.

Adbusters kutsub samal ajal protestante taktikalisele taganemisele. Peamiseks põhjuseks lähenev talv, kuid mitte ainult. Sedasi edasi telkides elades ja päevad läbi koosolekuid pidades kaotaks liikumine oma momentumi, teravuse, vajuks uudisväärtuse puudumisel lihtsalt ära. Debatid sel teemal on #OWS-i kommuunides suht tulised.

Samas pole see taganemine allaandmine, vaid sisenemine järgmisse etappi; töö jätkuks ja areneks edasi põhiliselt internetis, seal kommuune arendades ja ajurünnakuid korraldades, et kevadel uue jõuga välja tulla. No see võtab ikka aega, kus miljon inimest tahab isiklikult sõna sekka ütelda.

Ideel on jumet aga kas see ka läbi läheb? Seda ei tea kahjuks keegi. Nii nagu liikumise plahvatuslik kasv oli ennustamatu, on ennustamatu ka selle edasine kulg. Liikumise suur trump - liidrite puudumine - võib osutuda Achilleuse kannaks. Liikumine vajab mingisugustki suunda, mingit eesmärki, taktikat ja koordineeritud tegevust. Mitte, et see kõik puuduks aga sellel on oht hägustuda ja killustuda.

Võtsin vaevaks tutvuda liikumise ajalooga, õigemini sellele eelnenud ajaga. Ilmneb, et Adbusters on erinevaid kampaaniaid korraldades oma rida ajanud juba aastaid. See, et #OWS sedavõrd suureks paisus ja täiesti oma elu hakkas elama, oli üllatuseks neile endilegi, ent samas polnud see pauk luuavarrest. Juba kümmekond aastat tagasi oli Adbustersi tegelastel visioon ja lootus näha uue tõeliselt suure liikumise algust. See aga ootas oma aega ja kedagi, kes sädet annaks.

Ma mõtlen, et kui mina oleks oma blogis välja hõiganud idee okupeerida Wall Street, oleks ma paremal juhul saanud kommentaari minu vaimse seisundi kohta, halvemal juhul ei sedagi. Adbustersi eeltöö on kestnud 15 aastat, kogudes oma ajakirjale sadu tuhandeid lugejaid ja nüüd alles lõigati selle vilju.

Nii et selles mõttes on liikumise sünni põhjuseks siiski mingid nimed, mitte tingimata konkreetsed isikud, vaid pigem ühendused. Ja mida edasi, seda rohkem võib näha erinevate "töö"gruppide populaarsuse erinevat kasvu. Ilma autoriteetide, eeskujudeta ja ajaloo suurkujudeta poleks ka sellel liikumisel praeguseks saavutatud edu. Kes see ütleski, et seisab oma hiiglastest eelkäijate õlgadel?

Pealkirja juurde tagasi tulles peab tõdema, et mitte sugugi kõik rahatuusad ei võitle #OWS-i vastu. Leidub ka neid, kes on annetuste näol okupante suurel määral toetanud, ostes neile telke, sööki ja muud vajalikku. Lisaks sellele on märke ka Tea Party sulamisest. Memphises asuv grupp kutsus endale külla mõned aktivistid, kes siis rahvale omi seisukohti jagasid. Kõiges küll ei nõustutud, ent suhete soojenemist võis märgata.

Teemale lisaks soovitan kuulata Raadio 1-s toimunud arutelu toimuva üle. Stuudios on Tarmo Jüristo, kes käis isiklikult liikumise sünnikohas, elas seal nädal aega ning kirjutas sellest oma blogis (memokraat.ee). Ning nii mõnegi asise postituse leiab vabameelse blogist (vabameelne.wordpress.com).

Lõpetuseks video liikumise 2. kuu sünnipäeva tähistamiselt, kus kell 6 hommikul oli 20 000 inimest okupeerimas Wall Streeti. Väga hästi tehtud video, musaga kokku miksitud. Kes mäletab meie öölaulupidusid, siis midagi sinnakanti toimub praegu seal, Ameerikas.

#OWS | #Occupy Harvard

Uudiseid #Occupy Wall Street teemal.

Adbusters kutsub ülesse okupeerima Harvardi ülikool, tuueks ajendiks tõsiasja, et ülikooli tipp professorid ja dekaanid on sisuliselt 2008 aasta krahhi arhitektideks. Nende õpetatud majandusteooria pidi tooma õnne ja heaolu, American Dream'i. Mitmed nende õpilased on juhtumisi poliitikute ja pankurite hulgas põhitegijad, need kes ka sügavaima kriisi ajal said meeletuid hüvitisi, pidu ja trall käis taevani. Need on nemad, keda riigi keskpank praegu üüratute rahasüstidega päästab. Kõik see tuleb kinni maksta tavakodanikul, vähenenud sissetulekute ja inflatsiooni näol.

Samas pole muidugi kõik Harvardi tudengid sedavõrd edukad; on hulgaliselt ka neid, kellel tänaseks kallilt saadud lõpupaberid käes, ent tööd mitte. Igatahes on selge, et senine süsteem ei tööta enamuse heaks ega ole jätkusuutlik.

Lisaks madistab Adbusters ajalehega New York Times, kes süüdistab neid sisuliselt antisemiitluses. Adbusters saatis vastuseks kirja, mille palus enda kaitseks avaldada. New York Times keeldus selle avaldamisest, tuues põhjuseks teksti pikkuse, mis ei mahtuvat formaati, ehk siis paluti seda tuntavalt kärpida. Adbusters aga keeldus sellest ja nüüd ongi sisuliselt patiseis. Paraku võib ajalehe kahjuks mainida, et Adbustersi kasutada on sotsiaalmeedia, mis oma tõelist jõudu on alles näitama hakanud.

Hiina üritab samuti asja kontrolli all hoida, blokeerides otsingumootorites praktiliselt kõik, mis #Occupy liikumisega seotud on. Sõnumiks raudne kord: #Occupy Bejing, no pasaran.

CNN on üllatuslikult lasknud läbi rapordi, kus nad intervjueerivad selgelt mõtlevaid ja väljenduvaid aktiviste, ehk siis lasevad juba läbi nende sõnumeid. Fox News on endiselt vastasseisus, nimetades seda väga ohtlikuks liikumiseks, mis Obama enda õlgadel seisab.

Muus osas läänerindel muutusteta, liikumine levib ja kasvab, harusid ja kommuune tekib nagu seeni peale vihma, varsti pole linna ega päeva, kus ja mil midagi ei toimuks.

Siin videos sekkutakse valimistesse. Presidendikandidaat Michelle Bachmanni esinemine katkestati okupeerijate poolt. Aktsiooni nimeks on 'Mic Check', kus üks ütleb ees, teised kordavad järgi. Kuna seadust ei rikutud siis olukorra lahenduseks pidi politsei Bachmanni lihtsalt minema eskortima.

Eesti Kunstiakadeemias näed august kunsti

Jalutasin ühel õhtul peale tööd kodu poole ning juhtusin mööda minema Eesti Kunstiakadeemiast. Just, sellestsamast mida tegelikult pole ja mille ehitamine üldse suure küsimärgi all on. Sõnumid ja maalingud ehitusplatsi ümbritseval plangul räägivad enda eest.


Vaatasin ka mina august kunsti; oli küll seal, täitsa olemas.

Siin keegi küsib midagi.

Rahvuslikud tunded ei püsi vaka all, kannatus on viidud piiri peale.

Lennart Meri :) Huvitav milline oleks olnud tema reaktsioon selle ehituse kulgemise suhtes. Loodetavasti ei hakata nende sõnade peale ballaade kirjutama aga mõni punkbänd võiks sellele viisi küll taha teha.

Silm puhkab. Vabakutselised lõuendi puudumisel betooni kaaskasutamas (sõnast taaskasutama) .

Selline ta siis on, Eesti Kunstiakadeemia. Kas sünnib ime või tuleb kunstirahval karges Eestimaa talve öötaevas siravaid tähti vaadeldes tõdeda, kui pisikesed nad tegelikult selles universumis on.

#Occupy Wall Street - phase two - #Robin Hood

Adbustersi algatatud #Occupy Wall Street on sisenemas järgmisse faasi - uueks ürituseks on #Robin Hood (tax); juba sel laupäeval (29.10.2011). Robin Hoodi maksu võib kokku võtta ühe lausega:

"So now we are telling you what we want: a radical transformation of casino capitalism… we want you to slow down fast money with a 1% #ROBINHOOD tax on all financial transactions and currency trades."

Pikema ja põhjalikuma tutvustuse leiab lehelt http://robinhoodtax.org. Kannatamatutel soovitan läbi vaadata see video, 3 minutit andeka näitleja Billy Nighy esituses, priceless.

Ehk siis sisuliselt midagi sellist nagu (meil) on käibemaks; aga mitte päris sama. Maks rakenduks finantssektorile, finantstehingutele ja valuutakaubandusele. Ehk siis sedasorti rahade liigutamine, mida kasvõi börsil näha võib. Uus maks ei ole ka astmeline tulumaks, selle põhirõhk oleks just rahade liigutamisel, mitte teenitud kasumil.

Idee on alles arenemisjärgus ja konsensuse otsingul, pisut veel toores, et mitte ütelda vastuoluline. Aga selles on radikaalsust, mida üks tõeliselt uudne idee peab omama.

Seda 1% kasutataks põhiasjalikult vaesuse vastu võitlemiseks, kasvõi sellega, et saadame kõik maamuna peal elavad lapsed kooli. Kui haridus pole õng, siis mis üldse? Või siis tervishoiu parendamiseks, peaks ju seegi olukorda parandama. Vähem põduraid ja enneaegselt surijaid tähendab rohkemat hulka toimivaid töökäsi ning ajusid, mis peaks omakorda majandusele positiivselt mõjuma - vähemasti Vanas Maailmas, Euroopas.

Haritud ja hea tervise juures olev inimene pole sõltuv planeetide seisust ega kehvast suusailmast, ta oskab endaga hakkama saada. Omaette teema on muidugi hariduse kvaliteet, selle sisu ja praktilisus, aga sedagi annaks lisaraha näol parendada. Asjaolu, et meie endigi õpetajaskonda on tabanud noorte ja meeste põud, peaks midagi tähendama ja ennustama.

Millega uus liikumine jätkub, on vara ütelda, kuid kindel saab olla selles, et mõjuta see pole ja niisama ei jää. Seda revolutsiooni on algusest peale toitnud kasvav ebavõrdsus ja lihtrahva vaesumine. Seniks kuni olud ei muutu, ei näe ma ka põhjust, miks peaksid inimesed rahumeeli koju tagasi minema. Kui neil üldse sedagi on.

Mõistetamatu on, miks pidi rahumeelsete meeleavaldajate kallale saatma täisrelvastuses märulipolitsei, pisargaasi, kummikuulide ja flashbang granaatidega. Justkui oleks tegemist olnud molotovi kokteile loopinud märatsejatega. Fox News lasi asjal paista just nii, pannes juba pealkirjaks More Violence From The Occupiers. Lisaks leiti mingi tegelane, kes kogu maailma hädades juute süüdistas. Ja nii saigi lisada, et okupeerijad antisemitismi armastavad. See aga on ju surmapatt, mis õigustab ja vabandab politsei jõulisemadki võtted.

Jääb mulje, nagu üritataks okupeeriaid just nimelt üles kütta, et nad mingigi vägivaldse liigutusega esineks. See annaks politseile õiguse kasutada oma täit võimu ning rahu maa peale tuua. Mitte, et komandanditund lahendaks inimeste probleemid, aga vähemasti taastab see öörahu.

Revolutsioon on õhus, annaks vaid jumal armu, hoides meid kõige hullemast. Mitte igal pool ei teostata revolutsioone nagu meil, lauluga.

REVOLUTSIOON #Occupy Wall Street

Pisut rohkem kui kuu aega tagasi tulid Adbustersi tegelased (kelledest üks on väliseestlane Kalle Lasn) ideele korraldada üks meeleavaldus. Kutsuti ülesse okupeerima Wall Street, meenutati Tahririt (Mubaraki kukutamine), esitati küsimus "What is our one demand?" ning tungiv soovitus telk kaasa võtta.

Üsna peatselt liitus üleskutsega Anonymous grupp, NYC General Assembly, U.S. Day of Rage ning mitmed ametiühingud ja ühendused. Enne kui Adbusters arugi sai, oli asi väljunud kontrolli alt. Üleskutse meeleavaldusele päädis paari tuhatkonna protestijaga, kelledest sadakond jäi kogunemiskohta ööseks, mitmed neist arreteeriti. Alanud oli liikumine, millel on sisu, millel on revolutsiooni hõng.

Visad tegelesed jõudsid kolmandaks nädalaks nii kaugele, et ummistasid Brooklyn'i silla, mille peale arreteeriti tervelt 700 aktivisti. Politsei käsutuses oli 10 bussi, mis vurasid ilmselt tihedamini kui Kadrioru tramm tipptunni ajal. Nende kolme nädala sisse mahtus ka mitmeid pisemaid juhtumisi, kes kuskil pisargaasi näkku sai ja kes lihtsalt kolki.

Neljandal nädalal hõigati sotsiaalmeediasse kutse, kõigile, korraldada ülemaailmne meeleavaldus 15. oktoobril. Hõikamisest daatumini jäi vähem kui nädal. New Yorki linnapea oli kuu aega toimunud kärast frustreeritud ning ähvardas rahva pargist minema saata, põhjenduseks toodi sinna kogunenud sodi ja prügi. Aktivistid organiseerisid kiiresti koristusmeeskonnad, plats löödi läikima, üritus oli päästetud.

Tulemus:

Osales üle 1000 linna (nendest üle 100 Ameerikast). Osalejate koguarvu kohta andmed puuduvad; oli linnu, kus osalejaid 200 000, oli linnu kus osalejaid kõigest 200. Lisaks sellele internetis kaasaelajad, kellede arvu üle ma spekuleerima ei hakka. Liikumise sünnikohas oli uueks daatumiks kogunenud kümneid tuhandeid.

CNN kajastas sündmusi omal moel, umbes nii, et mingid järjekordsed protesteerijad rahu rikkumas, kelledest kõige hullemad kiiremas korras pokri pisteti. Mida need protesteerijad nõudsid, kadus üldise melu sisse ära. Tõele au andes, polnudki nendest nõudmistest midagi selget välja lugeda. Liikumisel puudus juht, puudus ühtne sõnum, harilik rahvarahutus. Kahvatuks jäi ka Eesti meedia kajastus, välja arvates ETV saade Välisilm, kus saate tegijatel õnnestus teha lühike intervjuu meeleavalduse algatajaga, Kalle Lasniga.

Liikumisel on siiski sisu, mis praeguses varases etapis paraku veel segane paistab. Põhimass rahvast on inimesed, kes äsja kooli lõpetanud, ent ilma tööta. Selles massis leidub oraatoreid, kelledel on selge sõnum ja visioon tuleviku suhtes. Liikumise sisu kohta saigi kõige paremini infot kõikvõimalikesse kohtadesse ülesse riputatud videotest. Protesteerijatega tehti hulgaliselt intervjuusid, filmiti laagripaikades toimuvat melu ja loomulikult tundlikud kaadrid politsei jõhkrutsemisest. Lisaks sellele tekkisid kümned veebilehed, kust sai üle maailma toimuvat praktiliselt otseülekandena näha.


Võin nähtu ja kuuldu põhjal väita, et rahva nõudmised polnud sugugi nii lihtsad ja labased, nagu seda Silver Meikar oma artiklis kokku võtab. Põhiprobleemiks oli loomulikult kasvav vaesus ja ebavõrdsus, mille juures Wall Streeti tegelased kindlasti olulist rolli mängivad. Tõepoolest, miks peab lihtrahvas kinni maksma pankade lollusi, miks trükitakse meeletus koguses väärtuseta dollareid juurde. Räägiti ka muudest arututest kulutustest, nagu näiteks sõdadest. Meeleolud rahva hulgas meenutasid omaaegset Vietnami sõja protesti ning hipiliikumist.

Liikumine läheb edasi, see on kindel. Ajapikku võib muutuda liikumise nimi, tekkida põhisõnumid ja selged juhid aga lihtsalt niisama see ei vaibu; vähemasti kui arvestada jätkuvat ja süvenevat masu. Oleme uue revolutsiooni lävel, näeme juba selgemalt selle tõusu. Sotsiaalmeedia on näidanud ennast efektiivse vahendina - see mis vanasti kogus tuure nädalaid ja kuid, juhtub nüüd päevadega.

Lõpetuseks video ühest aktivistist, kes oma sõnumit kõval häälel edastab.

Clinton: Ameerika Unistus on rünnaku all

USA ekspresident Bill Clinton pidi tõdema, et Ameerika Unistus (American Dream) on läbi kukkumas. Kasvav ebavõrdsus on riigi viinud ajas tagasi mitukümmend aastat.

Neid riike, mis ajas tagasi on läinud on muidugi hulgem. Ka kreeklaste unenägu saab ühel päeval otsa. Kuidas nüüd siis on, kas ikka tahame sinna mujale, parema platsi peale või hoiame siin, ränkraske talve kartuses hambad ristis, unistades Eesti Unistusest. Soome võiks ju minna aga noh, asjaolud muutuvad, kiiremini kui me uskuda suudame või karta oskame.

Mäletan aegu, mil see majanduskrahh algas, mäletan aegu, mil selle tõsidus ka tavakodanikeni jõudma hakkas. See oli loomulikult see päev, mil mitmed said teada, et nad on koondatud. Mäletan neid pisaraid, minul polnud pakkuda mingitki mõistlikku abi. Mul endal töökoht säilis, oleks olnud kohatu minna ütlema, et "you can do it".

American Dream'i puhul on fenomeniks see, et see on toiminud ka väljaspool selle riigi piire. Hakkas levima uskumus, et ma võin selle Unistuse saavutada ka ilma Ameerikasse kolimata, siinsamas, pae ja savi peal, Eestimaal. Kreeklased muidugimõista Kreeka kontekstis.

American Dream'i saavutatavus Eestis on kahtluse alla seatud ning nüüd suundutakse Soome; seal on hea elu, hea palk, hea pension. Ehk tõesti, mõned aastad seal ja natuke veel mujal, korjan papi kokku, tulen ehk isegi tagasi. Aga kui ma äkki nii rikkaks saan, et tagasi nagu ei tahagi tulla, lähen hoopiski Kanaari saartele.

Ehk tõmbaks sedasorti unistustele joone peale, võtaks elu veidi rahulikumalt, elaks võimaluste piires. Sellist mõttelaadi on kahtlemat raske saavutada ühiskonnas, kus jutluse põhisõnumiks on see, et kui sa pole edukas , oled sa lohh. Isegi kaasaegsemates kirikutes kõlab see.

Piibli üks vastuolulisemaid raamatuid (Koguja) väidab nii, et vihm sajab nii rikaste kui vaeste, halbade kui heade peale, kõik saavad märjaks. Omal ajal loobusin selle kirjakoha tõttu vihmavarju kaasaskandmisest - mulle jõudis kohale, et vihmavari ei päästa mind märjaks saamisest. Ühesõnaga ma kohastusin, leppisin olukorraga.

Mul on ütlemata hea meel kaasmaalastest, kes teevad ja pusivad ja üritavad ja unistavad .., kuid ma tahaks meenutada, et mitte American Dream pole hoidnud eestlasi sajandeid elus - see on olnud ikkagi see eestlaslik jonn ja vastupidavus. Nii väikse rahvaarvuga riik on üldises pildis haruldus, kaduvate liikide hulka määratav.

Pean tunnistama, et minu vaimustus eestlasest kui rahvusest on hääbumas - no mis me siis oleme, üksnes teiste rahvuste ja riikide poolt läbi kepitud kohalikud - ent ometigi, siin me oleme ja täitsa elus. Kui ikka üks väikerahvas teeb oma riigi, olles progressis edukaim Euroopa Liidus, ei saa ju ometi tühine sündmus olla.

Pealkirja juurde tagasi tulles, võtke toimuvat rahulikult, nagu ikka eestlastele kombeks. Ärge sellele Ameerika Unistusele niiväga tähelepanu pöörake, see ei toimi. Toimib see, et oma igapäevast leiba peab palehigis teenima, toimib see, et sellest hoolimata saab elust rõõmu tunda ning toimib ka see, et sa ei tea mida homne toob. Elage ja olge õnnelikud ka selle üle.

Savisaare viimased 2 aastat

Savisaarele on antud ajapikendust 2 aastaks, siis on aga temaga ühel pool. Vähemasti seda on ju Kadri Simson ütelnud, et järgmistel valimistel on tema hääl Ratase poolt.

Vastus Samosti küsimusele "mida teevad Savisaare kriitikud nüüd?", peaks sellest asjaolust tingitud olema. On peetud senisest vägevaim konverents, väitku Kadri Simson vastupidi kui tahab aga niisuguste numbritega valimistulemused räägivad oma keelt. Isegi Edgarile jõudis vist kohale.

No mida nad siis teevad? Ma arvan, et mitte midagi; panevad suu lihtsalt kaheks aastaks kinni. Kui seda savipätsi 20 aastat välja on kannatatud, kannatame 2 veel. Aga siis on ka pidu läbi, pinsile minek.

Kadri Simsoni silmakirjalikkust võiks tuua etaloniks. Ta on lausa siirus ise. Siiralt mängides võimu ja karjääri, ei tule talle pähegi, et selles midagi taunitavat oleks, tema ju mängib reeglite järgi, lausa õpikunäited poliitika tunnist.

Ja mida Savisaar teeb, seda me veel näeme. Ma arvan, et Savisaar teeb midagi, mida ta varem pole teinud.

ps. leidsin hiljem veel parema ja põhjalikuma analüüsi: "Savisaarel on väärikalt lahkumiseks jäänud umbes aasta".

Empaatia päästab riigi

Eelseisvate valimiste ja riigi kursi võimaliku muutuse või säilimise küsimuse juures, tuli mulle meelde sõna kaastunne ehk võõrapäraselt empaatia.

Eesti keele liitsõnade juures ilmneb hämmastav omadus, sõna ja selle tähendus ehk mõiste sisaldub sõnas endas, ent sellegi poolest ei ole tegemist mõistega mis ennast iseendaga selgitaks. Liitsõnas on kokku vähemalt 3 erinevat mõistet. Iga liidetav sõna omab enda oma mõistet, millede liitmisel tekib täiesti uus mõiste, uue sisu ja tähendusega.

Kaastunnet kogeme ilmselt kõige ehedamalt väikelaste kannatuste juures. Selles asjas edestavad emad teisi kindlasti mäekõrguselt. Ma mõtlen kasvõi olukorda, kus väikelaps valude käes kannatab, on ema valmis võtma lapse valud enda peale (on võimeline rohkem taluma) ning tundub, et mõnikord võtabki. Ehk siis reaalselt lausa füüsiliselt tuntav tunne, nii nagu tunneb kaasatuntav. Väga võimas tunne, mis võib mobiliseerida uusi võimalusi, et kannatusi põhjustav olukord likvideerida.

Buumiaastad tegid meist individualistid ja karjeristid, polnud vaja kellelegi kaasa tunda, kõigil läks hästi või paremini. Masu ajal ei jagu kah seda kaastunnet igale poole, endalgi raske. Ning õige ta on, aja enne endale jalad alla, küll siis jõuad ka teisi aidata; kõigepealt peab ikka hoolitsema oma hinge eest, nii nagu üks pühamees kunagi ütles.

Praegu, mil on tekkinud uus lootus helgemale elujärjele, ähvardab meie pingutusi nullida järjekordne majanduskriis, ülemaailmne ja rängem kui eelmine. Millist kurssi riigile valida? Kas jätkata Ansipiga, saades garantiiks kaks lubadust: 1. Eesti ei lange Kreeka olukorda, 2. rohkem kannatavad nõrgemad. Kinnistunud on minu veendumus, et las Ansip teeb veel selle koalitsiooniga mis ta teeb, hoiab riigil pead vee peal, mis pole üldsegi paha tulemus, arvestades olukorda, kus mõnda teist riiki päästetakse tuukrivarustusega.

Aga selle kõige juures ei tohi ära unustada nõrgemat osapoolt; ega siis kannatustel on oma valulävi kah. Mõtelda kasvõi sellele, et suur hulk lapsi kasvab üles alatoitumuses ja külmas. See ju kõik mõjutab nende tervist tulevikus, aju arengut jpm. Seda viga peab vältima, et me kasvatame Euroopa Liidu nimel ülesse trobikonna lolle ja vigaseid. Ehk ei tuleks niiväga hoolida Eesti riigi välisest särast, pigem pöörata tähelepanu sissepoole. Tehkem Eesti tugevaks seestpoolt, küllap on ta siis sedavõrd tugevam ka väljastpoolt. Siinkohal on Keskerakonnal võimalus teemas rohkem kaasa rääkida, juhul kui nad otsustavad tänasel kongressil muuta erakonna senist suunda.

Nagu ma aru olen saanud, on senise juhtkonna suurimaks himuks, et Jüri Ratas läheb Ansipi juurde ja nad teevad diili, seejuures mitmete kompromissidega. Paraku ei adu nad seda, et Edgari senine taktika, kõik või mitte midagi, lihtsalt ei toimi, mitte midagi ei saa. Hämmastavapanev on ka Keskerakonna plaan muuta põhikirja, et täita oma programmi. Tegutsetakse vana tuntud üteluse järgi: eesmärk pühitseb abinõu. Abinõu on aga hirmutav, enne loobutakse põhimõtetest kui eesmärkidest. Demokraatia vähendamine erakonnas, mis sellest ainult kuulutabki, on silmakirjalikkuse ehe näide. Kuidas siis muidu aru saada sellest, et demokraatia suurendamise nimel tuleb seda esmalt vähendada?

Juhul kui jätkab Edgar, jääb meile nõrgemate kaitsele üksnes Sven Mikser, kelle mõjust jääb ilmselt napiks. Loodan, et delegaadid mõistavad täna valida nii erakonnale kui ka riigile uue suuna ning parema tuleviku.

Presidendivalimistest rääkides, ütleksin, et järgmistel valimistel ootaksin kandidaadina Rainer Nõlvakut. Kui siis oleks valida, kas Nõlvak või Tarand, oleks vastus kindlasti Nõlvak. Üks mees suudab inimesed valimiskasti juurde tuua, teine mees suudab sellesama rahvaga sitt majast välja visata. Seekord jätkaku kindlalt Ilves, pole meil vaja ratsusid vahetada, pole vaja näppida töötavat asja.

Empaatiast veel seda, et selle suurenedes suudaksime ka rohkem kaasa elada teiste edusammudele. Ega siis kaastunne üksnes negatiivset tähendust oma. Nii saaksime oma energia sõdimise asemel kodanikuühiskonna ehitamisse suunata. See nõuaks muidugii pingutust kõigilt, ka tänastel delegaatidelt, et näha oma ninaotsast kaugemale. Eesti on suurem kui üks partei, suurem kui selle juht.

make love, not war