Jeesus, filosoofide kirstunael

Ostsin täna odavmüügist kaks raamatut, mõlemad filosoofia teemal. Raamatud püüavad anda ülevaadet kuulsamatest filosoofidest ja nende ideedest läbi aegade. Sellised lihtsad käsiraamatud, stiilis "Idiots guide to..".

Raamatuid sirvides leidsin peatüki, kus räägitakse ka kristlusest ning selle mõjudest, ent mitte ühtegi tsitaati Jeesuselt endalt. Jäin mõtlema, et huvitav miks. Miks ei taheta tsiteerida tegelast, kelle mõju ühiskonna (viimase 2000 aasta) kujunemisele on olnud üks suurimaid, kui mitte suurim.

Siinkohal tuleks eraldada Jeesuse eluajal öeldud asjad sellest, mis toimus peale tema ristilöömist. Usuline ärkamine, kristlus, läks ju lahti peale seda, kui käputäis tegelasi väitsid Jeesuse elavat. Enne seda oli Jeesus ajusid kruttiv revolutsionäär, ajades segi arusaamad ilmalikule võimule ja Jumalale allumisest.

Esimene vastus oleks arvatavasti, et Jeesus polnud ju filosoof. Ometigi kirjeldas ta nii indiviidi kui ühiskonna toimimist, pakkudes ideid, kuidas oleks parem. Ta rääkis igavikulistest asjadest, rääkis asjade sügavamast olemusest. Radikaal, suure esitähega.

Radikaalsus Jeesuse puhul seisnes kasvõi selles, et ta ei ajanud uinamuina juttu, ei laiutanud käsi, et ka tema ei tea kõike, ei laskunud lõpututesse aruteludesse, kus tõdeda, et asi võib olla nii ja naa ja üldse olemata olla. Aga inimestele ju ei meeldi sellised tarkpead. Eriti veel sellised tarkpead, kes lähevad isiklikuks ja ütlevad otse näkku, mida sa elus valesti teed.

Kristlastelt küsitakse tihti, miks nad usuvad, küsimata endilt, miks ise ei usu. Vastus uskmatusele on muidugi lihtne; näita mulle Jumalat, küll siis usun. Julgen väita, et küsimus pole niivõrd surnuist ülestõusmise ja Jumala olemasolu võimalikkuses, kuivõrd sellele järgnevas. Sest kui peaks reaalsus olema see, et tegelikult kah, täitsa päriselt Jeesus surnuist ülesse tõusis ja siiamaani elab, muutub ju kõik tema öeldu astme võrra tähtsamaks. Et aga meil on vabadus mitte uskuda, ei pea me ka kokku puutuma öelduga; vähemasti nii me mõtleme.

Võrrelgem Jeesust näiteks Buddhaga. Buddha rääkis, et kui sa selles elus suuremat sorti jamadega hakkama oled saanud, ei juhtu sinuga midagi kohutavat, peale selle, et sa järgmises elus mingi satikana sündida võid ning sellga oma karmavõla lunastad. Mismoodi ma küll satikana meeleparanduseni jõuaksin ja seejärel järgmises elutsüklis veelgi parema inimesena sündida saaksin, sellest ma päris hästi aru pole saanud. Igatahes ei kuuluta Buddha midagi fataalset, kõike annab parandada. Ses mõttes ongi Jeesuse sõnum fataalselt radikaalne (või vastupidi).

Võtkem kasvõi see ligimese armastamise teema. Kaua sa jõuad jahuda teemadel: kes on ligimene, mis tähendab "nagu", mis on armastus ja üleüldse kes olen ma ise. Reaalses elus, praktikas, sa tead küll mida umbeski peaks tegema, aga noh, kuulge, oma särk on ikka lähemal.

Ja nii ongi - suured ideed, ent liiga isiklikud.

#OWS | The Empire Strikes Back ' 1% vs 99%

New Yorki miljonärist linnapeal sai okupeerijatest villand, kaua võib, mida nad lällavad siin, segavad elamist ja olemist. Liberty Plazat okupeerinud kamp peksti laiali ning hävitati tekkinud infrastruktuur. Iseasi, palju sellest tolku on, mina oleks linnapea asemel sinna supiköögi organiseerinud.

Et rahatuusad asja tõsiselt võtavad, näitavad nende viimased liigutused üsnagi selgelt. Eks neil ole ka põhjust, liikumine on tekitanud tõsiseid rahalisi kahjusid. Tõhustamaks kasumi kaitsmist, annetas J.P. Morgan New Yorki politseile $4,6 miljonit. Ja see pole Morganile kulu, vaid taktikaline käik, et vältida halvimat.

Veelgi huvitavamat kraami leiab hiljuti lekkinud dokumendist. Nimelt saatis üks lobifirma pankurite ühendusele kirja, kus nad analüüsivad tekkinud olukorda tulevaste presidendivalimiste taustal. Leitakse, et positsioonide kindlustamiseks tuleb alustada meediasõda. Kuna lobifirma ei ela õhust ja armastusest, siis on sellel teenusel ka hind - $850 000. Selle raha eest toetataks poliitikuid, kes toimetavad osariikides, milled nad viimasel korral Obamale kaotasid. Otsitakse Demokraatide sidemeid #Occupy Wall Street liikumisega ja võimalust seostada neid liikumise jooksul toimunud negatiivsete eksessidega.

Males meenutab see olukorda, kus sundseisu peataoleku puhul valitakse agressiivne rünnak, eelistatavalt tuli kuningale. Reeglina tehakse seda aja võitmiseks. Paraku pole #OWS-il kuningat; Fox News on juba mõnda aega üritanud liikumist maha tampida, tulemusteta. Oodata võib seega veelgi räpasemaid võtteid.

Kas pankurite ühendus konkreetse hinnapakkumise ka vastu võttis, pole teada, ent peaks pisut aimu andma teema tõsidusest - Money talks, #OWS walks; hinnapakkumisi liigub teisigi.

Adbusters kutsub samal ajal protestante taktikalisele taganemisele. Peamiseks põhjuseks lähenev talv, kuid mitte ainult. Sedasi edasi telkides elades ja päevad läbi koosolekuid pidades kaotaks liikumine oma momentumi, teravuse, vajuks uudisväärtuse puudumisel lihtsalt ära. Debatid sel teemal on #OWS-i kommuunides suht tulised.

Samas pole see taganemine allaandmine, vaid sisenemine järgmisse etappi; töö jätkuks ja areneks edasi põhiliselt internetis, seal kommuune arendades ja ajurünnakuid korraldades, et kevadel uue jõuga välja tulla. No see võtab ikka aega, kus miljon inimest tahab isiklikult sõna sekka ütelda.

Ideel on jumet aga kas see ka läbi läheb? Seda ei tea kahjuks keegi. Nii nagu liikumise plahvatuslik kasv oli ennustamatu, on ennustamatu ka selle edasine kulg. Liikumise suur trump - liidrite puudumine - võib osutuda Achilleuse kannaks. Liikumine vajab mingisugustki suunda, mingit eesmärki, taktikat ja koordineeritud tegevust. Mitte, et see kõik puuduks aga sellel on oht hägustuda ja killustuda.

Võtsin vaevaks tutvuda liikumise ajalooga, õigemini sellele eelnenud ajaga. Ilmneb, et Adbusters on erinevaid kampaaniaid korraldades oma rida ajanud juba aastaid. See, et #OWS sedavõrd suureks paisus ja täiesti oma elu hakkas elama, oli üllatuseks neile endilegi, ent samas polnud see pauk luuavarrest. Juba kümmekond aastat tagasi oli Adbustersi tegelastel visioon ja lootus näha uue tõeliselt suure liikumise algust. See aga ootas oma aega ja kedagi, kes sädet annaks.

Ma mõtlen, et kui mina oleks oma blogis välja hõiganud idee okupeerida Wall Street, oleks ma paremal juhul saanud kommentaari minu vaimse seisundi kohta, halvemal juhul ei sedagi. Adbustersi eeltöö on kestnud 15 aastat, kogudes oma ajakirjale sadu tuhandeid lugejaid ja nüüd alles lõigati selle vilju.

Nii et selles mõttes on liikumise sünni põhjuseks siiski mingid nimed, mitte tingimata konkreetsed isikud, vaid pigem ühendused. Ja mida edasi, seda rohkem võib näha erinevate "töö"gruppide populaarsuse erinevat kasvu. Ilma autoriteetide, eeskujudeta ja ajaloo suurkujudeta poleks ka sellel liikumisel praeguseks saavutatud edu. Kes see ütleski, et seisab oma hiiglastest eelkäijate õlgadel?

Pealkirja juurde tagasi tulles peab tõdema, et mitte sugugi kõik rahatuusad ei võitle #OWS-i vastu. Leidub ka neid, kes on annetuste näol okupante suurel määral toetanud, ostes neile telke, sööki ja muud vajalikku. Lisaks sellele on märke ka Tea Party sulamisest. Memphises asuv grupp kutsus endale külla mõned aktivistid, kes siis rahvale omi seisukohti jagasid. Kõiges küll ei nõustutud, ent suhete soojenemist võis märgata.

Teemale lisaks soovitan kuulata Raadio 1-s toimunud arutelu toimuva üle. Stuudios on Tarmo Jüristo, kes käis isiklikult liikumise sünnikohas, elas seal nädal aega ning kirjutas sellest oma blogis (memokraat.ee). Ning nii mõnegi asise postituse leiab vabameelse blogist (vabameelne.wordpress.com).

Lõpetuseks video liikumise 2. kuu sünnipäeva tähistamiselt, kus kell 6 hommikul oli 20 000 inimest okupeerimas Wall Streeti. Väga hästi tehtud video, musaga kokku miksitud. Kes mäletab meie öölaulupidusid, siis midagi sinnakanti toimub praegu seal, Ameerikas.

#OWS | #Occupy Harvard

Uudiseid #Occupy Wall Street teemal.

Adbusters kutsub ülesse okupeerima Harvardi ülikool, tuueks ajendiks tõsiasja, et ülikooli tipp professorid ja dekaanid on sisuliselt 2008 aasta krahhi arhitektideks. Nende õpetatud majandusteooria pidi tooma õnne ja heaolu, American Dream'i. Mitmed nende õpilased on juhtumisi poliitikute ja pankurite hulgas põhitegijad, need kes ka sügavaima kriisi ajal said meeletuid hüvitisi, pidu ja trall käis taevani. Need on nemad, keda riigi keskpank praegu üüratute rahasüstidega päästab. Kõik see tuleb kinni maksta tavakodanikul, vähenenud sissetulekute ja inflatsiooni näol.

Samas pole muidugi kõik Harvardi tudengid sedavõrd edukad; on hulgaliselt ka neid, kellel tänaseks kallilt saadud lõpupaberid käes, ent tööd mitte. Igatahes on selge, et senine süsteem ei tööta enamuse heaks ega ole jätkusuutlik.

Lisaks madistab Adbusters ajalehega New York Times, kes süüdistab neid sisuliselt antisemiitluses. Adbusters saatis vastuseks kirja, mille palus enda kaitseks avaldada. New York Times keeldus selle avaldamisest, tuues põhjuseks teksti pikkuse, mis ei mahtuvat formaati, ehk siis paluti seda tuntavalt kärpida. Adbusters aga keeldus sellest ja nüüd ongi sisuliselt patiseis. Paraku võib ajalehe kahjuks mainida, et Adbustersi kasutada on sotsiaalmeedia, mis oma tõelist jõudu on alles näitama hakanud.

Hiina üritab samuti asja kontrolli all hoida, blokeerides otsingumootorites praktiliselt kõik, mis #Occupy liikumisega seotud on. Sõnumiks raudne kord: #Occupy Bejing, no pasaran.

CNN on üllatuslikult lasknud läbi rapordi, kus nad intervjueerivad selgelt mõtlevaid ja väljenduvaid aktiviste, ehk siis lasevad juba läbi nende sõnumeid. Fox News on endiselt vastasseisus, nimetades seda väga ohtlikuks liikumiseks, mis Obama enda õlgadel seisab.

Muus osas läänerindel muutusteta, liikumine levib ja kasvab, harusid ja kommuune tekib nagu seeni peale vihma, varsti pole linna ega päeva, kus ja mil midagi ei toimuks.

Siin videos sekkutakse valimistesse. Presidendikandidaat Michelle Bachmanni esinemine katkestati okupeerijate poolt. Aktsiooni nimeks on 'Mic Check', kus üks ütleb ees, teised kordavad järgi. Kuna seadust ei rikutud siis olukorra lahenduseks pidi politsei Bachmanni lihtsalt minema eskortima.

Eesti Kunstiakadeemias näed august kunsti

Jalutasin ühel õhtul peale tööd kodu poole ning juhtusin mööda minema Eesti Kunstiakadeemiast. Just, sellestsamast mida tegelikult pole ja mille ehitamine üldse suure küsimärgi all on. Sõnumid ja maalingud ehitusplatsi ümbritseval plangul räägivad enda eest.


Vaatasin ka mina august kunsti; oli küll seal, täitsa olemas.

Siin keegi küsib midagi.

Rahvuslikud tunded ei püsi vaka all, kannatus on viidud piiri peale.

Lennart Meri :) Huvitav milline oleks olnud tema reaktsioon selle ehituse kulgemise suhtes. Loodetavasti ei hakata nende sõnade peale ballaade kirjutama aga mõni punkbänd võiks sellele viisi küll taha teha.

Silm puhkab. Vabakutselised lõuendi puudumisel betooni kaaskasutamas (sõnast taaskasutama) .

Selline ta siis on, Eesti Kunstiakadeemia. Kas sünnib ime või tuleb kunstirahval karges Eestimaa talve öötaevas siravaid tähti vaadeldes tõdeda, kui pisikesed nad tegelikult selles universumis on.

#Occupy Wall Street - phase two - #Robin Hood

Adbustersi algatatud #Occupy Wall Street on sisenemas järgmisse faasi - uueks ürituseks on #Robin Hood (tax); juba sel laupäeval (29.10.2011). Robin Hoodi maksu võib kokku võtta ühe lausega:

"So now we are telling you what we want: a radical transformation of casino capitalism… we want you to slow down fast money with a 1% #ROBINHOOD tax on all financial transactions and currency trades."

Pikema ja põhjalikuma tutvustuse leiab lehelt http://robinhoodtax.org. Kannatamatutel soovitan läbi vaadata see video, 3 minutit andeka näitleja Billy Nighy esituses, priceless.

Ehk siis sisuliselt midagi sellist nagu (meil) on käibemaks; aga mitte päris sama. Maks rakenduks finantssektorile, finantstehingutele ja valuutakaubandusele. Ehk siis sedasorti rahade liigutamine, mida kasvõi börsil näha võib. Uus maks ei ole ka astmeline tulumaks, selle põhirõhk oleks just rahade liigutamisel, mitte teenitud kasumil.

Idee on alles arenemisjärgus ja konsensuse otsingul, pisut veel toores, et mitte ütelda vastuoluline. Aga selles on radikaalsust, mida üks tõeliselt uudne idee peab omama.

Seda 1% kasutataks põhiasjalikult vaesuse vastu võitlemiseks, kasvõi sellega, et saadame kõik maamuna peal elavad lapsed kooli. Kui haridus pole õng, siis mis üldse? Või siis tervishoiu parendamiseks, peaks ju seegi olukorda parandama. Vähem põduraid ja enneaegselt surijaid tähendab rohkemat hulka toimivaid töökäsi ning ajusid, mis peaks omakorda majandusele positiivselt mõjuma - vähemasti Vanas Maailmas, Euroopas.

Haritud ja hea tervise juures olev inimene pole sõltuv planeetide seisust ega kehvast suusailmast, ta oskab endaga hakkama saada. Omaette teema on muidugi hariduse kvaliteet, selle sisu ja praktilisus, aga sedagi annaks lisaraha näol parendada. Asjaolu, et meie endigi õpetajaskonda on tabanud noorte ja meeste põud, peaks midagi tähendama ja ennustama.

Millega uus liikumine jätkub, on vara ütelda, kuid kindel saab olla selles, et mõjuta see pole ja niisama ei jää. Seda revolutsiooni on algusest peale toitnud kasvav ebavõrdsus ja lihtrahva vaesumine. Seniks kuni olud ei muutu, ei näe ma ka põhjust, miks peaksid inimesed rahumeeli koju tagasi minema. Kui neil üldse sedagi on.

Mõistetamatu on, miks pidi rahumeelsete meeleavaldajate kallale saatma täisrelvastuses märulipolitsei, pisargaasi, kummikuulide ja flashbang granaatidega. Justkui oleks tegemist olnud molotovi kokteile loopinud märatsejatega. Fox News lasi asjal paista just nii, pannes juba pealkirjaks More Violence From The Occupiers. Lisaks leiti mingi tegelane, kes kogu maailma hädades juute süüdistas. Ja nii saigi lisada, et okupeerijad antisemitismi armastavad. See aga on ju surmapatt, mis õigustab ja vabandab politsei jõulisemadki võtted.

Jääb mulje, nagu üritataks okupeeriaid just nimelt üles kütta, et nad mingigi vägivaldse liigutusega esineks. See annaks politseile õiguse kasutada oma täit võimu ning rahu maa peale tuua. Mitte, et komandanditund lahendaks inimeste probleemid, aga vähemasti taastab see öörahu.

Revolutsioon on õhus, annaks vaid jumal armu, hoides meid kõige hullemast. Mitte igal pool ei teostata revolutsioone nagu meil, lauluga.

REVOLUTSIOON #Occupy Wall Street

Pisut rohkem kui kuu aega tagasi tulid Adbustersi tegelased (kelledest üks on väliseestlane Kalle Lasn) ideele korraldada üks meeleavaldus. Kutsuti ülesse okupeerima Wall Street, meenutati Tahririt (Mubaraki kukutamine), esitati küsimus "What is our one demand?" ning tungiv soovitus telk kaasa võtta.

Üsna peatselt liitus üleskutsega Anonymous grupp, NYC General Assembly, U.S. Day of Rage ning mitmed ametiühingud ja ühendused. Enne kui Adbusters arugi sai, oli asi väljunud kontrolli alt. Üleskutse meeleavaldusele päädis paari tuhatkonna protestijaga, kelledest sadakond jäi kogunemiskohta ööseks, mitmed neist arreteeriti. Alanud oli liikumine, millel on sisu, millel on revolutsiooni hõng.

Visad tegelesed jõudsid kolmandaks nädalaks nii kaugele, et ummistasid Brooklyn'i silla, mille peale arreteeriti tervelt 700 aktivisti. Politsei käsutuses oli 10 bussi, mis vurasid ilmselt tihedamini kui Kadrioru tramm tipptunni ajal. Nende kolme nädala sisse mahtus ka mitmeid pisemaid juhtumisi, kes kuskil pisargaasi näkku sai ja kes lihtsalt kolki.

Neljandal nädalal hõigati sotsiaalmeediasse kutse, kõigile, korraldada ülemaailmne meeleavaldus 15. oktoobril. Hõikamisest daatumini jäi vähem kui nädal. New Yorki linnapea oli kuu aega toimunud kärast frustreeritud ning ähvardas rahva pargist minema saata, põhjenduseks toodi sinna kogunenud sodi ja prügi. Aktivistid organiseerisid kiiresti koristusmeeskonnad, plats löödi läikima, üritus oli päästetud.

Tulemus:

Osales üle 1000 linna (nendest üle 100 Ameerikast). Osalejate koguarvu kohta andmed puuduvad; oli linnu, kus osalejaid 200 000, oli linnu kus osalejaid kõigest 200. Lisaks sellele internetis kaasaelajad, kellede arvu üle ma spekuleerima ei hakka. Liikumise sünnikohas oli uueks daatumiks kogunenud kümneid tuhandeid.

CNN kajastas sündmusi omal moel, umbes nii, et mingid järjekordsed protesteerijad rahu rikkumas, kelledest kõige hullemad kiiremas korras pokri pisteti. Mida need protesteerijad nõudsid, kadus üldise melu sisse ära. Tõele au andes, polnudki nendest nõudmistest midagi selget välja lugeda. Liikumisel puudus juht, puudus ühtne sõnum, harilik rahvarahutus. Kahvatuks jäi ka Eesti meedia kajastus, välja arvates ETV saade Välisilm, kus saate tegijatel õnnestus teha lühike intervjuu meeleavalduse algatajaga, Kalle Lasniga.

Liikumisel on siiski sisu, mis praeguses varases etapis paraku veel segane paistab. Põhimass rahvast on inimesed, kes äsja kooli lõpetanud, ent ilma tööta. Selles massis leidub oraatoreid, kelledel on selge sõnum ja visioon tuleviku suhtes. Liikumise sisu kohta saigi kõige paremini infot kõikvõimalikesse kohtadesse ülesse riputatud videotest. Protesteerijatega tehti hulgaliselt intervjuusid, filmiti laagripaikades toimuvat melu ja loomulikult tundlikud kaadrid politsei jõhkrutsemisest. Lisaks sellele tekkisid kümned veebilehed, kust sai üle maailma toimuvat praktiliselt otseülekandena näha.


Võin nähtu ja kuuldu põhjal väita, et rahva nõudmised polnud sugugi nii lihtsad ja labased, nagu seda Silver Meikar oma artiklis kokku võtab. Põhiprobleemiks oli loomulikult kasvav vaesus ja ebavõrdsus, mille juures Wall Streeti tegelased kindlasti olulist rolli mängivad. Tõepoolest, miks peab lihtrahvas kinni maksma pankade lollusi, miks trükitakse meeletus koguses väärtuseta dollareid juurde. Räägiti ka muudest arututest kulutustest, nagu näiteks sõdadest. Meeleolud rahva hulgas meenutasid omaaegset Vietnami sõja protesti ning hipiliikumist.

Liikumine läheb edasi, see on kindel. Ajapikku võib muutuda liikumise nimi, tekkida põhisõnumid ja selged juhid aga lihtsalt niisama see ei vaibu; vähemasti kui arvestada jätkuvat ja süvenevat masu. Oleme uue revolutsiooni lävel, näeme juba selgemalt selle tõusu. Sotsiaalmeedia on näidanud ennast efektiivse vahendina - see mis vanasti kogus tuure nädalaid ja kuid, juhtub nüüd päevadega.

Lõpetuseks video ühest aktivistist, kes oma sõnumit kõval häälel edastab.

Clinton: Ameerika Unistus on rünnaku all

USA ekspresident Bill Clinton pidi tõdema, et Ameerika Unistus (American Dream) on läbi kukkumas. Kasvav ebavõrdsus on riigi viinud ajas tagasi mitukümmend aastat.

Neid riike, mis ajas tagasi on läinud on muidugi hulgem. Ka kreeklaste unenägu saab ühel päeval otsa. Kuidas nüüd siis on, kas ikka tahame sinna mujale, parema platsi peale või hoiame siin, ränkraske talve kartuses hambad ristis, unistades Eesti Unistusest. Soome võiks ju minna aga noh, asjaolud muutuvad, kiiremini kui me uskuda suudame või karta oskame.

Mäletan aegu, mil see majanduskrahh algas, mäletan aegu, mil selle tõsidus ka tavakodanikeni jõudma hakkas. See oli loomulikult see päev, mil mitmed said teada, et nad on koondatud. Mäletan neid pisaraid, minul polnud pakkuda mingitki mõistlikku abi. Mul endal töökoht säilis, oleks olnud kohatu minna ütlema, et "you can do it".

American Dream'i puhul on fenomeniks see, et see on toiminud ka väljaspool selle riigi piire. Hakkas levima uskumus, et ma võin selle Unistuse saavutada ka ilma Ameerikasse kolimata, siinsamas, pae ja savi peal, Eestimaal. Kreeklased muidugimõista Kreeka kontekstis.

American Dream'i saavutatavus Eestis on kahtluse alla seatud ning nüüd suundutakse Soome; seal on hea elu, hea palk, hea pension. Ehk tõesti, mõned aastad seal ja natuke veel mujal, korjan papi kokku, tulen ehk isegi tagasi. Aga kui ma äkki nii rikkaks saan, et tagasi nagu ei tahagi tulla, lähen hoopiski Kanaari saartele.

Ehk tõmbaks sedasorti unistustele joone peale, võtaks elu veidi rahulikumalt, elaks võimaluste piires. Sellist mõttelaadi on kahtlemat raske saavutada ühiskonnas, kus jutluse põhisõnumiks on see, et kui sa pole edukas , oled sa lohh. Isegi kaasaegsemates kirikutes kõlab see.

Piibli üks vastuolulisemaid raamatuid (Koguja) väidab nii, et vihm sajab nii rikaste kui vaeste, halbade kui heade peale, kõik saavad märjaks. Omal ajal loobusin selle kirjakoha tõttu vihmavarju kaasaskandmisest - mulle jõudis kohale, et vihmavari ei päästa mind märjaks saamisest. Ühesõnaga ma kohastusin, leppisin olukorraga.

Mul on ütlemata hea meel kaasmaalastest, kes teevad ja pusivad ja üritavad ja unistavad .., kuid ma tahaks meenutada, et mitte American Dream pole hoidnud eestlasi sajandeid elus - see on olnud ikkagi see eestlaslik jonn ja vastupidavus. Nii väikse rahvaarvuga riik on üldises pildis haruldus, kaduvate liikide hulka määratav.

Pean tunnistama, et minu vaimustus eestlasest kui rahvusest on hääbumas - no mis me siis oleme, üksnes teiste rahvuste ja riikide poolt läbi kepitud kohalikud - ent ometigi, siin me oleme ja täitsa elus. Kui ikka üks väikerahvas teeb oma riigi, olles progressis edukaim Euroopa Liidus, ei saa ju ometi tühine sündmus olla.

Pealkirja juurde tagasi tulles, võtke toimuvat rahulikult, nagu ikka eestlastele kombeks. Ärge sellele Ameerika Unistusele niiväga tähelepanu pöörake, see ei toimi. Toimib see, et oma igapäevast leiba peab palehigis teenima, toimib see, et sellest hoolimata saab elust rõõmu tunda ning toimib ka see, et sa ei tea mida homne toob. Elage ja olge õnnelikud ka selle üle.

Savisaare viimased 2 aastat

Savisaarele on antud ajapikendust 2 aastaks, siis on aga temaga ühel pool. Vähemasti seda on ju Kadri Simson ütelnud, et järgmistel valimistel on tema hääl Ratase poolt.

Vastus Samosti küsimusele "mida teevad Savisaare kriitikud nüüd?", peaks sellest asjaolust tingitud olema. On peetud senisest vägevaim konverents, väitku Kadri Simson vastupidi kui tahab aga niisuguste numbritega valimistulemused räägivad oma keelt. Isegi Edgarile jõudis vist kohale.

No mida nad siis teevad? Ma arvan, et mitte midagi; panevad suu lihtsalt kaheks aastaks kinni. Kui seda savipätsi 20 aastat välja on kannatatud, kannatame 2 veel. Aga siis on ka pidu läbi, pinsile minek.

Kadri Simsoni silmakirjalikkust võiks tuua etaloniks. Ta on lausa siirus ise. Siiralt mängides võimu ja karjääri, ei tule talle pähegi, et selles midagi taunitavat oleks, tema ju mängib reeglite järgi, lausa õpikunäited poliitika tunnist.

Ja mida Savisaar teeb, seda me veel näeme. Ma arvan, et Savisaar teeb midagi, mida ta varem pole teinud.

ps. leidsin hiljem veel parema ja põhjalikuma analüüsi: "Savisaarel on väärikalt lahkumiseks jäänud umbes aasta".

Empaatia päästab riigi

Eelseisvate valimiste ja riigi kursi võimaliku muutuse või säilimise küsimuse juures, tuli mulle meelde sõna kaastunne ehk võõrapäraselt empaatia.

Eesti keele liitsõnade juures ilmneb hämmastav omadus, sõna ja selle tähendus ehk mõiste sisaldub sõnas endas, ent sellegi poolest ei ole tegemist mõistega mis ennast iseendaga selgitaks. Liitsõnas on kokku vähemalt 3 erinevat mõistet. Iga liidetav sõna omab enda oma mõistet, millede liitmisel tekib täiesti uus mõiste, uue sisu ja tähendusega.

Kaastunnet kogeme ilmselt kõige ehedamalt väikelaste kannatuste juures. Selles asjas edestavad emad teisi kindlasti mäekõrguselt. Ma mõtlen kasvõi olukorda, kus väikelaps valude käes kannatab, on ema valmis võtma lapse valud enda peale (on võimeline rohkem taluma) ning tundub, et mõnikord võtabki. Ehk siis reaalselt lausa füüsiliselt tuntav tunne, nii nagu tunneb kaasatuntav. Väga võimas tunne, mis võib mobiliseerida uusi võimalusi, et kannatusi põhjustav olukord likvideerida.

Buumiaastad tegid meist individualistid ja karjeristid, polnud vaja kellelegi kaasa tunda, kõigil läks hästi või paremini. Masu ajal ei jagu kah seda kaastunnet igale poole, endalgi raske. Ning õige ta on, aja enne endale jalad alla, küll siis jõuad ka teisi aidata; kõigepealt peab ikka hoolitsema oma hinge eest, nii nagu üks pühamees kunagi ütles.

Praegu, mil on tekkinud uus lootus helgemale elujärjele, ähvardab meie pingutusi nullida järjekordne majanduskriis, ülemaailmne ja rängem kui eelmine. Millist kurssi riigile valida? Kas jätkata Ansipiga, saades garantiiks kaks lubadust: 1. Eesti ei lange Kreeka olukorda, 2. rohkem kannatavad nõrgemad. Kinnistunud on minu veendumus, et las Ansip teeb veel selle koalitsiooniga mis ta teeb, hoiab riigil pead vee peal, mis pole üldsegi paha tulemus, arvestades olukorda, kus mõnda teist riiki päästetakse tuukrivarustusega.

Aga selle kõige juures ei tohi ära unustada nõrgemat osapoolt; ega siis kannatustel on oma valulävi kah. Mõtelda kasvõi sellele, et suur hulk lapsi kasvab üles alatoitumuses ja külmas. See ju kõik mõjutab nende tervist tulevikus, aju arengut jpm. Seda viga peab vältima, et me kasvatame Euroopa Liidu nimel ülesse trobikonna lolle ja vigaseid. Ehk ei tuleks niiväga hoolida Eesti riigi välisest särast, pigem pöörata tähelepanu sissepoole. Tehkem Eesti tugevaks seestpoolt, küllap on ta siis sedavõrd tugevam ka väljastpoolt. Siinkohal on Keskerakonnal võimalus teemas rohkem kaasa rääkida, juhul kui nad otsustavad tänasel kongressil muuta erakonna senist suunda.

Nagu ma aru olen saanud, on senise juhtkonna suurimaks himuks, et Jüri Ratas läheb Ansipi juurde ja nad teevad diili, seejuures mitmete kompromissidega. Paraku ei adu nad seda, et Edgari senine taktika, kõik või mitte midagi, lihtsalt ei toimi, mitte midagi ei saa. Hämmastavapanev on ka Keskerakonna plaan muuta põhikirja, et täita oma programmi. Tegutsetakse vana tuntud üteluse järgi: eesmärk pühitseb abinõu. Abinõu on aga hirmutav, enne loobutakse põhimõtetest kui eesmärkidest. Demokraatia vähendamine erakonnas, mis sellest ainult kuulutabki, on silmakirjalikkuse ehe näide. Kuidas siis muidu aru saada sellest, et demokraatia suurendamise nimel tuleb seda esmalt vähendada?

Juhul kui jätkab Edgar, jääb meile nõrgemate kaitsele üksnes Sven Mikser, kelle mõjust jääb ilmselt napiks. Loodan, et delegaadid mõistavad täna valida nii erakonnale kui ka riigile uue suuna ning parema tuleviku.

Presidendivalimistest rääkides, ütleksin, et järgmistel valimistel ootaksin kandidaadina Rainer Nõlvakut. Kui siis oleks valida, kas Nõlvak või Tarand, oleks vastus kindlasti Nõlvak. Üks mees suudab inimesed valimiskasti juurde tuua, teine mees suudab sellesama rahvaga sitt majast välja visata. Seekord jätkaku kindlalt Ilves, pole meil vaja ratsusid vahetada, pole vaja näppida töötavat asja.

Empaatiast veel seda, et selle suurenedes suudaksime ka rohkem kaasa elada teiste edusammudele. Ega siis kaastunne üksnes negatiivset tähendust oma. Nii saaksime oma energia sõdimise asemel kodanikuühiskonna ehitamisse suunata. See nõuaks muidugii pingutust kõigilt, ka tänastel delegaatidelt, et näha oma ninaotsast kaugemale. Eesti on suurem kui üks partei, suurem kui selle juht.

make love, not war

Itimeeste Ametiühing - connect in

Idee, mis mul aastaid mõttes mõlkunud, sai eile välja hõigatud Hinnavaatluse foorumis. Itimehed, loogem Itimeeste Ametiühing! Nagu te aimata võite, siis jah, olen ise täiesti tavaline itimees. Alustanud omal ajal sellest, kuidas Norton Commanderis ühest kaustast teise liikuda, kuniks oskusteni sellega üle LPT kaabli windowsi installida.

Need vanad oskused ei aidanud mind just palju edasi; uued süsteemid, uued tarkvarad tulid järjest peale, pidi edasi arenema, juurde õppima. Mingil hetkel hakkas minu edasist arengut mõjutama minu senine kooliteekond. Õigemini selle katkendlikkus. Jõudis kohale tõdemus, et pean juurde õppima, pean arenema ja seda kõike pingutuse tähe all.

Ma ei saaks ütelda, et olen jõudnud nii kõrgele, kus ma võimalusi ja võimekusi arvestades olla võiks. Ja sellest mul ongi kahju. Üsna palju võin ma oma karjääri visas edenemises süüdistada enda laiskust. Laiskusega on lihtsalt see tõdemine, et sa ei suuda seda võrrandist kustutada. Sellega peab leppima nagu iga muu sõltuvusega, jäta see võrrandisse aga sobita see sellega, mis sulle elu sisse toob. Kõlab nagu unelmate töö ja elu?

Mind huvitaks täitsa protsentuaalselt ja detailides selline number, kui mitmed itimehed on vahetanud firmat rohkem kui kord viimase 10 aasta jooksul? Miks nad lahkuvad? Põhjused: niru palk, arenguvõimaluste puudumine, respekti puudumine. Kellel mis järjekorras on juba teine teema. Nurga taga paistab järgmine itifirma, lähen kandideerin, ehk saan isegi pakkumise ja loodetavasti paremate boonustega.

Aga see ei pea ju nii olema, et itimees lahkub uksi paugutades parematele jahimaadele. Miks ta ei võiks selles olukorras kasutada ametiühingu võimalusi ja jääda senisesse firmasse, ent paremate tingimustega. Ega siis itimehe arengut ja edu ei pea näitama see, mitmest firmast ta läbi on käinud, vaid ta saab (peaks saama) oma vajadused arengus ning tunnustuses oma endisel kohal täidetud. Sellest omakorda võidavad firmad, kelle käsutuses on oma teemat valdavad lojaalsed tippspetsialistid. Kõlab nagu win-win olukord? Sellisena ma seda ametiühingut ka ette kujutan, mitte kui "lihttöölise" turvamees, vaid pigem esindaja, partnerlussuhtes tööandjaga.

Esimese põhisuunana võtaks minu nägemust mööda loodav ametiühing käsile koolitused, ehk arengu. IT ala areneb tormiliselt ning ainuke viis firmale kestma jääda on koolitamine, uute võimaluste pakkumine. Paraku vegeteerivad mitmed helged pead arengut mitte pakkuvates firmades. Üldise haridustase tõstmine annab lõppeks ka firmadele suuremat tulu; tarvis on nad seda nägema panna.

so, what you think?

Maha TTV vs Raha lastele

MTÜ Kodaniku Hääl andis täna Tallinna linnavalitsusele üle 4433 tallinlase allkirjaga kodanike algatatud eelnõu suunata Tallinna Televisioonile eraldatud raha hoopis aastaid remontimata olnud pealinna lasteaedade investeeringuteks.

Kõige selle juures unustatakse ära see, et negatiivset sõnumit on raskem läbi suruda kui positiivset. Rainer Nõlvakult kuuldud mõte, et sõnum peab inimesi mõjutama ka emotsionaalselt, kehtib igal pool. Küsimus on tonaalsuses, kas positiivne või negatiivne. Armastus või viha. Ihnsus või lahkus.

Praegu on sõnumisse surutud vastuhakk millelegi, miskile väga pahale. Pean tunnistama, et TTV ei tekita minus üldsegi nii palju halbu emotsioone, et oleksin valmis plakatitega tänavale minema. Küll aga liigutaks mind märksa rohkem Raha Lastele sõnum.

Vabaduse Laul - mis sitasti, see uuesti

Käisin samuti Vabaduse Laulul, seedimise olen lõpetanud alles nüüd. Esimesed emotsioonid algasid muidugi täistuubitud bussist Kadrioru peatuses põgenemisega. Kadriorus oli selline ummik, et kadus igasugune isu bussiga enam edasi loksuda. Jalad selga ja minekut. Järgmine negatiivne emotsioon tabas mind mäest ülesse ronimisel, et jälle nad tekitavad telkidega ummistusi kõige käidavamale osale. Ja kolmas emotsioon, mis samuti positiivne polnud, käis helikvaliteeti kohta. Tuletage meelde Rock Summerit, kuidas siis kõlarid paiknesid ja kaaluge neid variante uuesti.

Enne, kui ma positiivsemate asjade juurde jõuan, virisen veel ühe asja pärast - kesse krt selle unelaulumixi välja mõtles. Miks oli nii vähe laule, kus oleks saanud kaasa joriseda kasvõi. Ma mõtlen selline tavaline keskmine, kõrvapidi elevandi jala jäänud keskmine eestlane. Mõisa köis lohises ikka kohe väga.. nagu tatt. Aga ajad on muutunud, mõisa köie kvaliteedist sõltub sinu edu. Rohkem ikka nooruslikku uljust ja tempot, kui see juba noortele juttude järgi sai mõteldud. Ei ole loogiline, et samal ajal mil me maailmakaardil ilma teeme, samal ajal joriseme kui raske on. Kas meis siis on seda sitkust või kaebleme nii nagu mõnedki teised.

Nüüd siis positiivsed asjad. Rahvast oli PALJU. Rahvas oli lõbus ja rõõmus. Kannatati ära haigutama panev soojenduskava, et lõpuks üheskoos hümni laulda; väga bro. Õhupallid meeldisid, osad oli neid lausa hulgem üksteise järele sidunud, moodustades sedasi õhupallikette. Meeldis õhupallide koos heade soovidega õhkusaatmine, Ja meeldis see, et rahvas oli üldiselt ikka heas tujus. Isegi üks aktiivselt telefoniposti püstihoidev tegelane ei suutnud seda head tunnet kustutada.

Annan siinkohal järgmiseks korraks idee. Korralik orkester, kui võimalik siis lausa sümfooniaorkester, koos mitmekülgse tõsise etnofuturockbandiga ja siis kõige ees üksteise järel esinejad. See oleks kõvv, see oleks nooruslik. Idee on pärit Punk Laulupeost. Stiil ei pea olema punk, vabalt võiks olla mõni vana ülirahulik lugu uues võtmes, sümfooniaorkestri ja rockbandi esituses. Rohkem loomingulisust ja innovatiivsust.

Jään igal juhul järgmist korda ootama, kindlas lootuses, et järgmine kord me ei kuule sellisel üritusel unelaule, vaid ikka neid mis vaimu ja hinge ülesse äratavad. Raputavad, ma tahtsin ütelda. Kultuuripealinn suudab paremat.

Elagu Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liit

Kõigepealt pealkirja päritolust; minu käes on kalendermärkmik 1984; selline raamatu moodi asjandus. Selles raamatus on üks jutt pealkirjaga "Töörahva võitlus Eestimaa NSV Liiduga ühendamise eest 1924. aastal". Töörahva toimetamistest ja kannatustest pajatav jutt lõpeb ühe koosoleku kirjeldusega. Toon siinkohal ära kolm lauset:

"Seepärast kutsus ta koosolijaid töörahva suurel võitluspühal andma sõna, et nad tahavad jätkata võitlust suure kevade, proletaarse revolutsiooni eest niikaua, kuni see teoks saab, ja lõpetas kõne hüüdega: "Elagu Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liit!". Samasuguses vaimus jätkasid ka teised kõnelejad. Miitingust osavõtjad kiitsid need kõned ja üleskutsed üksmeelselt heaks."

See lõik tuli mulle deja vu'na meelde, kui sain lugeda Argo Ideon'i kokkuvõtet Savisaare/Ratase jõuvahekordadest. Tsitaat siis sellest jutust:

"Sillamäe osakonna koosolekul osales 18 inimest umbes sajast sealsest Keskerakonna liikmest ja kõik nad hääletasid Savisaare kui esimehekandidaadi poolt. «Kõik, kes koosolekul sõna võtsid, toetasid tema jätkamist,» ütles Põhjarannikule Sillamäe osakonna juhatuse liige Eevi Paasmäe. Tema sõnul ei olnud Ratase kandidatuurist koosolekul isegi juttu.

Ehk ma olen paranoiline, aga no selline toonide sarnasus tekitab minus kõhedust. Mine sa seda Savisaart tea; kui ikka terves Euroopas ja Ameerikas majanduslikud teemad vussi lähevad, on Savisaarel väga lihtne, isegi kõned on pea sajand ette kirjutatud. Ja küllap selle vajaliku hulga töörahvast ka kokku saab.

Või siis teisisõnu üteldes, kui keegi tahab revolutsiooni teha, tehku seda nüüd.

Ilves näitas klassi, ehk vangerdus Eesti moodi

Eesti Ekspressi tänast artiklit, "Kuidas Ilves Kreekat päästis", oli ütlemata muhe lugeda; egas meite mehed lollid pole. Artikkel keskendub kutsele "eurotsooni riigipeade erakorralisele nõupidamisele, et sõlmida lõplik ja kõikehõlmav kokkulepe eeskätt Kreeka abistamise kohta". Kokkutulek oli tähe all, kas nüüd või mitte kunagi.

Sinna oleks pidanud minema Ansip aga oh häda, Ameeriklastega olid juba kohtumised kokku lepitud, ei saanud minemata jätta. Otsides Ansipile asendust, tõdeti, et mingi teisejärguline esindatus või selle puudumine ei tule kõne allagi; seega saadeti sinna meie Top Gun, Toomas Hendrik Ilves. Rehkendustes ta vist nii kõva vend pole, et majandusanalüütikutega rinda pista aga see-eest oskab ta poliitikat.

Maratonkohtumise käigus vaieldi maa mustaks ent kokkulepe siiski saavutati. Meite mees võttis samuti sõna ning toonitas solidaarsuse olulisust. Raha leiti ühise otsusena EFSF'i kassast. Olukorra tragikoomilisus seisneb selles, et Eesti ei ole veel EFSF'i liige, seega ei pea me kohe maksma ühtegi senti. Säh sulle solidaarsust.

Nii tehti paari päeva jooksul elegantse vangerdusega ajalugu. Ansip sai kokku USA asepresidendi ning muude tähtsamate ninadega, andes sellega märku, et kui Euroopa omadega hakkama ei saa, otsime liitlasi mujalt. Või õigupoolest tuletati olemasolevat liitu meelde. Ja Ilves samal ajal mängis meile välja tasuta pääsmed kallisse klubisse. Nice job, thnx.

Ka Sina, Brutus (Jüri Ratas)!

Just nõnda hüüatas Priit Toobal temaga tehtud intervjuus. Esimese hooga lõi selline toon mind pahviks, teisalt aga sai pilt jällegi klaarimaks. Demokraatlik Fair Play Keskerakonnas kehtib vaid teatud tingimustel. Kasutades näitena jalgpalli, paistavad mängureeglid keelavat Savisaare vastastel kasutada väravavahti või siis vähemasti ei tohi nad palli lüüa. Väljakul niisama ringi siblida võivad, seda ei keelata.

Toobali sõnadest kostub ehedalt mõttelaad, et kui Savisaar on sind kuhugi edutanud, ei tohi sina mitte enamat nõuda. Juba Savisaare vastaskandidaadiks olemine ise on taunitav, saati siis veel vihjamine, justkui oleks midagi valesti senise poliitkultuuriga. Isegi kui Savisaar milleskis eksinud on, pole hea toon sellest rääkida; tegu on messiaga, kelle ees me kõik tänuvõlglased oleme.

Toobal ise tundub nägevat märksa suuremat pilti, nimelt on oht, et Toomas Hendrik Ilves saab edasi oma soojal toolil istuda, mis teatavasti on suureks ohuks kogu Eestile. On ju Ilves see, kes seisab risti vastu Savisaare võimalustele suurde poliitikasse pääsemisel ja kuristiku servalt Eesti päästmisele. Kõige selle vandenõu taga seisab muidugi Ansip & Co koos kurja meedia ning teiste põrgusigitistega. Palju ei puudu, et vabamüürlased loosse segatud oleks.

Taktika ning sõjaplaan koonduda Savisaare kaitsele tundub aga seejuures suht mõttetu ettevõtmine, kui see neil Toobali sõnade kohaselt "ei võimalda pidada kampaaniat Tarandi toetuseks". Kas tõesti on Toobalil nii suur hirm naha vahel, et presidendivalimised on lükkunud tahaplaanile ning esimesel kohal on totaalkaitse Savisaare ümber. Et kui Jüri Ratas võidab, on kõik hukas.

Hea kokkuvõtte toimuvast on teinud Kreitzberg. Tema sõnade järgi pole Savisaare pärast vaja muretseda; kui tema juba kandideerib, siis ka võidab. Selle pildi järgi võib ennustada, et edasi läheb nagu on olnud, midagi ei muutu; nii Ilves kui Savisaar istuvad oma kohtadel edasi ja kõik on (peaaegu) õnnelikud. Seega Toobal sahmerdab, kuna "näeb siin oma tähetundi". Lihtne nagu seebivesi.

Laulupidu päästis Kultuuripealinna

Laulupeol käidud ja tunne on vägev. Nagu lootuse ja usu laadimine järgnevateks aegadeks, et me oleme ikka üks, et me oleme milleskis olulises kokku leppinud. Eesti rahvas hoiab siiski ühte; vähemasti need tuhanded noored küll. Ja mulle miskipärast tundub, et see uus põlvkond, kes vabana sündind, ei kanna kaasas mineviku taaka, sel lihtsal põhjusel, et neil lihtsalt pole seda.

Mis aga puutub Kultuuripealinna, siis noh, läks vussi siis läks, meil oli igal juhul üle küla pidu, laulupidu. Väike paranoia muidugi on, et Kultuuripealinn üritab seda üritust enda arvele kanda. Aga las nad olla, olgu neilgi ilus päev; selle pooliku Kultuurikatlaga ju esinema ei tule.

Laulupeost veel niipalju, et väga vahva oli rahvaga lainetamine ja "Liivimaa pastoraal". Tehniliselt pisut keerukas laulupeo tarvis (kohati oli ikka väga kole kakofoonia), või siis vähene julgus intrepreteerimisel. Aga igal juhul pooldan vana ja uue põimimist, uute stiilide ja võtete otsimist, edasiarendust. Kui me jääme traditsioonide külge kinni, ainsa põhjendusega, et "me oleme sedasi teinud juba 100 aastat", siis me mandumegi kultuuriliselt. Andke noortele vabadust katsetada ja vabadust ka vahest eksida; sealt on kindlasti nii mõndagi head ja huvitavat tulemas.

Miks mitte võttagi edaspidi eri stiilidest asju sisse, näiteks nagu Punk Laulupidu? Võimaitea, hiphop räpi kastmes. Küllap see vaim, mis eestlastele esimesed laulud on andnud, annab ka teised ja kolmandad.

"Peaminister" (Mein Kampf) - written by Edgar Savisaar

Paistab, et Edgar Savisaare raamat "Peaminister" ootab järge. Võitlused pole veel läbi, rääkida oleks mõndagi nii aastatepikkusest opositsioonis olemisest kui ka pealinna valitseja staatusest. On olnud nii võite kui kaotusi ja kindel on see, et Eesti ajalukku on ta kindlalt jälje jätnud. Meenutatakse teda veel pikalt; kes muidugi kuidas.

Tulevaste presidendivalimistega seoses ühtaegu hädavariandina, teisalt taevaliku kingituse, Tarandi ümber, käib selline möll, et järeldada saab vaid üht - Keskerakond on agoonias. Miks siis muidu lükatakse julmalt tanki igasugu toobalid, kotkad ja kutserid; rahvast vihale ajama ja soppa loopima. Ega siis ju Edgaril endal kõlba nii madalale langeda, tema nime leiab sealt sopalompidest harvem, kuna rahvas on parasjagu tegelemas näiteks kutseri lintsimisega.

Seda, et Tarand võib olla kahe teraga kirves, nad juba mõistavad; neil tuleb lihtsalt programmiga edasi minna, Ilvese renomeed omapoolsete hinnangutega täiendama. Mis omakorda peaks koalitsioonis vibratsioone tekitama ja ehk midagi ka kasu tooma. Kuidas nad aga selle tõsiasja alla neelavad, et venelaste silmis võttis Edgari presidendiks mittekandideerimine ta pikkusest tollijagu maha, ma ei tea. Või siis ei ole nad seda veel adunuki?

Tarandi teema juurde tõmbas tagasi mu mõtted Siret Kotka blogi "Tarandist saaks kogu Eesti rahva president, Ilvesest mitte". Põhiline loogika käib seda rada, et "Ilvest toetab vaid (niijaniipalju)", Tarandit aga juba (niijaniipalju)". Ning lisab veel lõppu, et Tarandi puhul on toetus venelaste ja eestlaste seas suhteliselt võrdne. Seda kõige suuremat numbrit, et eestlaste hulgas on toetus Ilvesele üle 60% , pole loomulikult blogis mainitud.

Samas kipub "Tarandikäigu" juures meedias ka muid teemasid aktuaalseks muutuma; mida teha Laanetiga? No ei jagu ju enam pehmeid toole igasuguste vingujate vaigistamiseks ja palju sa neid uksest välja jõuad loopida, muudkui tekib aga juurde. Kord on käest ära.

Ja et teosel ka hing sees oleks, võiks sinna lisada romantikat, võidud ja kaotused naiste rindel. Tee mis sa tahad, endal tekib juba mõte, et ma tahaks kah olla samasugune paks mölakas ja endiselt naeratavatest näitsikutest ümbritsetuna.

Üks tähelepanek veel - viimasel ajal on Savisaare hääl porgandlikum kui kunagi varem.

Homod Googlega tülis

Kes on kasutanud Google otsingumootorit, teab, et mõningate pühade ja tähtsündmuste ajal muudab Google otsingurea kohal asuvat logo. Isegi Eesti iseseisvumise tähistamiseks ilutses seal pääsukesega sinimustvalge logo.

Nüüd on aga homod leidnud järjekordse teema virisemiseks; nimelt miks ei muudeta logo Gay Pride ajal. Niipalju on Google teinud, et kui otsingusse sisestada mõni gayteemaline sõna, on tulemuste puhul otsingukasti kõrval näha väiksem vikerkaar. Aga ei, sellest on ju vähe.

Asja irooniana leidsin aastataguse uudise, mis teatab, et Google maksab homodele rohkem palka, kuna nood ei saa abielluda ning jäävad seetõttu ilma mõningatest sotsiaalsetest hüvedest. Tule taevas appi, peab vist kah pedeks hakkama, võibolla saab tasuta bussiga sõita.

Tarand Presidendiks? Mõtle laiemalt!

Indrek Tarand va krutski, tegi jälle tarandit. Või, et tema on täitsa valmis Presidendiks hakkama. Mitte palju vähem ei üllatanud see, kes Tarandi välja käis; Edgar isiklikult. Edgari enda tagamõte selle liigutuse juures on see, et ise presidendiks kandideerides oleksid tulemused olnud liiga hävitavad. Et kui ise kunniks ei saa, siis uuele kunnile lähemale ehk ja seda kõike naerualuseks saamisest pääsenuna.

Aga üks tsitaat Tarandilt paneb täitsa mõtlema: "Olen mures sellise tagatubade arengu pärast ja olen kogu aeg soovitanud erakondadel ja liikmetel mõelda kitsastest erakonnapiiridest laiemalt. /.../ Kui Keskerakond sel teel edasi läheb, olen nõus kandideerima demokraatia säilimise nimel,"

Kas ta tahtis nüüd ütelda, et Keskerakond on see tubli "laiemalt mõtleja", ning peaks nüüd lihtsalt sama teed jätkama, või seda, et tema on nõus kandideerima vastavatel tingimustel. Millegipärast mu aju tõrgub mõtlemast, kui üritan ette kujutada midagi sellist nagu "laiemalt mõtlev keskerakond". Ilmselt on siis Tarand seadnud mõned tingimused, mis peavad olema täidetud, enne kui ta Edgarilt tuge küsib. Kes teab, ehk ongi tingimuseks erakonna juhi vahetus. Vat see oleks küll üks vinge Tarand.

Siia lõppu sobiks ideaalselt tsitaat Edgari blogist, aastast 2009: "Nii Indrek Tarand kui Dmitri Klenski on mõlemad silmapaistvad kõnemehed, aga kas te usaldaksite oma linna või valla nende kätte?".

valimised läbi, rahvas on rääkinud

Põnevad valimised olid, kuid kokkuvõtteks - mitte midagi (vist) ei muutu. Reform ja IRL jätkavad endiselt koos ja Sotsiaaldemokraadid Keskerakonnaga jäävad opositsiooni. Või kes teab, näeb kui palju on Mikseril selgroogu ja kui palju võimuiha. Kui võimuiha kaalub ülesse selgroo, lepib ta kõigega, mida Ansip tingimuseks seab. Selge on üksnes see, et Reform on jõupositsioonil, võtab ja jätab keda tahab. Jääb üksnes lootus, et nad korras rahanduse kõrval muid valdkondi unarusse ei jäta.

Keskerakonna seis läks aga huvitavamaks, et mitte öelda nutusemaks. Savisaare häälterekord tähendab vaid üht, troonist ta ei loobu, ning samas, erakond on endiselt opositsioonis, eestlaste hulgas toetuse kaotanult. Kohalike omavalitsuste valimisi silmas pidades on Savisaare vastastel suu nüüd kinni; ilma temata pole lootustki, vähemasti mitte Tallinnas.

Siinkohal kaastunne Evelyn Sepale, peab vist ikka asisema töökoha vaatama. Enamp ei saagi taksoga ringi rallida, vastuvõttudel esineda ja valijatega kohtamas käia. Ja lisaks need tuhanded reeturlikud facebooki sõbrad, kus nad kõik jäid. Oli siis nüüd vaja sedasi suud pruukida. Või ehk halastab Edgar ja kingib näiteks mõne kultuurimaja direktori koha.

Kahju, et Rohelised sisse ei saanud, Strandberg ajas ju täiesti mõistlikku teksti. Roheline maailmavaade on kokkuvõttes ikkagi tulevikuteema, keskkond ja olud milles meie lapselapsed elama hakkavad. Kätte maksis neile omavaheline võimujagelus ja "maavillaste" liigne kotsentratsioon.

Üksikkandidaatidel jäi "Tarandi tegemine" ära, aga saage ometigi aru, riiki ei saa juhtida kuketa kanala demokraatiat tehes. Piinlik hakkas teie teleesinemist vaadates. Kui riigikogu teiesugustest üksnes koosnekski, ma ei kujuta ette, kas te nelja aasta jooksul valitsustki moodustada oleks suutnud.

Lõppkokkuvõttes võib valimistega rahule jääda - rahvas on rääkinud.

Pullerits, nii pole ilus

Keskerakond esitas valimiskomisjonile protesti, kus ta väidab, et avaliku arvamuse uuringute avaldamine mõjutab valijaid. Iseenesest lihtne tõde, ei hakkagi sellele vastu vaidlema. Ei tekita ka küsimusi, miks Keskerakond protesti esitas - vaja ju pildil olla, häält teha.

Protestis on üks lõik, mis väärib erilist tähelepanu:

"Nüüd palumegi Valimiskomisjoni hinnangut olukorrale, kus hääletamine käib, aga südamerahuga avaldatakse avaliku arvamuse uuring, mis näitab varasematest uuringutest hoopis erinevaid numbreid," lisas Toobal, "ja eelkõige selliseid numbreid, mis e-valimiste ajal mobiliseerivad Reformierakonna valijaid."

Kõik suuremad portaalid tsiteerisid seda, kuid ainuke, kes jättis selle rasvaseks tehtud lausejupi tsiteerimata, oli Postimees. Ehk siis küsimus, miks sedasi?

Kas põhjuseks oli äkki see, et tekitada lugejates muljet, nagu ei tahaks Keskerakond oma protestiga aus olla, varjates tegelikke põhjuseid. Miks Keskerakond Reformierakonna eraldi välja on toonud, on samuti lihtne - sinu tugevust hinnatakse sinu vastaste järgi. Narr oleks ju olnud Keskerakonnal pabistama hakata näiteks roheliste või rahvaliidu pärast.

Aga mis puutub Postimehesse, siis veelkord, nii pole ilus ja pigem näitab teie nõrkust.

Valijakompassi head ja vead

e-Riigi Akadeemia on hakkama saanud tänuväärse vidinaga, nimelt valijakompassiga. Mõeldud neile, kelledel valimiste eel valikud tegemata, ent pole mahti läbi lugeda erakondade põhikirju ning programme. 30+2 küsimust aitavad erakonna valiku lihtsamaks teha.

Küllaltki mitmed on üllatusega avastanud, et tema maailmavaated kattuvad erakonnaga, kellega ta senimaani pole tahtnud tegemist teha. Ja ka vastupidi, senine soosik näib ajavat hoopis mingit teist rida, mis sina tahaksid. Suurimad vastuolud ilmnevad foori sisse ja välja lülitamisel. Selles pole midagi kohutavat, ongi aeg ennast harida pisut.

Oht selle kompassiga on neil, kes võtavad tulemust kui lõplikku vastust, a la kui mu vaated selle erakonnaga kattuvad, ju ma siis peangi nende poolt hääletama. Ei pea ja ei tohikski sellisel moel toimida.

Üks asi on erakonna programm, teine asi reaalne elu; kas see erakond, selline programm ja suunad üldse elujõulised ja jätkusuutlikud on. Rahu ja õnne lubavad paljud, ent vaid vähesed suudavad seda ka reaalselt ellu viia. Oluliseks saab metoodika, juhid ning nende meeskonnad. Kui ikka juht on jobu, meeskond tainapea ja metoodika puhas populism, siis pole sealt midagi võtta.

Vigade poole pealt veel selline tähelepanek; kui panna kõigile küsimustele vastuseks "nõustun täielikult", ei ole tulem ühtlane. Maksimaalsed punktid saab Keskerakond ja kõige vähem IRL, vahe on seejuures lausa 20%. Kõlab minu jaoks kuidagi kahtlaselt, või ma lihtsalt ei saa sellest algoritmist hästi aru. Niipalju täppi siiski läks, et ausalt vastates minu jaoks suuri üllatusi polnud, tulem kattus seniste veendumustega.